ARMASTUS EI KÜSI...

ARMASTUS EI KÜSI

  „Oota, oota, las ma lõpetan enne tähtsamad toimingud!“kurjustas Leena.

  „Iga kord, kui ma arvan, et just nüüd on õige aeg mõne pooliku toiminguga ühele poole saada, tuled sina ja surud oma tahtmist peale. Nagu vaenlane!“torises Leena edasi.

  „No, rahune maha! Vahel oled sa nii tõre, et mul oleks vast tõesti parem vaikida. Naised!“ei mõistnud Gent taas oma abikaasat. Kuigi mehele tundus, et nende abielust hakkab kirg kaduma ja päevad muutuvad üha rutiinsemaks, armastas ta oma temperamentset naist väga. Eks ikka tuleb probleeme ette, ka parimates peredes!

  Leena ja Gent tutvusid aastakümneid tagasi Valgevene pealinnas Minskis, kus viimane teenis Nõukogude armeeteenistuses aega. Noorsõduri ja sõjaväekoka kirg sai alguse esimesest silmapilgust, kui Gent teenistusautojuhina töödates koormaga sõjaväesöökla ees peatus. Olles saiakasti sülle haaranud, hakkas noormees maja ust avama, kui Leenaga kokku jooksis. Noored jäid teineteisele nii lähedalt silma vaatama, armumine oli silmapilkne, ning lausa esmakohtumisel oleks tahtnud nad suudelda. Sellel hetkel tabas Gent, et ravimid, mida sõjaväelastele manustati sugutungi leevendamiseks, ei mõjunud. Noormehel tekkis erektsioon ja see tekitas temas ebamugavust, kuid teenistus on teenistus ja ta oli sunnitud oma tööd jätkama.

  Möödus kuu. Gent sai kodustelt paki ja panderolli. Paki sisu koosnes, nagu tavaliselt tollel ajal, suitsuvorstidest, suitsudest ja vana-tallinna likööridest, millest viimased olid, teadagi, mõeldud ohvitseride ja suuremate ülemuste terbeks, meelituseks, et ehk saab noormees puhukusele. Panderolli olid vanemad peitnud rahatähed, sest ümbrikuga neid saata oli võimatu, läksid alati kaduma, ka siis, kui kopeerpaberi ümbrikusse lisasid. Ootas ju Gendi pruut kodumaal, Haapsalus nende ühist last, kelle noored olid eostanud Gendi sõjaväkke saatmise õhtul. Tõsi küll, nad ei plaaninud kooselu, sest nad tutvusid paar kuud vahetult enne Gendi sõjaväeteenistusse värbamist, kui noormees oli esimesest armastusest ülesaamiseks depressioonis ja neiu pakkus talle abistava käe. Ja mitte ainukt käe!

Tegelikult Gendil ei olnud Larissa vastu sügavaid tundeid, aga teda olid alati paelunud slaavi päritolu naised, lasigi ta viimase endale ligi. Eks ole seks ju ikka see mis valusid leevendab. Eriti hingevalusid. Kuid mõte isadusest seadis noormehe teise valgusesse ning ta lootis, et ehk tuleb armastus hiljem järgi. Gent tundis kohustust oma sündimata lapse ja Larissa ees ning ta tegi plaane peale sõjaväeteenistust naisega abiellumiseks.

  Paari nädala pärast lubatigi Gent puhkusele. Ema, isa ja Larissa ootasid teda Haapsalu raudteejaamas. Noormees väljus rongist, silmad veekalkvel. Kõik temale kallid inimesed olid kohal. See oli sõnaseletamatu tunne. Seda saavad tunda vaid inimesed, kes on antud situatsioonis olnud. Õnnelikke oli lausa nelja ja pool inimest. Nad kõik kallistasid, valasid rõõmupisaraid ja istusid isa ziguliisse ning sõitsid Haapsalu kesklinnas asuvasse Gendi vanematekoju. Laud oli kaetud ja Pitsu ootas ukse ees. Oli just perekoer Pitsu, krants, see kes elas Gendi kodust lahkumist rängalt üle. Koer ulgus ja käis pidevalt Gendi toa vahet, enne, kui vanemate keeldudele alluma hakkas. Ka siis langes ta nagu depressiooni, ei söönud, ei haukunud ja välja häda tegema läks ka vaid viivuks vanemate kurjal käsul. Krants Pitsu leinas Genti, oma noorperemeest, kellele 15. sünnipäevaks koer kingitud oli. Sellel päeval tundis Pitsu Gendi naasemist ette. Ta oli hommikust saati nagu duracelli jänes, ei püsinud paigal ning vanematele tundus, et koer lausa naeratas neile. Küllap naerataski.

  Larissa jäi ka mehe puhkuse ajaks äia ja ämma koju elama. Tema kõhuke oli juba nähtav. Gent oli selle üle õnnelik, kuigi ta ei jukgenud oma tulevase lapse ema isegi puutuda. Vaid rongilt naastes kallistas ta naist külmalt. Kuigi noored veetsid koos lausa 5 ööd, et üritanudki noormees Larissaga armatseda. Ise arvas ta, et alles nüüd hakkasid potentsi pärssivad ravimid mõjuma, ning tal ei olnud mingit soovi seksida. Pealegi tundus noormehele, et pole viisakas ja kasulik raseda naisega vahekorda astuda, kuna see võib lootele halvasti mõjuda. Nõuka ajal olid ju sellised teemad tabud ja peidus mitme tabaluku taga. Larissa näis sellest kõigist häiritud olevat, kuid kannatas ära, kuigi vaimusilmas nägi naine nende taaskohtumist palju kirglikumana ette. Sama kirglikuna nagu ärasaatmispeol, kus Gent oli küll alkojoobes, aga seksikas. Paljude tüdrukute silmarõõm oma tumepruunide silmade- ja juustega. Poolslaavlane Larissa aga oli blond sinisilm, kelle ema oli eestlane ja isa venelane.

  Nädal möödus nagu linnulennult, aega oli Minskisse tagasi sõitma hakata. Pisarsilmil jätsid lähedased Gendiga hüvasti. Noormees nägi vaguni aknast veel kuidas isa roheline zigulii uttu mattus. Ta poetas pisara ja rong hakkas rööpaid mõõtma.

  „Ma saan isaks! Ma saan isaks!“alles siis jõudis see uudis päriselt Gendile kohale, kui ta üle vaguni suurel häälel oma rõõmu väljendas. Kaassõitjad rõõmustasid koos temaga.

  Sõjaväkke tagasi jõudes ristusid taas Leena ja Gendi teed. Kokk lausa hüppas noormehele sülle, kui nad taas söökla uksel kokku jooksid. Leena, punakate juustega siresäärne, sihvakas ja vormikas neiu oli ohvitseri tütar. Gent arvas, et just Leena käsi oli mängus Gendi puhkusele lubamises. Ta oli südames neiule tänulik. Selleks ajaks, kui Gendi sõjaväeteenistus hakkas lõpusirgele jõudma, oli Leenast ja Gendist saanud paar, mida aksepteeris ka neiu ülemusest isa. Kõrvuni armunud noorte suhe oli täis kirge ja armastust, kuigi Leena ei olnud teadlik Gendi naise ja lapse olemasolust Eestis. Kuid Gent ei andnud Leenale kergekäelisi lubadusi, kuna tema saatus oli teadmata. Ta lubas vaid, et nad kohtuvad veel, kuid aja ja ruumi suhtes jäi kidakeelseks. Lahkumisminutid olid nii valusad, et noored nutsid lausa häälega ning Leena vandus oma saatusele pisarsilmil alla.

  Haapsallu jõudes ootas Larissa koos poja Genteliga Genti rongijaamas. See oli isa ja poja esmakohtumine. Gent nuttis südamest, aga need olid rõõmupisarad. Ta musutas ja kallistas oma pisikest koopiat järjepidevalt, kuni korraga peatus ta pilk Larissal.

  „Ma, ma, anna andeks, ma ...ei jõudnud sind ära oodata!“valgusid ka naise silmadesse pisarad, kui ta oma suurt kõhtu silitas. Gendi parim sõber Toomas seisis kahvatul ilmel Larissa seljataga.

  Gent lahkus uudist nähes silmapilkselt. Koju jõudes võttis ta kaugekõne Leenale ja järgmisel päeval oligi Leena Eestis, Gendi südameligi, Gendi kodus, Gendi naisena. Aga paar jäi kahjuks lastetuks, kuna Leena oli kunagi aborti teinud. Gent tänas südamest Larissat, et viimane talle kunagi poja oli sünnitanud.

  Leena ja Gendi armastus kestab siiani, juba kolmkümmend aastat. Genteli tütrest Gerdast on saanud neile nagu oma lihane laps, keda nad kasvatavad, kuna Gerda ema läks Soome maasikaid korjama ja jäigi.

 Armastus ei küsi vanust, rahvust ega veresugulust!

9. märtsi. 2017.a.
   Vana-Rääma