- peatükk
„Tema seisund on kriitiline. Kes teie olete?“seisis Mirelli
taga Mathilde raviarst.
„Eee, ma olen ta sugulane.“ hädavaletas Mirell, sest teadis,
et muidu ta memme tervisliku seisundi kohta infot ei saa.
„Kuna teie sugulane istus armatuurlauale liiga ligidal ning ka
tema turvavöö ei olnud kinnitatud, hüppasid turvapadjad lahti ja
ta sai turvapatjade gaaside poolt kõrvetushaavu. Lisaks sellele sai
patsiendi selgroog ka viga. Me ei saa garanteerida, et ta kunagi veel
käima hakkaks. Sellepärast varuge kannatust ja olge valmis kõige
halvemaks.“ jäi arst ratsionaalseks.
Mirell vaatas arsti kurja pilguga ja tema süda nuttis rohkem kui
silmad. Ometigi olid nad Mathildega suhteliselt võõrad, kohtunud
vaid paaril korral. Aga Mirellile tundus, nagu seisaks ta oma ema
voodi ees. Nii väikese ajaga oli ta sellesse memmesse kiindunud.
Samas polnud see mingi ime, sest päevast-päeva vaid keset metsi oma
mehe seltskonnas viibides, tundis ta tegelikult vajadust suhtlemise
järgi, seega haaras ta Mathildega suhtlemisest kinni, nagu uppuja
õlekõrrest ja korraga muserdas teda, et nüüd tahetakse see
inimene temalt ära võtta.
„Ühesõnaga palvetagem, sest teie sugulase saatus on hetkel
teadmata. Ta on kliinilises surmas, ehk siis hoiame teda kunstlikus
koomas, et ta ennast ei pingutaks. Aga rõhutan, olge valmis...“ ei
saanud arst oma kõne lõpetada, kui Mirelli haaras hüsteeriline
nutuhoog.
„Õde, palun kutsuge doktor Laimets, patsient vajab abi.“
hüüdis Mahtilde raviarst õele. Loetud minutite pärast oligi
Loreida Laimets kohal ja talutas hüsteerilise naise palatisse, kus
talle manustati rahustit. Ilmselgelt ei olnud Mirell veel shokist
toibunud ja vajas hingelist abi. Varsti naine uinus.
„Kus mu ema on?“ üritas Trevor hapnikumaski näo eest ära
kiskuda, kui tohter palatisse astus.
„Teie ema? Ahjaa. Ta pikutab natuke, sest pole veel shokist
toibunud. Kui te magama jäite, läks ta vanaema palatisse ning peale
seda pikutama.“ arvas tohter, et Mathilde on Mirelli ema ja Trevori
vanaema. Teie olge rahulikult, ärge pingutage. Küll kõik saab
korda. Varuge veidi kannatust. Homme hommikul katsetama kas saate
hapnikumaskita hakkama. Praegu on hingemisabi teile lausa vajalik. Te
noor mees, saate terveks.
Trevor luges arsti sõnadest välja, et Mathildega ei ole kõik
korras. No, Mathilde on juba eakam, tema noor. Ta tahtis memme kohta
uurida, kuid arst vibutas sõrme. Trevor allus.
Tunnel oli kõle ja rõske. Seintelt rippusid alla heledavad
niidid, mis kutsusid endast haarama. Mathilde lendas, kuid niidid
olid väledamad ja lendasid temast kiiremini. Aeg-ajalt kuuldus nagu
tilguksid veekraanid, need katkestasid Mathilde lennu. Naine katsus
jalgu maha saada kuid maapinda ei olnudki. Oli põhjatu sügavik,
kuhu Mathilde vajuma hakkas. Tiivad muutusid uuesti kergeks.
Labürint-tunnel viis seitsmesse erinevasse suuda ja igast suunast
vilkus valgusetuluke. Kui Mathilde hakkas vasakpoolsemasse tunnelisse
lendama, mattus see kottpimedusse. Naise silmalaud muutusid
tinaraskeks, ta ei jaksanud silmi avada. Pimedus neelas ta endasse.
Jälle kostus kraanide tilkumist. Mathilde ürits mööda kottpimedat
ruumi lennata kraanitilkumise suunas, sest janu oli kohutavalt suur.
Sisikond põles. Ta lendas paremale poole, kuid mingi vääramatu
jõud mässad temas.Sundis teda taanduma. Mathilde hakkas taas
sügavikku vajuma, sest see tõmbas teda nagu magnetiga. Hapnik
hakkas lõppema, naine hingeldas.“Lenda otse!“ kuulis ta häält
endas. See mõjus. Ta hakkas uuesti sügavikust üles lendama ja oli
taas endises kohas, üritas uuesti niitidest haarata, kuid need
libisesid eest. Nii kui Mathilde seisma jäi, hakkas uuesti vajuma,
kuid siis oli ühtäkki maapind ta jalge all, selline vetruv, aga
oli. Sinna toetumine näis laukasse vajumisena ning naine hakkas
turbokiirusel tiibu ripsutama. See mõjus. Valgus tunnelis muutus üha
erksamaks, see tegi silmadele haiget, nagu põletaks silmi. Mida
ligemale ta valgusele sai, seda rohkem hakati teda nagu vaakumiga
tagasi tõmbama. Naine võpatas, aga ei andnud alla, vaid surus jõuga
ennast edasi.
„Paneme teile nüüd kraadiklaasi alla ja vaatame ega palavikku
ei ole,“ segas õe hääl Mathildet. Jah, memm kuulis kõike, kuid
ei näinud. Õdede, arstide ja külaliste hääled kajasid topelt.
Kohati nagu hüüaks keegi kaugusse ja kaja vastaks. Mõned sõnad
kostusid nagu aeg-luubis või nagu oleks neid lausutud
häälemoonutisse. Aga kohale need memmele jõudsid. Ta oli kursis ka
enda diagnoosiga, mis tegi haiget, aga õnneks oma arvamust ta
avaldada ja hüsteeritseda ei saanud. Hääletuna tegelikult ta
nuttiski. Mathilde mäletab, et isegi õed ja arstid olid paaril
korral ta pisaraid kuivatanud. Talle tundus uskumatu, et kliinilises
surmas olev inimene kuuleb ja tajub kõike, aga ei näe ega saa
rääkida. Nüüd sai ta ka vastuse sellele, et kui tema parim
sõbranna surivoodil koomas oli, enne kui omakesed aparaadid välja
lülitada lasid, kuulis sõbranna kõike. Seega jõudsid kõik
Mathilde soovid ja palved ka temani. Kuid tagant järgi mõeldes tegi
haiget see, et sõbranna mees oli ikka väga räigelt voodi kõrval
öelnud, et tema seda koormat kandma ei hakka ja poolsurnu eest
hoolitsema ka mitte. Temal olla juba uus naine ja pulmadki plaanis.
Mathilde otsustas, et kui ta tuleb koomast välja, hoiatab ta
inimesis selliste ebameedlivuste eest. Koomas inimene on ju tunnelis
ja võitleb elu nimel, kuid negatiivsed teadmised võivad anda
tagasilöögi. Negatiivne emotsioon on nagu surmatõbi mis iga
signaaliga võimendub. Ja negatiivsus tõmbab negatiivsust ligi, nagu
positiivsus tõmbab positiivsust. Ja eksivad need kes arvavad, et
ainukt sõnal on jõud. Mõttel võib veel suurem jõupagas olla kui
sõnal. Mathilde adus, et inimesed kes loobivad roppusi ja lisavad
oma isiklikule ajajoonele ka Facebookis vaid negatiivsust, satuvad
negatiivsuse meelevalda või musta auku, ehk depressiooni, sest
ajajoon on isiklik, ona osa nende elust. Mathilde jõudis oma
füüsises vegeteerides äratundmisele, et mida rohkem inimene
endasse elab, seda haigemaks ta jääb. Inimene peab kasvõi
iseendale lahti rääkima haigusemured ja ka olmemured. Ta ei tohi
neid enda sisse jätta ka siis, kui tegu on surmatundega. Surm ju
iseenesest on vabanemine, vabaks andmine, kui pole tegu vägivaldse
surmaga. Aga kui inimene hoiab haigusemured endasse siis ta haigestub
veel raskemini. Igal inimesel peaks olema sõber kellele ta haiguse
lahti räägib. Ühesõnaga introvertsetel inimestel on raskem elada,
kuna nad hoiavad kõike enda sees, aga ekstraverdid ütlevad välja,
olgugi, et nende otsekohesus võib saatuselt verbaalseid lööke
saada, aga see vabastab nad seesmisest pingest, ehk siis ka
haigustest. Valusad sõnad võivad küll hingesoppidesse ladestuda,
kuid inimene võiks mõelda miks need sõnad talle öeldi, miks sai
ta negatiivse arvustuse osaliseks. Äkki need teravused on pigem
heast tahtest öeldud, et inimene õpiks oma vigu nägema? Nii on. On
kogu aeg olnud. Solvumine on emotsionaalne ja kui inimene ei suuda
solvumisest lahti lasta, on ta enda terviseseisund labiilne. Kui ei
oleks kriitikuid ilmas, ei areneks inimene, ega õpiks oma vigu
nägema. Solvumine on pime, aga solvumisest üle saamine on valge,
valgustatus, või pürgimine valguse suunas. Sama moodi on näiteks
jalgrattasõiduga. Kui inimene alles õpib rattaga sõitma ning kukub
ja saab haiget, unustab ta peagi selle valu, kui eesmärk on silme
ees. Sellisel puhul siis rattasõitmise selgeks saamine. Kui ta ratta
peale solvuks ja ei suudaks andestada, et see ta sadulast maha
viskaks, ei õpiks ta kunagi sõitma. Sellepärast on ka andestamisel
meie elus suur roll. Kuid kahjuks puudub osadel inimestel justkui
andestamise geen, nad krutivad vaenu üles, kaasates selle keerisesse
ka lähikondlasi ning neid tabab pime raev. Nad satuvadki selle
negatiivsuse meelevalda, ega näe valgust. Tihti pöörduvad sellisel
juhul paljud jumala poole ja hakkavad jumalat tihti mainima, kuid
see on vale. Jumalat peab armastama ikka südamest, mitte abiotsimise
eesmärgil. Jumal on alati olemas, ta ei tule sinu juurde siis, kui
hüppad ühest usust teise, kui kuulutad, et sinust on kristlane
saanud. See on vale. Sellisel juhul on tegu vaimupimedusega. Ükski
usulahk või sekt ei vii sind jumalale ligemale. Pigem surub
raamaidesse ning ette võib tulla olukordi, et sa jäädki sinna
raami kinni ning väljapääasu ei ole. Vegeteeriksid nagu pimedas
tunnelis, milles puudub väljapääas, ehk siis tee elule. Tee
elamiseks.
Taas jõudis Mathilde tunnelisse. Sellel korral oli tunnel justkui
valgustatud, kuid kui naine püüdis valguseava juurde lendama
hakata, kohtus ta seal lastega. Suured pisarad voolasid mööda
Mathilde põski alla ja minevik maalis ennast ta silme ette. Naine
ahastas ja ahmis õhku, kui tundis taas, et keegi kuivatab ta
põskedelt pisaraid. Mirell oli unehõlmast valla pääsenud, seisis
vana naise voodi ees ja tupsutas vatiga lamaja põski.
14. märts. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar