teisipäev, 14. märts 2017

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum


  1. peatükk

  „Tema seisund on kriitiline. Kes teie olete?“seisis Mirelli taga Mathilde raviarst.
  „Eee, ma olen ta sugulane.“ hädavaletas Mirell, sest teadis, et muidu ta memme tervisliku seisundi kohta infot ei saa.
  „Kuna teie sugulane istus armatuurlauale liiga ligidal ning ka tema turvavöö ei olnud kinnitatud, hüppasid turvapadjad lahti ja ta sai turvapatjade gaaside poolt kõrvetushaavu. Lisaks sellele sai patsiendi selgroog ka viga. Me ei saa garanteerida, et ta kunagi veel käima hakkaks. Sellepärast varuge kannatust ja olge valmis kõige halvemaks.“ jäi arst ratsionaalseks.
  Mirell vaatas arsti kurja pilguga ja tema süda nuttis rohkem kui silmad. Ometigi olid nad Mathildega suhteliselt võõrad, kohtunud vaid paaril korral. Aga Mirellile tundus, nagu seisaks ta oma ema voodi ees. Nii väikese ajaga oli ta sellesse memmesse kiindunud. Samas polnud see mingi ime, sest päevast-päeva vaid keset metsi oma mehe seltskonnas viibides, tundis ta tegelikult vajadust suhtlemise järgi, seega haaras ta Mathildega suhtlemisest kinni, nagu uppuja õlekõrrest ja korraga muserdas teda, et nüüd tahetakse see inimene temalt ära võtta.
  „Ühesõnaga palvetagem, sest teie sugulase saatus on hetkel teadmata. Ta on kliinilises surmas, ehk siis hoiame teda kunstlikus koomas, et ta ennast ei pingutaks. Aga rõhutan, olge valmis...“ ei saanud arst oma kõne lõpetada, kui Mirelli haaras hüsteeriline nutuhoog.
  „Õde, palun kutsuge doktor Laimets, patsient vajab abi.“ hüüdis Mahtilde raviarst õele. Loetud minutite pärast oligi Loreida Laimets kohal ja talutas hüsteerilise naise palatisse, kus talle manustati rahustit. Ilmselgelt ei olnud Mirell veel shokist toibunud ja vajas hingelist abi. Varsti naine uinus.
  „Kus mu ema on?“ üritas Trevor hapnikumaski näo eest ära kiskuda, kui tohter palatisse astus.
  „Teie ema? Ahjaa. Ta pikutab natuke, sest pole veel shokist toibunud. Kui te magama jäite, läks ta vanaema palatisse ning peale seda pikutama.“ arvas tohter, et Mathilde on Mirelli ema ja Trevori vanaema. Teie olge rahulikult, ärge pingutage. Küll kõik saab korda. Varuge veidi kannatust. Homme hommikul katsetama kas saate hapnikumaskita hakkama. Praegu on hingemisabi teile lausa vajalik. Te noor mees, saate terveks.
  Trevor luges arsti sõnadest välja, et Mathildega ei ole kõik korras. No, Mathilde on juba eakam, tema noor. Ta tahtis memme kohta uurida, kuid arst vibutas sõrme. Trevor allus.
  Tunnel oli kõle ja rõske. Seintelt rippusid alla heledavad niidid, mis kutsusid endast haarama. Mathilde lendas, kuid niidid olid väledamad ja lendasid temast kiiremini. Aeg-ajalt kuuldus nagu tilguksid veekraanid, need katkestasid Mathilde lennu. Naine katsus jalgu maha saada kuid maapinda ei olnudki. Oli põhjatu sügavik, kuhu Mathilde vajuma hakkas. Tiivad muutusid uuesti kergeks. Labürint-tunnel viis seitsmesse erinevasse suuda ja igast suunast vilkus valgusetuluke. Kui Mathilde hakkas vasakpoolsemasse tunnelisse lendama, mattus see kottpimedusse. Naise silmalaud muutusid tinaraskeks, ta ei jaksanud silmi avada. Pimedus neelas ta endasse. Jälle kostus kraanide tilkumist. Mathilde ürits mööda kottpimedat ruumi lennata kraanitilkumise suunas, sest janu oli kohutavalt suur. Sisikond põles. Ta lendas paremale poole, kuid mingi vääramatu jõud mässad temas.Sundis teda taanduma. Mathilde hakkas taas sügavikku vajuma, sest see tõmbas teda nagu magnetiga. Hapnik hakkas lõppema, naine hingeldas.“Lenda otse!“ kuulis ta häält endas. See mõjus. Ta hakkas uuesti sügavikust üles lendama ja oli taas endises kohas, üritas uuesti niitidest haarata, kuid need libisesid eest. Nii kui Mathilde seisma jäi, hakkas uuesti vajuma, kuid siis oli ühtäkki maapind ta jalge all, selline vetruv, aga oli. Sinna toetumine näis laukasse vajumisena ning naine hakkas turbokiirusel tiibu ripsutama. See mõjus. Valgus tunnelis muutus üha erksamaks, see tegi silmadele haiget, nagu põletaks silmi. Mida ligemale ta valgusele sai, seda rohkem hakati teda nagu vaakumiga tagasi tõmbama. Naine võpatas, aga ei andnud alla, vaid surus jõuga ennast edasi.
  „Paneme teile nüüd kraadiklaasi alla ja vaatame ega palavikku ei ole,“ segas õe hääl Mathildet. Jah, memm kuulis kõike, kuid ei näinud. Õdede, arstide ja külaliste hääled kajasid topelt. Kohati nagu hüüaks keegi kaugusse ja kaja vastaks. Mõned sõnad kostusid nagu aeg-luubis või nagu oleks neid lausutud häälemoonutisse. Aga kohale need memmele jõudsid. Ta oli kursis ka enda diagnoosiga, mis tegi haiget, aga õnneks oma arvamust ta avaldada ja hüsteeritseda ei saanud. Hääletuna tegelikult ta nuttiski. Mathilde mäletab, et isegi õed ja arstid olid paaril korral ta pisaraid kuivatanud. Talle tundus uskumatu, et kliinilises surmas olev inimene kuuleb ja tajub kõike, aga ei näe ega saa rääkida. Nüüd sai ta ka vastuse sellele, et kui tema parim sõbranna surivoodil koomas oli, enne kui omakesed aparaadid välja lülitada lasid, kuulis sõbranna kõike. Seega jõudsid kõik Mathilde soovid ja palved ka temani. Kuid tagant järgi mõeldes tegi haiget see, et sõbranna mees oli ikka väga räigelt voodi kõrval öelnud, et tema seda koormat kandma ei hakka ja poolsurnu eest hoolitsema ka mitte. Temal olla juba uus naine ja pulmadki plaanis. Mathilde otsustas, et kui ta tuleb koomast välja, hoiatab ta inimesis selliste ebameedlivuste eest. Koomas inimene on ju tunnelis ja võitleb elu nimel, kuid negatiivsed teadmised võivad anda tagasilöögi. Negatiivne emotsioon on nagu surmatõbi mis iga signaaliga võimendub. Ja negatiivsus tõmbab negatiivsust ligi, nagu positiivsus tõmbab positiivsust. Ja eksivad need kes arvavad, et ainukt sõnal on jõud. Mõttel võib veel suurem jõupagas olla kui sõnal. Mathilde adus, et inimesed kes loobivad roppusi ja lisavad oma isiklikule ajajoonele ka Facebookis vaid negatiivsust, satuvad negatiivsuse meelevalda või musta auku, ehk depressiooni, sest ajajoon on isiklik, ona osa nende elust. Mathilde jõudis oma füüsises vegeteerides äratundmisele, et mida rohkem inimene endasse elab, seda haigemaks ta jääb. Inimene peab kasvõi iseendale lahti rääkima haigusemured ja ka olmemured. Ta ei tohi neid enda sisse jätta ka siis, kui tegu on surmatundega. Surm ju iseenesest on vabanemine, vabaks andmine, kui pole tegu vägivaldse surmaga. Aga kui inimene hoiab haigusemured endasse siis ta haigestub veel raskemini. Igal inimesel peaks olema sõber kellele ta haiguse lahti räägib. Ühesõnaga introvertsetel inimestel on raskem elada, kuna nad hoiavad kõike enda sees, aga ekstraverdid ütlevad välja, olgugi, et nende otsekohesus võib saatuselt verbaalseid lööke saada, aga see vabastab nad seesmisest pingest, ehk siis ka haigustest. Valusad sõnad võivad küll hingesoppidesse ladestuda, kuid inimene võiks mõelda miks need sõnad talle öeldi, miks sai ta negatiivse arvustuse osaliseks. Äkki need teravused on pigem heast tahtest öeldud, et inimene õpiks oma vigu nägema? Nii on. On kogu aeg olnud. Solvumine on emotsionaalne ja kui inimene ei suuda solvumisest lahti lasta, on ta enda terviseseisund labiilne. Kui ei oleks kriitikuid ilmas, ei areneks inimene, ega õpiks oma vigu nägema. Solvumine on pime, aga solvumisest üle saamine on valge, valgustatus, või pürgimine valguse suunas. Sama moodi on näiteks jalgrattasõiduga. Kui inimene alles õpib rattaga sõitma ning kukub ja saab haiget, unustab ta peagi selle valu, kui eesmärk on silme ees. Sellisel puhul siis rattasõitmise selgeks saamine. Kui ta ratta peale solvuks ja ei suudaks andestada, et see ta sadulast maha viskaks, ei õpiks ta kunagi sõitma. Sellepärast on ka andestamisel meie elus suur roll. Kuid kahjuks puudub osadel inimestel justkui andestamise geen, nad krutivad vaenu üles, kaasates selle keerisesse ka lähikondlasi ning neid tabab pime raev. Nad satuvadki selle negatiivsuse meelevalda, ega näe valgust. Tihti pöörduvad sellisel juhul paljud jumala poole ja hakkavad jumalat tihti mainima, kuid see on vale. Jumalat peab armastama ikka südamest, mitte abiotsimise eesmärgil. Jumal on alati olemas, ta ei tule sinu juurde siis, kui hüppad ühest usust teise, kui kuulutad, et sinust on kristlane saanud. See on vale. Sellisel juhul on tegu vaimupimedusega. Ükski usulahk või sekt ei vii sind jumalale ligemale. Pigem surub raamaidesse ning ette võib tulla olukordi, et sa jäädki sinna raami kinni ning väljapääasu ei ole. Vegeteeriksid nagu pimedas tunnelis, milles puudub väljapääas, ehk siis tee elule. Tee elamiseks.

  Taas jõudis Mathilde tunnelisse. Sellel korral oli tunnel justkui valgustatud, kuid kui naine püüdis valguseava juurde lendama hakata, kohtus ta seal lastega. Suured pisarad voolasid mööda Mathilde põski alla ja minevik maalis ennast ta silme ette. Naine ahastas ja ahmis õhku, kui tundis taas, et keegi kuivatab ta põskedelt pisaraid. Mirell oli unehõlmast valla pääsenud, seisis vana naise voodi ees ja tupsutas vatiga lamaja põski.

14. märts. 2017.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar