- peatükk
Mirell paitas pisarsilmil Augusti pead ja tänas jumalat, et
pisipojaga kõik korras oli. Tõsi küll, enda tervisest ta ei
hoolinud, talle oli tähtis, et ta ligemestega kõik hästi oli.
Ühtäkki avastas Mirell, et ta kallis mees ei olnudki nende
intsidendist teadlik, et mida küll Ants mõelda võib, kui ta
metsaonni jõuab. Mirell võttis Augusti sülle ja läks haigla
koridori jalutama, kui põrkas seal kokku Marise ja Lembituga.
„Maris, tere!“ oli Mirell viisakas. Maris ei vastanud ta
terele. Esiteks ei tundnud ta naist ära ja teiseks oli ta närvis
Trevori pärast, kes tema käte vahel kokku kukkus. Isegi Mathilde ei
meenunud Marisele hetkel. Ta astus külmalt Mirellist mööda ning
Lembit lonkis tema kannul. Nii saalisid nad mööda koridori
edasi-tagasi nagu armuvalus kassid. Mirell astus pisipojaga Trevori
palatisse, et teavitada poega sellest, et Maris tuli, kuid tema
hämmastuseks oli palat tühi. Mirell võttis külalistetoolil istet
ja hakkas pirisevat poega tissitama. Toiminguga ühele poole saades
ei olnud Trevor ikka platisse jõudnud. Mirell otsustas, et läheb
uurib Mathilde olukorda ning leidis eest juba Marise ja Lembitu.
„Maris, katsu rahulikuks jääda. Me kõik hoiame hinge kinni ja
loodame, et Mathilde tuleb kriisist välja. Tema sai õnnetuses
rohkem kahjustusi, kui mu poeg, seega on tema terviseseisund
kriitilisem.
„Aahh!? Misasja!? Mis poeg? Appi!“ hakkas Marisel halb, kui ta
Mirelli lõpuks ära tundis.
„Mida sina siin teed? Mis sinuga juhtunud on? Kus sa olnud oled?
Kes on see laps su süles? Jeerum! Kas ma näen viirastust.“ arvas
Maris, et ta hakkab hulluks minema. Nii palju oli juhtunud viimasel
ajal, et Maris ei saanud enam millestki aru. Kus kohast Mirell nüüd
äkki välja hüppas? Kas Trevor oli talle midagi rääkimata jätnud?
Ja see laps? Ega ometi Trevoril ei ole sohilast, et ta nii
kategooriliselt selle lapseteema vastu on? Marisel hakkas pea ringi
käima ning ta võttis Mathilde palati klaasist akna taga istet.
„Ma mõistan sind, kulla minia. Aga kus Trevor on? Oled teda
näinud?“ jätkas Mirell küsimustejada.
„Minia? Ahjaa.“ oli Maris ikka segaduses. Ta silmad olid nii
suured nagu tõllarattad, kui ta silmi pilgutamata Mirelli jälgis.
„Ole pai ja hoia Augustit. Ma lähen uuris mis ja kus Trevor on.“
andis Mirell beebi Marise kätele ning kadus. Maris vaatas pisikest
poisslast, püüdes tema näojooni Trevoriga samastada, kuid tema
arvates polnud midagi sarnast. Tal tekkis vastikustunne, sest kartis,
et tegu on Trevori sohilapsega, keda ilmselt Mirell kiivalt varjas ja
kasvatas. Jutt tema kadumisest oli ilmselgelt pettus, vassimine, et
Maris sellest haisu ninna ei saaks. Kuigi Marisele väga meeldisid
lapsed ja samuti meeldis talle ka see poisslaps, tahtis ta lapsest
väga vabaneda. Ta tõusis toolilt ja asetas Augusti Lembitule sülle
ja kadus.
Kui ta intensiivravi palatisse astus, jäid Trevor ja Mirell Marist
nähes vait. Marise viha süvenes, sest see paranoia, mis ta meeli
halvas, võttis üha võimust.
„Ehk räägite minu kuuldes ka mis teid vaevab? Segasin teid vä?
Äkki avaldate mulle ka saladuse, mida nii kiivalt mu eest varjanud
olete? Trevor, kes see naine on? Ma tahan kohe teada kes see naine
on!?“ lendas Maris nagu lumelaviin kallimale ja ta emale peale.
Mirell ja Trevor vaatasid algul Marisele otsa ja siis teineteisele.
„Ärge mängige siin midagi pilkude mängu! Arvate, et ma nii
blondiin olen vä? Ma lähen minema! Trevor, ma jätan su maha ja
lähen kohe minema!“ raevutses Maris edasi ning hakkaski minema.
Trevor andis emale silmadega märku ja Mirell tõttas miniale järgi.
Ta leidis Marise pingilt istumast ja südantlõhestvalt nutmast.
„Ära tule mulle ligi! Ma vihkan sind! Kuulsid, vihkan! Mine oma
petisest poja juurde ja lohuta teda! Kao minema!“ oli minia ikka
tõrges. Lembit kuulis teise haigla otsa seda raevutsemist ning
otsustas asjasse sekkuda.
„Mis lahti, Maris? Katsu ikka rahuneda, muidu meie lähedased ei
paranegi. Näe, annan teile lapse tagasi.“ asetas ta Augusti
Mirelle käte vahele.
„Vii mind siit minema! Ma ei suuda enam!“ nuttis Maris
endiselt.
„Jah, kohe lähme, kohe, kohe lähme. Katsu ikka rahuneda. Ma
lähen panen auto sooja.“ oli embit mures.
„Maris, kullake, usun, et ma ei ole just su lemmikämm olnud, aga
usu, et ma ei vihka sind. Pigem ma ikka tunnen rõõmu, et oled kogu
aeg mu poja kõtrval olnud. Palun ära jäta teda nii abitus
seisundis maha! Vala või kogu viha minu peale välja, aga palun, ära
jäta Trevorit maha!“ täitusid ka Mirelli silmad pisaratega.
See oli esimene kord elus, kui Maris tundis, et Mirelli sõnad on
südamega lausutud. Ta vaatas naisele otsa, ega suutnud siiani
uskuda, et see Mirell on. Tema ämm oli ju ometi väljapeetud daam,
moodne ja nooruslik. Aga see naine, kes teda palus, nägi Mirellist
palju vanem ja lohakam välja. Maris arvas, et Trevori sohilaps on
ämma ära muserdanud ja see on naise välimuse tundmatuseni muutnud.
Kuid Mirelli sülelaps tekitas Marisele endiselt hingehaavu ning ta
sattus üha rohkem segadusse.
„Miks sina, Mirell mulle ei rääkinud, et Trevoril on sohilaps?
Miks sa mu eest seda varjasid? Kas sellepärast olidki minu vastu
tõrjuv ja kõrk? Miks sa seda kõike mulle tegid?“ otsustas Maris
enne haiglast lahkumist asjasse selgust saada.
„Ma, seda, et..“ üritas Mirell midagi ütelda, kuid Maris
segas taas vahele.
„Ütle vähemalt kas Trevor kohtub oma armukesega siiani? Ole üks
kordki elus minuga aus. Ma väga palun?!“ poetas minia silmast
pisaraid.
„Vaata, kulla Maris. Ma tõesti ei oska sulle vastata, jään
vastuse võlgu, sest...“ tahtis Mirell olukorda selgitada.
„Valetaja! Sa oled samasugune valetaja nagu su poeg! Või hullem
veel! Ma ei taha teist enam mitte midagi kuulda! Kuulsite!“ karjus
Maris. Ta tõusis uuesti toolilt ja hakkas haigla välisukse juurde
suunduma, kui arst teda peatas.
„Teie olete Mathilde sugulane? Kui jah, siis palun tulge minuga
kaasa.“ kutsus vanatädi raviarst Maris endaga.
Trevor seisis haigla rõdul. Suured valged pilved sõudsid üle
taeva sellise kiiruga nagu oleks neil kusagile rutt. Mehele meenus
lapsepõlv, kui ta oli alles põlvepikku poisike. Siis imetles ta
tihti pilvi ja unistas ennast nendega sõitma. Ta kujutles kuidas
sõber sõidab esimese pilvega tema eest ära ja Trevor vajutab gaasi
ning jõuab oma pilvega sõbrale järgi ning hüppab sõbra pilvele.
See on üleni vatist ning nii pehme, et nad kukuvad peaaegu sellest
läbi. Siis muutub pilv justkui langevarjuks ja avaneb, aga ta on
ikka vatist langevari. Sõbrad laskuvad sellet maa peale, kuid
maanduvad lendavale vaibale, selleisele punakirjule Pärsia vaibale,
mis hõljub taeva all tuule kiirusel. See on võluvaip mis ajab kõik
muremõtted minema ning poisid sünnivad justkui uuesti, sünnivad
headusesse, unustades kõik paha ja negatiivse. Nad on nagu
inglipoisid, vaid tiivad veel seljast puudu.
Haigla rõdu all jalutas üks noorema oma beebiga ning laulis talle
unelaulu. Trevorile meenus taas lapsepõlv. Talle meenus selline
lapsepõlv milles ei olnud nii palju valu kui hetkel tema südames.
Esimest korda elus haarasid suitsiidimõtted mehe endasse ning
süvenesid iga hetkega. Trevor ei kujutanud elu ilma Mariseta enam
ette. Ta kartis elada, sest tundis ennast justkui poolikuna. Trevor
tundis ennast hüljatu- ja õnnetuna. Jälle need pilved, jälle see
taevas, aga miski polnud enam muinasjutuline, nagu lapsepõlvetaevas.
Ta elas karmis reaalsuseks, kuid ei suutnud seda enam eluks nimetada.
Trevor kahetses, et ei olnud autoõnnetuses elu kaotanud. Ta oleks
peaaegu juba rõdult alla hüpanud, aga jalad tundusid äkki
tinarasked, nagu oleks keegi teda hüpnotiseerinud. „Noormees, teil
on kaks kaitseinglit!“ meenusid Trevorile ühe mustlase sõnad, kes
oli teda kunagi tänaval tüüdanud. Sellel hetkel tundis Trevor
nende kahe kaitseingli olemasolu, ehkki tookord naeris ta mustlaseide
üle ning ei poetanud ennustamise eest isegi ühtegi rahatähte.
„Ma pean teile kahjuks teatama, et...“ alustas raviarst juttu.
15. märts. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar