- peatükk
„Mis juhtus, Maris?“ oli Lembit mures ja hakkas telefoni juppe
põrandalt kokku korjama. Maris oli näost kaame ja ei suutnud ühtegi
sõna öelda. Kogu ta sisemus värises ja meestele tundus, et tüdruk
ahmib õhku. Midagi pidi väga korrast ära olema, arvasid Ants ja
Lembit.
„Maris, ole pai ja ütle oma pinkood? Ma lülitaks su telefoni
uuesti sisse,“ pakkus Lembit abi, kuid Maris vaikis endiselt. Ta
jäi ühte punkti vaatama ja tundus, et ümbrus vaikis koos temaga.
Ants kõndis nõutult mööda talumaja hiigelkööki ja siis kadus
nagu kellegi sunnil käärkambrisse, kuigi reeglina hoidis ta sellest
toast suure kaarega eemale. Ants pidas ennast paganaks, uskmatuks,
kuigi tegelikult oli tundnud ka tema aeg-ajalt kõigevägevama
juuresolekut. Aga ta kas ei tunnistanud seda või pidas õigemaks
vaikida, sest ta lausa vihkas, kui keegi hakkas jumala abi peale
suruma, kuigi vahel, kui elu talle vingerpussi mängis ja ta sellest
võiduga välja tuli, armastas ta ikka lausuda,“ Jumal tänatud!“
Ise pärast naeris, et näe, jumal oligi talle armuline olnud. Väga
paljud inimesed nagu kardaksid eelkõige endale tunnistada, et nad
tegelikult usuvad jumalasse. Samas kui inimene korrutab pidevalt
milline jumalasulane ta on, mõjub see kuidagi kommertslikult,
võltsilt. See tundub nagu odav reklaamitikk või põlastus, et näe,
mina olen kristlane, olen see kõige õigem inimene universumis. Aga
kes sina oled? Sa pole ühegi kiriku liige isegi. Sellel teemal oli
Ants Mathildega korduvalt rääkinud ja vahel tundis mees ennast
lausa halvasti. Eriti siis kui Mathilde naljatades teda oma
käärkambrisse pattusid lunastama saatis.
Maris toibus, vaatas kaaslasi nii juhmi pilguga, et tema olemusest
võis välja lugeda kõige karmimaid uudiseid. Ants oli käärkambris
vaikust kuulamas ja Lembit istus ning ootas uudiseid.
„Seda, et...ma, mu, meie kallis Mathilde on koomas...“ puhkes
Maris südantlõhestavalt nutma. See oli hüsteeriline nutt, millest
Maris oli lapsena korduvalt nutnud, aga vaid siis kui nägi oma toast
ämblikku või õues konna. Neid kahte olendit kartis Maris kõige
rohkem, kuigi vanatädi Tilde oli talle korduvalt maininud, et need
on süütud hinged ja ei tee talle midagi.
„Oota, kullake, püüa rahuneda. Mis siis õigupoolest juhtus?
Kes sulle siis Mathilde telefonilt vastas?“ ei saanud Lembit asjast
sotti.
„Mai tea ju!!! Arvad, et ma jõudsin nime küsida? Valesti
arvad!“ oli Maris endast väljas.
„Ei. Ma ei arva. Ei. Vabandan!“ tundis Lembit ennast
pealetükkivalt ning otsustas Marise rahule jätta.
Ants oli ennast käärkabrisse unustanud. Ta näppis seal erinevaid
ikoone ja krutsifikse. Lappas vanu testmente ja üritas surnud
orelist hääli välja võluda, kuid tulutult. Ometigi äratas see
vana pill temas mälestused, sest orelimuusika, mida ta vanasti
kirikust möödudes kuulnud oli, tekitas Antsus tibutagiefekti. Talle
meenus aastate tagune aeg, nagu oleks kõik aset leidnud alles nüüd,
kuigi sellest ajast oli päris palju vett merre voolanud.
„Mida me teeme? Kuidas me haiglasse saame? Ma ei tea isegi mis
juhtus ja kus Trevor on, aga onu Lembit, kas sa oleksid nõus
haiglasse minema? Ma ei suuda mõeldagi, et tädi Tilde
võiks...“mattusid Marise silmad taas pisaraisse.
„Pole probleemi! Sõidame! Ants-poiss, kas tuled ka kaasa?“ oli
Lembit kohe nõus.
„Kuhu?“ oli mees hämmingus, sest Marise ja Lembitu dialoog oli
temast mööda läinud. Mees oli süvenenud käärkambri
vaatamisväärsustesse ja küllap leidis ta seal midagi hingele, et
ta midagi ei kuulnud.
„Mesasja? Kuhu te nüüd minema hakkate? Ootame ikka Trevori ja
teised ära, siis ehk lähme koos?“ tegi Ants ettepaneku.
„Tuled siis või jääd siia?“ oli Lembit resoluutne.
„No, heakene küll. Eks visake mind siis metsade vahel autost
välja, naine ja laps juba ootavadki kindlasti mind koju,“ ei
jäänud Antsul muud üle, kui nõustuda.
Olles paar kilomeetrit läbinud, tundis Maris avatud autoaknast
kärsahaisu, see tegi tüdruku veel närvilisemaks, kui ta oli. Maris
vaikis, kuid kogu ta sisemus värises. Metsarada oli suhteliselt
kurviline ja lookles piki kraavikallast. Kohati oli tee nii kitsas,
et kui oleks mõni auto vastu tulnud, poleks ilmselt mööda
pääsenud. Mõlemalpool teed laiusid magistraavkraavid ning
parkimkiskohad teede ääres olid põhimõtteliselt olematud, välja
arvatud üksikud truubid kus kohast pääses metsasihtidele ja
lagendikele. Neid võis ka vaid ühe käe sõrmedel üle lugeda. Eks
enne maaparandustöid oli neid ikka rohkem ning madalatest kraavidest
võis vabalt ka üle hüpata, kuid peale maaparandamist need
likvideeriti, kuna see 20 kilomeetri pikkune metsarada oli sut harva
sõidetav ja talviti ei kiputud seda isegi limest lahti lükkama, kui
just Mathilde kohalikus omavalitsuses lärmi tegemas ei käinud.
Põhimõtteliselt oli just tema see kelle koju pääses ainult seda
teedpidi. Ja Antsu juurde muidugi ka, aga tema elust ja olemasolust
ei teadnudki paljud. Veel vähem oldi teadlikud ta peenikesest
perest.
„Pea kinni! Pea selle suitseva asjanduse juures kinni!“ karjus
Maris, kui nend eauto hakkas suitsevale asjale lähemale jõudma.
„Pea kinni jah, ma lähen siit jala.Pole vaja metsa sisse sõita.“
lausus Ants. Maris ja Ants astusid autost välja ja neid ootas halb
üllatus, Trevori auto oli maha põlenud, veel vaid tossas pisut,
kuid selle ligidal ei olnud ühtegi hingelist. Kummaline, et päästjad
olid tossava auto järelvalveta jätnud, see võinuks ju
metsatulekahju tekitada.
„Jah, loodame, et nendega ikka on kõik korras. Päris paras mats
on siin aset leidnud, kuid ilmselt on asjaosalised haiglasse viidud,
sest ühtegi laipa küll siin ei paista olevat. Kas kiirustame
haiglasse?“ küsis Lembit.
„Jah, kiirustame!“ oli Maris päri.
„Minge teie. Ma lähen koju naise ja lapse juurde. Aga olge siis
tugevad, mis uudised teid iganes seal oodata võivad!“ soovis Ants,
köhatas korra ja keeras metsa sisse, oma kodurajale.
„Onu Lembit, mis saab siis kui Mathildet enam ei ole? Ma isegi ei
tea kas mu mees veel elavate kirjas on. Kas sa arvad, et neil juhtus
liiklusõnnetus või? Ma ei suuda! Ma ei taha mõelda, et kaks mu
kõige lähedasemat inimest võivad eluohtlikus olukorras olla! Kui
nad surevad siis ei taha mina ka enam elada! Tõsiselt!“ lausa
karjus Maris hingevalust.
„Kullake, ma ei oska su küsimustele vastata, aga loodame kõige
paremat. Ehk pääsesid nad vaid ehmatusega. Siin ju metsavahe tee,
ehk jooksis mõni metsloom teele ette ja nii see õnnetus juhtuski.
Kui üldse juhtus. Me ei saa spekuleerida, kui me ei tea mis juhtus.“
oli ka Lembit nõutu.
„Hkkmhh, ma ei usu, et metsloom teele hüppas! Vastasel korral
oleks looma korjus ju tee ääres olnud. Selle taga peab midagi muud
olema. Äkki hakkas Tilde-memmel paha ja nad kiirustasid koju tagasi?
Ohjah, äkki olid ka Antsu naine ja laps autos, sest keegi vastas
Mathilde telefonile ja see ei olnud mitte medõde. Ja üleüldse
tundus see naishääl mulle kuidagi tuttavana, aga ma ei osanud koju
ajada. Või äkki ütles mu kallima auto üles? Teed on siin
konarlikud ja Trevor kipub vahel kihutama, väites, siis ei tunne
teedel haigutavaid auke. Või ma ei tea...“ ei andnud Marise hing
talle ikka rahu.
„Aga sa helista uuesti ja küsi kes vastas telefonile. Või
tegelikult oleks parem kui me ise kohale jõuame. Oma silm on
kuningas, nagu sa tead. Ei maksa ennast liiga üles kruvida, kuid ma
arvan, et me peame ka kõige halvemaks valmis olema. Igale ühele oma
saatus, pole parata.“ tahtis Lembit Marisega kokku kõlada, kuid
tundus, et viimane ei olnud selle üle üldse õnnelik.
Tunni aja möödudes jõudsid nad haiglasse.
Trevor, nägu sidemetes ja lohmakad haiglaroobad jalas ja seljas,
tuli neile all fuajees vastu. Mees käis kohvikust mineraalvett
ostmas, kuigi arst oli keelanud tal palatist lahkuda, sest ta vajas
alles hapnikumaski.
„Kallis, mu kallis, sa oled elus!“ lausa hüppas Maris
Trevorile sülle.
„Jah, aga...“ püüdis Trevor õigeid sõnu leida kuid kukkus
kokku.
14.-15. märts. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar