neljapäev, 16. märts 2017

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum


  1. peatükk

  Lembit istus autosse ja puhkes nutma. Ühtäkki süüdistas ta ennast selles, et oli õega kohtumisi kogu aeg edasi lükanud. Teisalt tundis ta ennast saamatuna, et ei suutnud Marist rahustada. Üleüldse oli üks kohutav päev õhtusse jõudnud, kuigi Lembit tundis siirast rõõmu, et ta õele külla sõitis. Talle meenusid oma isa öeldud sõnad, mida ta kippus alalõpmata korrutama „Parem hilja, kui mitte kunagi!“ ning alles nüüd taipas ta miks isa kogu aeg neid sõnu korrutas. Lembit otsustas võõrsile jääda kauemaks, vähemalt nii kauaks kuniks selgub õe saatus. Kuid ta kalli õe elu rippus põhimõtteliselt juuksekarva otsas ja homne oli teadmata.
  „Rünno, ole pai poiss ja viska aeg-ajalt mu elamisele pilk peale. Anna kassile ja koerale ka süüa. Loodan, et see ei võta sult tükki küljest. Asi on nimelt selles, et ma ei naase nii pea koju. Juhtus üks kohutav õnnetus, millest ma täpsemalt rääkida hetkel ei oska. Tean vaid seda, et mu õde Mathilde on üliraskes seisundis haiglas ja tema saatus on teadmata. Oled päri?“ helistas Lembit oma pojale, kes elas paari kilimeetri kaugusel tema kodust.
  „Olgu! Mõsitan! Helistan sulle hiljem tagasi, mul hetkel väga kiire!“ vastas poiss ja katkestas kõne.
  „Jah. Kiire ja kiire, kõigil on kogu aeg kusagile kiire. Enam lähedaste tarvis aeg üldse ei jagu.“ oli Lembit poja peale solvunud. Eks Mathilde olukord oli teda sügavamalt elu üle mõtlema pannud. Oli Lembit ise ju ka püsimatu ning teda oli kodust raske kätte saada. Kui ta just metsades korilast ei mänginud, käis ta musti otsi tegemas, ehk siis pensionile lisa teenimas. Ta polnud mees kes istub kodus käed jalad rüpes ja ootab, et kõik hea ja parem talle sülle kukuks. Lembit oli kuldsete kätega mees, kes omas elektriinseneri pabereid ja tihti kutsuti teda tööle ka teise Eesti otsa ning vahel koguni Soome, sest Soomes pidavat selle ala spetsialiste nappima. Ja Lembitu väitel pidavat soomlastel üldse see elektiasjanduse nägemus kuidagi vastupidine olema. Kes teab, ehk ongi nii. Igal juhul oma külas oli ta küll paras autoriteet ja mitte ainult elektialal. Tõsi küll, isegi „Kodutunde“ saade olevat teda kunagi tööle tahtnud, aga sellest mees loobus. Nii kõrges eas ei kaannata ta teha liiga pikki tööpäevi ja veel ka aja peale. Kui ta kord lausa kohapeal vaatamas käis, tundus talle üldse, et saatediim teeb ülekäe tööd, ehk siis näiteks liiga ruttu pannakse kuivamata valupõrandale järgmine ehituskiht peale. Tegelikult Lembit ei imestanud selle üle, ega 3-5 päevaga peldikust maja korrektselt valmis ei vorbi ikka küll! Olgugi et igasugused puhurid undavad ööpäevaringselt ja kuivatavad tsementi või mida iganes, aga see pole hea, tsement kipub pragunema ja ehituskvaliteet jätab vägagi soovida. Pole sii ime, et juba paari aasta pärast vajavad elsmised uut kapitaalremonti. Aga suure kella külge mees asja ei pannud, vaid loobus valevabandades, kuid info lekis ikka läbi. Ega kõik uue kodu saajad ka ullikesed ja pimedad ei ole. Pealegi voorib saatest läbi igasugust tööjõudu, kes loodavad paari päeva ratsa rikkaks saada, kuid lõpuks pettuvad ja saadavad kõik pikalt. Lubadused on need millest üha vähem kinni peetakse. Kahjuks.
  „Miks küll mu õel nii raske elu peab olema? Ja kõige selle juures on ta alati nii opitmistlik ja rõõmus olnud. Mitte keegi ei tea mida ta tegelikult üle elama pidanud on. Mitte keegi! Isegi mina mitte, kuigi oleme õega väga lähedased olnud. Õnneks on tal Maris olemas, tema korvab mu õe südamevalu, et temast ema ei saanud. Johhannes jumaldas oma naist Mathildet ja õigesti tegi ka. Mu õde oli seda väärt, ta oli väärt ka Johhannest, kes lausa kätel mu õde kandis, kuigi füüsiliselt oli ta Mathildest pisem ja äbarikum. Aga ega välimus ei loe, loeb ikka sisemus. Armastus on üks tugev jõud mis liidab ja just minu õe ja ta mehe vahel oli see tunne olemas ning ka kõrvaltvaatajale nähtav. Kindlasti oleks temast hea ema saanud. Kindlasti oleks,“ pühis Lembit põselt pisaraid.
  Mathilde tundis venna lähedust. Ta oli tagasi tunnelis, kus kuulis venda teda hüüdmas ja juhendamas. Mathilde tahtis vennale vastata, kuid ta suu ei avanenud sõnadeks. Ta kuulis venna homeerilist naeru ja nägi ta säravaid silmi, kuid kõik kajas, nagu kord lapsena, kui nad koos Lembituga Munamäe tippu ronisid ja seal nii kõvasti karjusid, et kaja justkui vastas sama valjul häälel. Mööda Mathilde nägu voolasid pisarad, kui raviarst ja Maris palatisse astusid.
  „Asi on nüüd niimoodi, et teie vanatädi jääb pikemaks ajaks haiglasse. Hoiame teda mõnda aega kliinilises surmas edasi. Usun, et kriis on möödas, aga ma ei saa veel teid rõõmustada. Kuigi põletushaavad ei ole enam eluohtlikud, peate arvestama sellega, et patsient ei tarvitse enam kunagi liikuma hakata. Tema selgroog on kõvasti viga saanud ja ta peab lamama. Istuma ehk hakkab kunagi, aga liikumine on kahluse all. Ta vajab igapäevast hooldust. Tegime ka kindlaks, et õnneks tal aju ei ole kahjustatud, seega kõneraskusi ja jutust arusaamist ei tohiks olla. Teie memmel on uskumatult tugev süda, seega võib imesid loota, kuigi ma veel väga teil rõõmustada ei lubaks. Palju sõltub ka temast endast ja lähedaste olemasolust. Ta peab tundma, et teda oodatakse koju ja armastatakse. See aitab paranemisele kaasa. Suurel määral on ka uuesti käima hakkamine kinni psüühikas, seega palun olge nii palju talle toeks, kui jaksate. Ja hea oleks, kui lapsed saaksid iga päev vaatamas käia.“ selgitas raviarst.
Tohter oli loomulikult teadlik, et patsiendid võivad koomas olles kuulda, kuid mitte alati. Ja tavaliselt nad kipuvad kuuldu unustama, kuigi on ka erandeid. Samas seda taktikat, minna lähedasega palatisse, kasutas arst meelega, ega kartnud, et patsient kuulda võib. Just nii ongi parem diagnoosi patiendile teatavaks teha, olid viimased tulemused näidanud. Sellises olekus ei saa patient nutma hakates endale liiga teha, sest ta on jõuetu, liikmed ei tööta, erinevalt ajust.
  „Aga, aga tal ei ole lapsi...olen vaid mina ja ma ei tea kas saan iga päev teda vaatamas käia.“ oli Maris nõutu.
  „No praegu polegi see nii oluline, ehkki patsinet ju võib kuulda ja tunda. Kõik sõltuv sellest kui kaua me teda koomas hoiame. Aga oleks tore kui selleks ajaks saaks ikka iga päev keegi teda külastada, kui ta elab hingamiabi ja uinuteid ei vaja.“ selgitas arst.
  Mathildel voolasid endiselt pisarad ning nüüd ei olnud kahtlust, et ta kuulis millest raviarst Marisele rääkis.
  „Kuivatame pisarakesed ära ja paraneme nüüd kenasti. Teie pere vajab teid väga. Nagu ma minisin on suurem oht möödas ja teie saatus on teie enda kätes suurel määral. Hea, et teil on hooliv sugulane ja loodan, et ka teised omakesed hakkavad teil toeks käima.“ selgitas arst, hõikas õde ja lahkus.
  „Issand küll, praegu oleks nii vaja teada kas jutt Mathilde kolmest lapsest vastab tõele. Aga mul pole seda kellegi käest uurida. Pealegi väidetavalt loobusid Mathilde ja Johhannes oma lastest kohe pärast sündi. Kuid miks? Mis sundis neid oma lihast ja verest lastest loobuma? Kuidas nad võisid!?See teema hakkab mind järjest rohkem huvitama. Praegu tahaks nii väga, et lapsed oleksid oma emale toeks...“ pidas Maris endaga mõttemonoloogi.
  „Vabandjan, kjas tjeje jaate vjeel kauaks tjana siia?“ püüdis venekeelne õde Marise käest uurida.
  „Ei. Ma olingi lahkumas,“ oli Maris resoluutne, sulges kurakätt palatiukse ja kiirustas autosse, kus vanaonu teda juba päris pikalt ootas.
  „Noh! Räägi uudiseid?“ oli Lembit kärsitu.
  Maris vaikis, sest ta ei teadnud mida öelda. Naine teadis, et Mathilde on oma vennaga väga lähedane, aga ta ei olnud teadlik kas vend teab, et ta õde oli kunagi kolm last sünnitanud. Maris ei söandanud küsida ning eelistas vaikida.
  „Nonoh, mu kallis sugulane neelas vist keele alla. Aga heakene küll, mis seal ikke, hakkame parem liikuma, ongi juba suur ja pime väljas! Kuhu sinu sõidutan?“ uuris Lembit.
  „Vii mind Tilde koju, sest see on nüüd ka minuj kodu!“ oli Maris suhteliselt kidakeelne.
  „Mis seal ikka, tuld!“ kadus auto parklast suure vingaaliga. Tegelikult see pani muserdatud Marise isegi muigama, sest vanaonu ei olnud just kõige nooremas nooruses. Aga tundes oma vanatädi Tildet, teadis et õde-venda on omavahel saransed, ei imestanud naine üldse. Nii Lembit kui ka Mathilde armastasid vahel ulakusi teha ja Marise arvates oli see neiel vaid vooruseks. Mõelgu teised nendevanused vanainimesed mida tahes, aga Maris aksepteeris sega innuga.
  Alles metsavahe teel pääsesid Marise häälepaelad valla.
  „Lemps, ega sa ju veel homme koju ei sõida? Ma siin mõtelsin, et sa võiks mõneks ajaks Tilde majja elama jääda. Ehk ei ole sul koju sõiduga kiiret? Ma mitte ei tahaks üksinda siin keset metsi elada. Kuidagi kõle ja kõhe on, kuigi armastan Tilde kodumaja väga. Aga ma pole mitte kunagi siin üksinda olnud ja...“ oli naine uudishimulik.
  „Tead, ma ennist autos mõtlesin, et jään tõesti kauemaks. Helistasin isegi juba Rünnole ja palusin, et ta mu majal ja loomadel silma peal hoiab. Nagu sa tead on ta põhimõtteliselt mu naaber. Rünno nõustus ja loodan, et naabrivalve ka toimib. Ei ole mul kiiret, ära muretse!“ rahaustas vanaonu Marist.

Koju jõudes pidid nad südamerabanduse saama, sest maja oli tuledes ja mingi kogu liikus seal ringi.

16. märts. 2017.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar