Maarja Kangro raamat "Klaaslaps" ilmus juba möödunud aastal, aga mina sain selle loetud just praegu. Ma ei oskagi öelda mille alla seda raamatut liigitada, kas dokumentaalromaani või elulooraamatu alla. Ega vahet ei olegi, sest tavaliselt autor paneb alati ennast ka oma raamatutesse.
Ma pole ammu lugenud nii julget, valusausat ja omanäolist raamatut.
Autor jutustab õnnistatud olekus naise elust Ukraina sõjakeerises, rasedusest, sellega kaasnevatest ohtudest ja riskidest, lapse kaotusest, tööst mööda maailma jne...Julged ja ilutsemata väljaütlemised on nii ehedad ja "head", et panevad kohati õhku ahmima.
Tegelikult olen läbi facebooki vahenduse kursis olnud nii mõnegi situatsiooniga, mida Maarja raamatus kirjeldab ja see oli ka üks põhjustest miks ma tahtsin seda raamatut omada, ehk siis ostsin selle. Pealegi olen ma Maarja Kangro loomingu austaja juba pikki aastaid.
Olles ise erivajadustega lapse ema (Germo sündis küll tervena. aga 10 kuuselt haigestus kopsupõletikku, siis meningiiti jne...) olen saanud ka tunda meedikute halvustavat suhtumist, kuid viimastel aastatel ei saa kurta. Selle raamatu lugemine tõi nii mõnegi mälestuse päevavalgele. Ja päris valusa mälestuse, millest ma siin avalikus päevikus blogima ei hakka.
Paar õhtut põnevat lugemist sai läbi ja kuidagi tühi ja õõnes tunne on. Miski kraabib (kriibib) sees. Valus. Raske. Samas olen õnnelik, et seda raamatut lugesin.
Aitäh!
11. märts. 2017.a.
Vana-Rääma
Rahva Raamatu lehelt:
RAAMAT
KLAASLAPS
"Kangro teos on lõhkekeha, mis plahvatades raputab segamini kõik, mida puudutab. Siin purunevad riigipiirid, piirid isikliku ja avaliku vahel, ühte sulavad emotsionaalsed läbielamised, kirjandusklatš, mõtisklused sünni ja surma absurdsuse üle, Ukraina sõda, abitu vanamutt haiglapalatis, Harta 12, pooleli jäänud kirjandusresidentuur. Kangro nihilistlikus ja traumaatilises maailmas omandavad uudistehuvilisele lugejale tuttavad kohad ja sündmused hoopis uue kuju ja tähenduse," kirjutab Aro Velmet.
Maarja Kangro kolleeg lisab: "Aeg-ajalt, mitte just tihti, loositakse välja täiesti ebatõenäolisi juhtumisi, mil tühi ise valib välja ühe inimese ja vaatab talle otse silma. Sageli hakkavad valitud persoonid oma silmi peitma, vaatavad mujale, teevad ennast väikeseks või teesklevad lausa, et juhtunut pole olemas. Dokumentaalromaani „Klaaslaps” autor Maarja Kangro jõllitab visalt vastu ega pilguta silma. Üks on kindel – külmaks see raamat ei jäta."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar