- peatükk
„Misasja!? Mis jutt see on!!?? Ma pean ikka ise kaasa tulema.
Olge teie siin. Reevo-poiss, hüppa sadulasse ja lähme!“ ei
mahtunud Mathildele hinge, et Ants ei suutnud oma naist ja last kaasa
võtta.
Trevor käivitas uuesti auto, Mathilde istus kaardilugeja positsiooni
ja sõit kulges tagasi metsamajja.
„Ei või olla, kas taat tuleb juba koju tagasi? Millega temal
küll nüüd tuli takus on?“ kuulis Mirell taas auto hääli.
Mirelli valdas hirm, et äkki tullakse hoopis teda otsima. Äkki
keegi on tema asukohast haisu ninna saanud? Naise süda pidi
saapasäärde hüppama, sest tagus nii tugevalt, et Mirell arvas, et
ta lausa kuuleb oma südame tuksumist. Roosapõskne August magas
vanal luitunud sohval õndsat und ja tuba oli päikesekiirtest
kollane. See vaatepilt oli imeline, aga Mirell ei leidnud hingerahu.
Ta tundis ennast koos armsa pojaga abitult, sest perepead ei olnud ka
kodus. Naine keeras ukse igaks juhuks lukku.
Mõne aja pärast peatuski auto ukse ees ja Mirell ei uskunud oma
silmi. Roolitagant astus välja tema kallis Trevor. Nüüd sai naine
asjasse selgust, et ennist oligi ta oma poega näinud. Ja ka Mathilde
astus autost välja. Mirell sattus segadusse, sest tema teada just
Mathilde juurde Ants läkski.
Juba koputati uksele. Õnneks August oli hea unega ja kopotus teda
üles ei ajanud. Mirell piilus aknast õue ja nägi oma poega auto
juures edasi-tagasi tammumas. Ta arvas, et pääsu pole ning keeras
ukse lukust lahti. Ühest küljest tahtis ta poja juurde joosta ja
talle kaela hüpata, kuid teisalt häbenes ta kui poeg näeb teda
meikimata ja sorgus juustega. See oli ka üks põhjus miks Mirell
ennist Antsuga kaasa minemast loobus. Ühtäkki tahtis ta olla endine
Mirell, mukitud ja väljapeetud daam, aga ta oli harjunud juba asta
aega krohvita elama ja oli sellisena ka endaga rahul. Tegelikult
vaevas miski veel Mirelli, mida ta pikka aega endas kandnud oli, aga
ta otsustas selle saladuselaeka endaga hauda kaasa viia.
„Noh, kuidas siis nüüd nii? Kas mulle külla ei kõlbagi tulla?
Võta nüüd noorperemees ja tule. Tegin pidusõõgi ka valmis, kõik
ootavad. Ära lase ennast mitu korda paluda!“ ei andnud Mathilde
esimese hooga Mirellile sõnaõigustki.
„Reevo juba sõidab mitmendat korda siia. Tore väimeespoiss,
nagu ta mul on. Ole pai ja pane ennast ja last valmis. Ma ei taha
ühtegi vabandust kuulda. Kütame sauna ka soojaks ja saate minu manu
pesus ära käia.“ utsitas Mathilde endiselt Mirelli tagant.
„Olgu! Aga mul läheb veidi aega. Pean Augusti üles ajama. Ja
kohe saab ka ahi köetud. Panen siibri kinni ja tulen.“ näis naine
resoluutne, kuigi tegelikult ta seda ei olnud. Olles välisukse
sulgenud, tabas teda paanika. Kusagile põgeneda ei olnud enam
võimalik. Siis meenus talle, et tegu oli hoopis Reevoga, Mathilde
väimehega. See langetas justkui hiigelsuure kivi Mirelli südamelt,
ning ta arvas, et tegu on kohe kindlasti tema poja teisikuga. Aga
igal ińimesel pidavat teiskik olema, jus siis elab tema poja teisik
Eestis, avastas naine.
Viieteistkümne minuti pärast saigi Mirell ahju sulgeda ning
selleks ajaks oli ka August juba ärkvel ja imetatud. Mingi paaniline
hirm kipitas naise hinges endiselt, sest polnud ta ju päris pikalt
inimeste keskel olnud. Ta oli harjunud metsavaikusega, kus iga lind
ja rohutirts tervitasid teda hommikuti. Mirell oli elanud ennast
puude ja põõsastega kooskõlla. Ta tundis juba kõiki taimi ja
kõneles nendega. Ja seda kõike tänu tema mehele, Hirmus Antsule.
Looduslikud ja pastellsed värvid olid saanud tema elu suureks osaks,
ning igal hommikul kõneles ta kuldkollase päikesega ning õhtuti
jutustas päevastest toimingutest kuule. Ka ravimtaimedest olid
saanud tema suured sõbrad, kuigi ennevanasti ei maitsenud talle
üldse taimeteed ja ega ta ei tundnudki taimi. Nüüd oli vastupidi.
Iga kord, kui Mirell mõnda taime noppima hakkas, küsis ta viisakalt
taime käest luba. Mitte kunagi ei tõmmanud ta ühtegi taime ega ka
mitte seent koos juurtega välja. See võrduks tema jaoks nagu oleks
ta kellegi perekonna hävitanud. Mirelli pani mõtlema see, et
taimedel on ka oma perekonnad, pesakonnad, sugukonnad ja sugupuu.
Paljud inimesed on oma juurtes kinni, aga taim on ju ka elusolend ja
ka temal on juured. Kuigi tema ei olnud oma juurtest just eriti
teadlik, seda enam tundis ta taimedele kaasa, kui keegi pahalane oli
neid metsas koos juurtdega üles kitkunud.
Naine võttis poja sülle, lukustas ukse ja seadis sammud auto
poole. August hakkas virisema, kui Mathilde neile autouskse avas.
Mirell kohendas poja mugavamalt sülle, lükkas oma sorgus juuksed
kõrva taha ja jäi Augustit kussutama, kuni tõstis silmad üles,
nägi peeglist autojuhti ja ehmatas soolasambaks. Tema pilk jäi
kinni autojuhi kaelal asetseval sünnimärgil. Mirell neelas keele
alla, kaotas mõneks ajaks kõnevõime. Kui nad olid metsarajalt
kruusateele jõudnud, ja Trevor oli kiiruse üles võtnud, vegeteeris
naine juba nii paanikas, et suutis vaevu karjuda;“ Pi-pi-pidage
auto kinni! Ma tahan maha! Pidage kinni!“
„Fakk! Mida!? Ema!“ jõudis Trevor öelda enne, kui ta
autoga vastu puud sõitis.
Viieteistkümne minuti pärast jõudsid kaugesse külakolkasse
politsei- ja kiirabiauto. Kuna Trevoril ja Mathildel olid turvavööd
kinnitamata ja turvapadjad hüppasid lahti ning seadsid sõitjad
eluohtlikku olukorda, vaagusid mõlemad eesistujaid elu ja surma
vahel ning Mirell sai shoki. Õnneks oli tal nii palju taipu, et
haarata Mathilde mobiiltelefon ja helistada kiirabisse. Mathilde oli
täbaramas olukorras kui Trevor, sest Mathilde istus armatuurlauale
liiga lähedal ja sai turvapadjalt löökvigastuse ning turvapadja
gaaside poolt kõrvetushaavu. Kui kogu seltskond oli kiirabiautosse
evakueeritud, toimus suur plahvatus. Auto läks lausa suure leegiga
põlema. Operatiivautod panid sireenid peale, politseiauto sõitis
ees ja kiirabi kohe selle kannul.
„Teie nimi?“ alustasid politseinikud alles haigla seinte vahel
oma tööga. Mirell oli kohutavad shokis ning ta ei suutnud ka parema
tahmise juures midagi vastata. Ta ei teadnud mis seisuses Trevor on
ja kas ta üldse ellu jääb. Õnneks pääsesid Mirell ja ta
pisipoeg August vaid suure ehmatusega, kuid juba see tekitas
õudusevärinaid, et auto vahetult peale nende sealt väljumist
plahvatas. Siis meenus talle, et ta on ilmselt tagaotsitavate
nimekirjas ja see süvendas ta hirmu veel.
„Vabandust, me peame patsiendid üle vaatama, ehk peale seda
tulete uuesti neid küsitlema!“ ilmus laua äärde päästerõngast
õde kes kutsus Mirelli ja Augusti endaga. Naine tõusis, õde võttis
imiku enda sülle ning nad suundusid õdede kabinetti. Politseinikud
jäid valvelaua äärde ootama. Juba kümne minuti pärast väljusid
nad õdede toast ja õde ulatas paberi politseiniku kätte.
Politseinik lõi Mirelli nime arvutisse ja jäi naist sellise näoga
vaatama nagu oleks tonti näinud. Mirell Williams on teadmata
kadunute nimekirjas lausa esimesel kohal. Politseiametnik vaatas
arvutis olevat Mirelli pilti ja siis kõrvalistuja oma, ning tegi
seda päris mitu korda, kuid ta ei leidnud sarnaseid näojooni.
„Teie elukoht? Sünniaasta?“ ei jätnud ta jonni.
„Vabandage, kõik selle naise andmed on mul paberil kirjas. Aga
kuna Mirell on hetkel alles shokist toibumas, oleks armas, kui te
väga talle peavalu ei valmistaks,“ täitis õde sekkudes oma
kohust.
„Hea küll! Vastasel korral, kas saaksime selle ema ja lapse koju
sõidutada või peavad nad järelvalve alla jääma?“ tegi
politseiametnik ikka oma tööd edasi.
„Oodake üke hetk. Lähen konsulteerin arstiga,“ läks
nääpsuke, satäänide, õlgadeni ulatuvate juustega õde arstiga
nõu pidama.
„Patsient Williams, palun tulge minuga kaasa,“ kutsus
nooremapoolne meesarst Mirelli endaga.
Politseinukud istusid endiselt koridoris, ega kavatsenudki lahkuda.
„Ma väga vabandan, aga patient Williams ja ta pisipoeg jäävad
vähemalt täna ööseks haiglasse. Homme vaatame mis edasi saab.
Teeme mõningad uuringud ja anlüüsid. Kahjuks teda täna rohkem
tülitada ei ole kasulik. Vajadusel tulge homme tagasi.“ valgustas
õde politeinikke, muigas ja lahkus.
Riigiametnikud tõusid püsti ja lahkusid. Noorem neist hoidis
endiselt tahvelarvutit avatuna ja revideeris naise andmeid.
„Meie tööpäev ei ole tänaseks veel lõppenud!“ teatas
noorpolitseinik.
„Kindlasti mitte! Kriminaaltoimik tuleb hoopis uuesti avada.“
oli ka teine politseinik asjaga päri.
„Patsient Williams, palun tulge minuga kaasa. Andke laps
hooldusõe kätte, saate ise rahulikumalt olla. Hoolitseme, et laps
oleks kenasti söönud,“ astus õde koos hooldusõega Mirelli
palatisse.
„Ma... Seda, et...Ma...Ma tahaks ise oma pojaga olla. Äkki vanem
poeg võetakse...“ ei olnud Mirell selle ettepanekuga nõus.
„Jah, ma mõistan teid. Kutsun teid just sellepärast endaga, et
teie vanema pojaga saab kõik korda ja ta ootab teid oma palatis,
tahab teid väga näha.“ selgitas õde asja.
Mirell tormas nagu tuulispask palatist välja, August ei tulnud
talle meeldegi. Hooldusõde võttis imiku, viis ta ühe tühja
palatisse, vahetas mähkmed ja andis süüa. August oli nii rõõõmus
poiss, et aina lailises ja naeratas. Imelikul kombel oli kogu õud
temast mööda läinud. Eks ole ema kaitsev süle ja lähedus alati
olnud need asjad mida imik kõige rohkem vajab. Ta ei võõrastanud
hooldusõde üldse, pigem oli ta üllatavalt rõõmus võõra üle.
„Trevor, mu kallis pojake, kas sinuga on kõik korras!“ lausa
jooksis Mirell poja palatisse. Trevor noogutas, sest oli aparaatide
all ning hapnikumask ehtis ta nägu. Mirell hakkas südantlõhestavalt
nutma ning värisema nagu haavaleht. Ta mõtles õudusega, et oleks
võinud ühe hetkega kaotada oma kaks poega. Ta silitas Trevori pead
kuni Trevor uinus. Alles siis meenus talle August. Alles siis meenus
talle Mahtilde, kes toodi haiglasse veel raskemas seisus. Mirell
tormas poja palatist välja, jooksis kokku mööda haigla koridori
ringi jalutava hooldusõega, kes jalutadaes Augustit magama üritas
panna, ning kadus Mathilde palatit otsima. See vaatepilt mis talle
avanes, oli kõike muud, kui kena.
11. märts. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar