- peatükk
„Kuule muska, kes see naine oli? Kes ta sulle on? Kummaline, ta
tundus mulle millegipärast tuttav, aga ma ei suuda mälust teda
välja selekteerida, kui ta seal üldse olemas on. Ehk meenutab
lihtsalt kedagi. Aga temaga oli hea vestelda.“ esitas Mirell
Antsule küsimusi.
„ Kas sa naisuke oled armukade või? Kes ta ikka oli. Üks
Mathilde oli. Väheseid inimesi kellega ma juba aastakümneid
suhtlen.“ muigas Ants.
„Ah, jäta nüüd! Ei mina armukadedust tunne. Lihtsalt ta vaatas
mind alguses väga ehmunud pilguga. Hakkasin ennast lausa
sissetungijana tundma. Ei, kena memm, mukitud ja puha. Äkki ma peaks
ka ikka näo pähe joonistama? Mulle meedisid ta silmad, need olid
nii kodusoojad, nagu oma ema omad.“ jagas Mirell oma muljeid.
„No muidugi oli ta ehmunud, sest mul ju noor naine majas ja puha.
Eks ta oli harjunud, et minusugune vanatoi on kohe vajadusel varnast
võtta, sest olen ju aastaid talle mehe eest olnud. Ei, ei midagi
seksuaalset! Mathilde on mulle nagu õde, sest me jagame temaga
kõike. Hea naine on. Ei ole kade ega kõrk, kuigi mõni võib ta
välimuse järgi arvata, et just kõrgi suurlinna daamiga ongi tegu.
Sina, mu kullake ära küll oma noort ja kena välimust meigi alla
enam peitma hakka! Oled krohvitagi ilus! Las vanemad daamid
joonistada endale nägu pähe, see üks väheseid rõõme vast. Kuigi
Mathildel on ka häid lähisugulasi, kelle tervis ta ennast lille
lööb, nagu tänapäeval naised armastavad lille lüüa.“ muigas
Ants taas.
„Kas tal lapsi ka on?“ hakkas üha rohkem Mathilde Mairellile
huvi pakkuma.
„Ei ole, aga seeeest on tal sugulased kellega ta tihti lävib.
Üks on lausa nagu ta enda tütar, väga sarnane, nii välimuselt kui
ka sisemiselt. Sihuke kleenuke, kitsa piha, blond ja kõrge rinnaga.
Kangesti meenutab Mathildet ennast, aegu ta abikaasa Jaohannes veel
elas ning Mathilde oli nagu topelttulesäde, õitses ja sahmis ringi
nagu tulekera. Ega tal praegugi viga ei ole, võiks mõne taadi enda
kõrvale soetada küll. Elab seal kaugete kilomeetrite taga
ihuüksinda. Aga hakkama saab. Kuid ikkagi. Seltsis on segasem ja
armsam, eksole, mu kallis naisuke?“muheles Ants endiselt.
Mirelli oleks nagu unesoe fluidum tabanud. Kuigi see magnetism
tabas teda juba Mathildega kohtumisel ja tõsi küll, ka Antsuga
esmakohtumisel. Mingi sõnuseletamatu mõju oli nendel kahel inimesel
Mirellile. Kui poleks Ants teda ära võlunud, poleks temast ka
ilmselt metsamoori saanud. Ju oli temas ilmselt ka konspiratiivsus
peidus. Selline salalikkus millest tal endal ei olnud kaua aastaid
aimugi. Korraga tabas naist igatsus oma poja Trevori järgi, aga ta
ei julenud sellest kallile mehele iitsatadagi, kartes, et teda
leitakse. Mirell kartis oma minevikku, kuigi selleks polnud ju
vähematki põhjust kõrvalvaataja silmis. Aga naine varjas seda
kiivalt. Küllap tal siiski oli selleks oma põhjus. Tegelikult
tahtis ta ammu Antsule tõtt rääkida, aga ei söandanud. Sestap
pidas ta õigemaks vaikimist, lootuses, et aega paneb ise asjad
paika. Aega-ajalt meenus talle eksabikaasa, kes oli lihtsalt läinud
ja Mirellist lesknaise teinud. Kuigi lesk adus ja teadis, et abikaasa
minek oli paratmatus, kippus ta vahel muutuma isoleerituks ning just
siis tabas ta ennast kriisi olevat. Keskeakriis? Küsis ta endalt,
kuid vastus jäi tulemata. Küllap oli vastus peidus naise enese
sees, kipitas seal peidetud moel, aga sõnadesse ennast panna ei
lasknud, kuigi tunnetes väljendus ta igal moel. See tekitas naises
varjatud kujul depressiooni, õgis teda seespidiselt, ehkki oma mehe
ees püüdis ta seda kiivalt varjata ja manas maski näole. Küllap
Ants juba tundis oma naist, tajus ta kohati labiilset olekut, aga ta
ei heitnud kunagi midagi naisele ette, sest Mirell oli temale nagu
õnnistus, kes keset metsarada kaela sadas, ennast talle andis ja
veel armastusevilja ka ilmale tõi. Omas kodus sünnitas ta nende
lapse ning isa oli see kes nabanööri läbi lõikas. Tõsi küll,
lapsel ei olnud ühtegi dokumenti, paberite järgi teda ei olnudki
maailmas olemas. Tegelikult oli see ka üks Mirelli masenduse
põhjuseid, kuigi kodusünnitus kulges õnnelikult,
komplikatsioonideta.
Olla Ants kunagi ka juhuslikult ühe sünnituse kaasosaline olnud,
kui ta metsas jahil käies tuhudes vaevlevale naisele peale juhtus,
selle oma karusesse embusesse haaras, onni taris ning lapse ilmale
tulekuga päästis nii naise, kui lapse elu. Peale seda, kui ta paari
tunni pärast Mathilde juurde kiirabi kutsuma jõudis, oli ilmselge,
et Antsust sai kangelane. Mathilde hakkas teda hellitavalt
ämmaisandaks kutsuma, mille peale vanatoi vaid muige huulile manas.
Heal lapsel ju ikka mitu nime!
Korrga kuulsid metsaasukad maja ees auto hääli. Ants, nagu
peremees muiste, läks asja uurima.
„Tere, mind saatis Mathilde. Olen nii-öelda tema poolsugulane
Trevor ja Mathilde palus meil teile järgi tulla. Tema maja uksed on
lahkesti ka teie jaoks valla.“ pakkus viiskas Trevor autoaknast,
kuna ta ei jõudnud veel autost välja astuda.
„Või nii? See on nüüd küll ootamatu kutse, aga ma lähen
räägin toas eidega läbi. Nii koheselt ei oskagi ise reageerida.
Vabandan!“ lahkus Ants majja.
„Sedand, Mathilde ootab meid külla. Saatis oma sugulase meie
manu. Saame masinaga minna, jalavaev murtud. Küllap toovad hiljem
ehk koju tagasi ka. Messa arvad, kallis?“pöördus ta imetava
Mirelli poole.
„Tead, ma ei taha ebaviisakas tunduda, aga sina mine. Ma siin
tissitan, siis tahaks ennast veidi kasida. Ja kui ma ausalt ütlen,
siis mul pole erilist tuju täna minna. Mine sina, mine!“ Mirell
lausa saatis sõnadega meest majast välja. Antsu tegi Mirelli tõrges
olek veidi ettevaatlikuks. Samas mõistis ta naist, pannes ennast
tema olukorda. Ega vägisi võõrustajate kutsele vastamine polnud ka
tema jaoks, aga Ants tahtis minna. Ta suudles last ja naist laubale
ning sulges enda järel koduukse. Kui Ants auto juurde astus, nägi
ta, et Trevor polnud üksinda, et autos istus ka Mathilde teisikust
sugulane.
„Oot, oodake, noored! Ega ma siis tühjade kätega ka tulla ei
saa, kui sihukese uhke kutse osaliseks sain. Lähen võtan natuke
külakosti ka ulu alt. Ahjaa, kahjuks parenaine ei saa hetkel tulla,
tal lapse tissitamine pooleili, ja...“ vadistas Ants, kuid Trevor
katkestas ta mõtteniidi.
„Me võime oodata ka! Ega siis nii kiire ka ei ole selle kiire
asjaga,“ muigas Trevor.
„Ei ole kiire kiire asjaga...oh neid noori! Saa siis aru!“ Ants
mõtiskles endamisi, pidades õigemaks vaikida ja läks toidumoona
järgi.
„Eit, aee, kus need suitsuvorstid on?! No, need värskemad.“ei
leidnud Ants külakostiks mõeldud toidumoona üles.
„Ma riputasin need pliidi kohale kuivama. Võta näpud silma
vahele ja vaata ise!“ oli Mirell ühtäkki tõre, tõstes
tissitades häält, mille peale pisike maailmakodanik nutujoru lahti
lõi.
„Rahu, ainult rahu! Aitüma!“ võttis Ants kaks rasvast
nõretavat suitsuvorsti endaga ühes ja sulges uuesti ukse.
„Läki!“ ühmas ta autojuhile ning mehed istusid autosse.
„Oot, misasja?! Kas mu silmad petavad mind? Ei ole võimalik! See
lihtsalt ei ole võimalik! Uhh, ma vist hakkan hulluks minema, näen
luuluesid! No nii kangesti minu Trevori moodi! Oota tupsu, lähen
teen endale suhkruvett. Olen vist ära mandunud siin metsas,“ ütles
Mirell beebile ning kohmitses kööki vee järgi. Beebi lailses toas,
kõht oli täis ja meel oli hea. Kuid Mirelli meel oli ärev. Ime, et
see imikule halvasti ei mõjunud, sest reeglina kandub just imetava
ema tusatuju lapsele üle ja tihtu me ei saa aru miks aps äkki
jonnima hakkab. Aga sellel korral oli midagi teisiti. Kas imik võib
tajuda, et tema veresugulane on lähedal? Kindlasti tajub. Ega muidu
ei räägita, et imik mäletab kuni aastaseks saamiseni ka oma
eelmist elu, kuid siis kui häälepaelad valla lähevad, ununeb
möödunu. Sellel võib tõeiva sees olla, sest juba sündiv imik,
veel siis, kui ta silmad pärishästi ei näe, naeratab ta tihti ja
ehmatab. Need emotsioonid võivad vabalt olla seotud eelmise eluga?
Igal juhul oli kummaline, et suhkruvett alla kugistav ema oli
meeletult närvis, aga beebi oli toas ülimeeldivas tujus.
„Issand küll! Kas see võis tõesti mu kallis pojake olla? Või
on minu igatsus tema järel mind luulusid nägema pannud? Pagan, käsi
ja mõistus hakkvad juba mobiiltelefoni otsima! See ei ole õige! See
ei ole õige, et ma siin metsas elades varjan ennast oma kalli poja
eest! Miski pole enam siin õige! Ohh, mõju ometi, mu kallis
suhkruvesi! Mõju ometi!“ oli Mirell endaga pahuksis.
Räägitakse, et ema tunneb oma lapse ära ka siis, kui ta on
sünnitusmajas selle imikuna ära andnud. Küllap see nii on ka.
Kunagi, kui Mirell Trevori sünnitas, viidi Trevor peale sünnitust
reanimobiiliga teise linna ja teise haiglasse, kuna tema poeg oli
ülekandmisest liiga raskes seisundis. Mirell sai ise sünnitusmajast
välja alles kolme päeva pärast. Läinud oma lapse juurde, sinna
teise linna, teise haiglasse, tundis ta oma lapse, keda ta peale
sünnitust ei olnud näinudki, ära. Kui Mirell oli oma last ühes
palatis, ühe voodi juures äratundmisrõõmust silitanud ja
musitanud, astus talle ligi õde ja küsis kellega tegu. Siis
selguski, et Mirell oli õige lapse üles leidnud.
Mirell kandis Trevorit lausa üle kümne kuu. Tõsi küll, kuu enne
poja sündi olid naisel hakanud mingid valud, aga need läksid üle.
Nii kandiski ta poega üle, kuid ülekandmisest oli poja veri paks,
nii ta lamaski beebivoodis tilgutite all. Poeg oli ka sündides
ülekaaluline ja tema rinnad olid piima täis. Sünnitusmajas olid
arstid kogemata lõiganud läbi imiku hüppeliigese juures oleva
veeni, see oli küll õmmeldud, kuid aja möödudes tekkisid imikule
talle alla mädarakud ning arstid kartsid kõige
hullemat-luumädanikku. Nii saigi Mirelli kohutuseks teha vati,
pinsettide ja piiritusega neid rakke katki ja siduda steriilse
sidemega kinni. Ka rinnad vajasid piiritusekompressi. Mirell võttis
vatilapid, asetas need rindadele, pani lapile kile peale, et
kompressipiiritus ära ei lahtuks, ning sidus sidemega kinni. Neid
protseduure pidi ta tegema mitu korda päevas, kuigi viibis haiglas
ja tegelikult olnuks see vast õdede töö? Aga Mirell sai hakkama ja
tema armastus oma lapse vastu sünnitas iga päevaga imesid ning juba
kuu vanuselt pääsesid ema ja laps tervena koju.
Mirell elas vaimusilmas Trevori sündi uuesti üle. Kogu see valu
ja ilu jooksis korduvalt ta silme eest läbi. See süvendas üha enam
igatsust poja järgi. Kui talle lõpuks meenus, et tal on ka teine
laps, tormas ta tuppa ning avastas, et laps magab, muie huulil.
11. märts. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar