- peatükk
„Kuhu nad kurivaimud ometi jäävad!? Läksivad ikka omast arust
tuld tooma ja nüüd on kadunud nagu vitsad vette. Aru ma ei saa!“
pomises Hirmus Ants habemesse.
„Teadagi naisi! Küll nad jõuavad! Ilmselgelt jäid mokalaata
pidama.“ arvas Lembit.
„Ma usun ka, et lihtsalt läheb aega kauem, tita ja asjad...Ja
ärge süüdistage alati naisi! Ka mehed on vahel nagu venivillemid,
oota ja oota, aga nendel aega käes küllaga. Unustavad ennast
sõpradega õllekannu taha ja naised murtesegu ennast segaseks. Tean
millest räägin. Sestap rahu, mu kallikesed!“ ei olnud ka Maris
kidakeelne.
„Teate, minuga juhtus kord halenaljakas lugu. Läksin mina
prügiämbrit välja viima. No, tollel ajal ei kasutatud prügikotte,
tühjendati ämbrid otse prügikasti või konteinerisse, kuidas keegi
nimetab seda roppu asja. Peale ämbri tühejndamist loputasin selle
väliskraani alt läbi ja panin kenasti prügikasti kõrvale. Läksin
siis korraks ühte sanga tegema. No, kohalik õllekas asus üsna
prügimajanduse vahetusläheduses. Ma olin küll toasussides, aga
kõrtsmik oli oma mees ja pigistas ühe silma kinni, nähes mind
toajaltsites. Ühest sangast sai teine, juttu jätkus kauemaks, kuna
kohtasin kõrtsus kunagist klassivenda, kes oli juba aastakümneid
tagasi Eesti tolmu jalgelt pühkinud. Ühtäkki avastasin, et paar
tunnikest on linnutiivul mööda läinud ja pimeduseloorid katsid
juba loojangutaevast. Klassivend, va väänikas jäi nii umbejoobe ja
ronis veel rooli ka. Keelasin mis ma keelasin, aga mind ta ei
kuulanud. Eks need muutu ikka ülbemaks kellel rahakotirauad kinni
minna ei taha. Aga see selleks! Vähemalt jõudis elusana oma
vanematekoju. Mina, sangatamisest üks püksisäär pikem kui teine,
loivasin prügila poole ja mida mina näen, prügikasti polegi!
Läksin nii haledas olekus koju, nagu tuppa sittunud kass ning sain
moori käest sellise peapesu, et duši alla polnudki vaja enam minna.
Ta raip, vabandan väljenduse poolest, nuhtles mind nagu
pidalitõbist, ajas eemale ja kui ma püüdisn lepituseks kallistama
minna, sain kulbiga. Sähh siis sulle kooki moosiga! Vaat, mida võib
ühe tarbeeseme kadumine maksma minna! Käisin oma rullis kulmuga
mitu nädalat ringi ega julenud iitsatadagi, et naiselt muhku
norisin. Sõbrad, kellega kõrtsus ühe laua taga jõime, naersid
hiljem, et ju mul oli maaga tugev külgetõmbejõud. Tee siis neile
selgeks, et ega ikka ei olnud küll! Eks pill tule ikka pika ilu
peale, nagu lausub vanasõnagi! Jah, ma töinasin nagu mingi
härdaloomuline teismeline, kui obaduse kätte sain. Kuradi valus
oli. Tõsi küll, mooril olid ka pisarakanalid lekkima hakanud, aga
kurja nägu suutis ta sellegi poolest teeselda. Hea näitleja, peaks
mainima. Või siis mitte.“ unustas Lembit ennast memuaaritama.
Selle peale sai kogu seltskond naerda, sest Lembit rääkis nii
muhedalt ja tema miimika oli omaette ooper.
„Hahahaa, naljatilk oled, Lemps! Vaata mind, pole ma ei kulbi ega
potiga saanud. Elasin metsade keskel oma elu kenasti õhtasse, ja
siis eelõhtal kukkus mulle nagu küpse ladvaõun, õnn sülle. Ei
osanud ma eluski arvata, et nii veetlev leedi veel minu-sugust
vanatoid oskab meheks äratada, aga iial ei tohi iial öelda. Mulle
lihtsalt ei passinud see vene võim. No, mitte üks raas kohe!
Tulisivad ja sadasivad turjale nagu vaenlased oma huiamistega. Oleks
vaid mingigi võimalus avanenud, oleksin paadiga üle karanud, aga
kus sa sellega! Hiljem, kui Millerid ja Randpered üle kargasid,
pidasin ma neid lausa jumalusteks, et nad sellise võimatu teoga
hakkama said. Kuri kadedus nõelus mu hinges, kuid kus kohast oleks
mina, vene sant need kopikad kokku kühveldanud ja putku panna
saanud? Kes minu-sugust vaest maarjamaalast ikka seal võõrsil oleks
oodanud? Nagu siis, nii ka praegu kehtib ikka veel onupokapoliitika
ja mõnel määral ei ole me tänaseni „stagna ikkest“ lahti
saanud. Tõsi küll, mu lähisugulane kargas küll sõja ajal üle ja
mingil ajal olid mul ta kontaktid isegi olemas, aga sellest üksi ei
piisanud. Üks kamraad, kes oli nii kindel kõpp koos minguga
kargamises, hakkas viimasks kartma ja jõi ennast surnuks. No, küll
uuel eesti ajal, aga ikkagi. Nais ühe moori, kolis Pärnumaa metsa
elama ja jumalad võtsid ta enda kaitse alla 2001. aasta septembris,
kui Pärnumaal metanoolitragöödia isegi korralikke asukaid maha
nottis. Isegi üks noorpaar olla otsa saanud. Läksivad teised enne
pulmi salaviina ostma, et pulmadeks raha kokku hoida ja lõpetasin
kusagil Kilingi-Nõmme lähistel, ika metanoolimürgitusega. Toona
oli veel kartulivõtu aeg, külades tehti ikka hundijalavett
talgulistele välja, nii olla vikatimees ikka neid ohvreid hulgi enda
kuningriiki napsanud. Aga mes ma ikka kurdan, mul nüüd noor
naisuke, nagu jumala õnnistus majas ja no August on kõige suurem
ime veel mis minuga juhtuda sai! Mina olen eluga rahul!“ muigas
Ants habemesse.
„Oot, räägi nüüd välja, kus kohast sa selle naisukese küll
said? Ära hakka nüüd lasuma, et tuli teine sulle metsa kätte!?
Küllap sa ikka külakorda käisid ja mõne mõrsja tuuri panid. Ah,
Ants poiss?“ muutus õhkkond ühe lõbusamaks.
„Oled ju muinasjutte lugenud? Isegi näotu noormees võib endale
väga nägusa mõrsja leida. Ja pealegi ei pidavat naistele
välimuselt kenad mehed meeldima, siis ei löö sõbrannad neid üle.
Jah, ma usun siiani muinasjuttudesse, ehkki aastaid olin üks paras
Uskmatu Toomas! Korjasin mina juba aastaid oma pensiraha madratsisse,
sest metsas elades seda ju vaja ei lähe. Aga ma tahaks ikka
kuldsesse kirstu viimasele unele ja siis ussidele söödaks. Ei mina
arva sellest põletamiset midagi. Võetakse aga väljamaalt malli ja
tehakse tont teab mida, peaasi, et popp ja noortepärane olla. Tõsi
küll, vanasti põletati ka meremehed ära ning visati tuhk
lainetesse, aga tänapäeval...No, ma ei tea! Aga võta näpust, siis
tuli üks kaunis mõrsja mu manu ja armastus lõi nagu säraküünal
lõkkele. Korja sa siis veel matuseraha ja puha!“ jäi Ants ikka
kidakeelseks. Ega Mooramaa mehed kipu südant puistama, muigas Maris
endamisi.
„Ah, sina Ants oled va pullivend ikka küll! Enne läheb siga
sõjaväkke, kui sina oma saladusi meiega jagama hakkad! Ütle nüüd,
et su onni uks oli poikvel ja metsahaldjas ise astus uksest sisse? Ja
see peenike pere...August on siis sinu poeg või?“ ei mahtunud
Lembitule ikkagi see hinge. Ta tõrkus uskumast, et nii eakast
taadist veel voodis meest on. Lembit kahtlustas, et ehk mõrsja tuli
juba sedapsi olles Antsu ellu, otsis ehk kogemata eostatud olevusele
isa.
„Vabandust, kas tohib korraks vaikust paluda? Ma helistan Tildele
ja küsin kus maal nad on.“ sekkus Maris meeste dialoogi, sest
talle tundus, et õhk hakkas paksemaks muutuma.
„Halloo, kallis memm, kus maal te olete?!“ hõikas Maris kui
memme telefonile vastati.
„Tere! Kellega ma räägin?“ võttis telefonikõne vastu võõras
hääl.
„Tilde-memm, su hääl kõlab kuidagi...kuidagi võõralt, aga
samas tuttavalt.“ oli Maris hämmingus.
„Vabandan. Ma ei ole Tilde, ega ei ole ma ka selle telefoni
omanik Mathilde...“ vastati kuid Maris sekkus vastusesse; „Ma ei
saa aru! Kuidas võib keegi võõras mu lemmiktädi telefoni üldse
näppida! Anna mulle Tildet, kes sa iganes ka ei oleks!“ lausa
karjus Maris telefonisse.
„Sedand...seda, et, ma ei saa kahjuks telefoni Mathildele anda,
kuna ta ei ole võimeline teiega rääkima. Väga vabndan!“ lausus
Mirell ning vajutas kõne kinni.
„Fakk!
Mingi
võõras eit võttis telefoni vastu! Pekki küll!“ närvitses
Maris.
„Heh,
üritasin minagi kunagi oma naisukest eideks kutsuma hakata, kui üks
rullnokk küsis mu käest „Taat, kas sa tead ka mida eit tähendab?“
Vahtisin tölakil mokaga noorsandi ja tunnistasin, et ta pani mu suu
kinni.
„Vaata
taat, sul on ilmselt vedanud, sest eit tähendab „eriti ilus
tüdruk“ mainis viimane, kugistas oma homeerilise naeru alla ja
karis koos oma burksiga mu silmapiirilt, püksid nii rebade peal,
nagu oleks äsja püski sittunud,“ püüdis Ants Marist rahustada.
„Ole
vait! Kuradi Trevor, milleks talle üldse telefon, kui ta peab õigeks
vastata siis, kui tuju on!“ ägestus Maris veel rohkem.
Mehed
vaatasid teineteisele otsa ja pidasid õigeks vaikida, kui Maris taas
telefoniga rääkima asus.
„Mida
hekki! Idioot oled vä?“ karjus neiu kuid ühtäkki vajus ta nägu
väga ära ning telefon potsatas ta käest põrandele mitmeks jupiks.
13-14. märts. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar