Vahel on on sõpradest kirjanike ees lausa häbi, et ikka mõni nende raamatutest on ootejärjekorras. Mitte, et tegu oleks igava raamatutega, aga asi on minus. Ma olen ju see kes kipub raamatu ühe hingetõmbega alla neelama ja oh neid unetuid öid! Ja üldiselt olen ma suviti väike lugeja. Aga ega enam sada prossa vast mitte, kuna Westoffhauseni häärberisse eksin ma ka ju sellel suvel tihti. Endalegi üllatuseks, kuna reeglina suviti mu looming puhkab. Aga ju on siis midagi muud sellel suvel õhus. Elumuutuste aasta? Või on vanavanema sealt pilvepiirilt mulle rohkem inspiratsiooni andma hakanud? Mida iganes, aga siin ma olen ja blogin, kuna tunnen, et tahaks nii palju ütelda. Tahaks ütelda kõik korraga ära kõikide nende aastate eest mis on blogimata jäänud. Unistasin ju oma blogist kaua. Unistasin ka hakata päevikut pidama, nagu kunagi aastate eest, nagu kunagi aastakümnete eest, kui mul olid isegi külalistepäevikud kasutuses. Seega siin kaks ühes. Nii vähe ongi vaja järjekordse unistuse täitumiseks! Ja ikka tänud Heli Künnapasele. Kniks ;)
Mõte jookseb minust ette. Siin blogides tahaks juba olla köögi laua taga ja püsida järjekindlalt Westoffhauseni häärberis, kuid küll ma veel jõuan. Nimelt, ma olen see kirjutaja kes oma mustandid ikka veel paberile kirjutab, kuna otse arvutisse pikkade teoste kirjutamine pole minu teema, lausa häirib. Mul peab olema silmapiiril valgus ja vaade kas tulele või õue. Luuletustega on teine lugu, osad neist sünnivad ühe hingetõmbega ja saan kohe arvutisse trükkida. Aga romaani kirjutamine on töö ja töö tegemiseks on mul vaja reaalmaailma, mitte virtuaalmaailma, kuigi mingil määral võib nendes paraleelmaailmas ühiseid jooni leida.
Aitäh!
24.juuni. 2015.a
Mai kodus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar