- peatükk
Ralf
avas akna, ringutas, käis kusel, pesi käed ja pani kohvivee tulele.
Justnimelt tulele, kuna talle meeldis teha pätikohvi tulel keedetud
veest.
"Fakk,
kell on alles kuus hommikul ja minu uni on nagu peoga pühitud! Mis
paganama asi see täna mind küll kuke ja koiduga voodist välja
ajas?"küsis ta endalt.
Ralf
oli hommikuse unega, kes meeleldi põõnaks lõunani, kui
töökohustused teda kella kümneks tööle ei ajaks. Tõsi küll,
vahel ta tegi ka patupäevi, helistas alluvatele ja mainis, et on
komandeeringus. Seda hädavale kasutas ta eriti noil hommikutel, kui
oli õhtul ohtralt kesvamärga pruukinud. Õlut Ralf armastas. Võiks
lausa ütelda, et oli õllest sõltuvuses, kuna õhtuti arvuti taga
ja teleri ees lahendas ta ikka sikspäki ära küll. Vahel ajas see
ka hamba verele, kuid õnneks või õnnetuseks leidus mehe baarikapis
alati ka kangemat kraami, mille ta vajadusel lahti nööpis.
Ralf
elas uhkes üksinduses vanas renoveeritud häärberis, mille tube
ehtis vana,restaureeritud barokkstiilis mööbel ja isegi häärberi
välisvooder oli vanade , nõuka aegsete kattematerjalidega
taastatud.Eeskoja seinu kattis vana lubi, mille spetsiifiline hais
nii mõnegi külalise oli nina krimpsutama pannud. Maja
renoveerimiseks ostis Ralf töömeestele poest suuremas koguses
mullivett, kuna see pidavat lubikrohvi eluiga pikendama. No ja nii
mõnigi Eestisse tagasi tulnud Kalevipoeg lasi pohmas peaga mulliveel
hea maitsta. Viib ju gaseeritud jook minema pohmelli ja väljutab
organismist ülearused soolad. Ralfi majal uksekella ei olnud. Ta
nikerdas vanast hobuserauast välisuksele koputi, mida ise imetlemast
ei väsinud. Nali naljaks, aga Ralfi häärberis oli veel ka
kuivkäimla, mida kord aastas sibiautol töötav kasuvend paari õlle
eest tühjendamas käis, kuna Ralf oli kooner ja ei täinud ometi
selle töö eest pappi välja käia. Raha puudust mehel küll ei
olnud. Pigem oli ta oma kopsakamad tugrikud fondidesse paigutanud ja
kes seda täpselt teab palju tal sukasääres veel olla võis.
Kokkuhoidliku mehena oskas ta rahadega ümber käia. Mis seal ikka,
tulbli mees.
Hommikukohv
joodud, asus Ralf kraanikausi kohale paaripäevast habe ajama, ikka
ziletiga, sest pardel raiskaks ju voolu, kui kuulis oma häärberi
välisuksele koputust.
"Mida
kuradit! Kes see idioot nii varahommikul siin kondab?" küsis ta
endalt ja läks vahuse lõuaga ust avama.
"Seda,
et, emme viskas mind kodust välja,"nuuksus Ralfi endine
kasutütar, neljateistkümneaastane Mari-Liis ta ukselävel ja langes
Ralfile kaela.
Ralf
ja Mari- Liis ei olnud kohtunud ligemale kaks aastat, sest kahe aasta
eest jooksis Ralfi ja Mari- Liisi ema Marelle kooselu karile.
Kooselu, mis oli ühendatud juba kihlasõrmusega. Kooselu kihlatuga,
kellega peeti ka juba pulmaplaane. Saatuslikuks sai Mari- Liisi
bioloogilise isa kõne Marellele, kes oli lõpuks endale jalad alla
saanud, soovis tütrega kohtumist ja lubas hakata kopsakaid alimente
maksma. Ralfile aga ei mahtunud see hinge, kuna tema oli Mari- Liisi
kasvatanud, nagu oma lihast last, juba mähkmeajast saati. Pealegi
haudus Ralf plaani peale pulmi Mari-Liis lapsendada, kuid kogu ta
maailm varises vaid ühe telefonikõne järel põrmu. Ta ei suutnud
kihlatule andestada ja viskas Marelle keset ööd tänavale. Tõsi
küll, Mari- Liis, kelle magamistuba asus häärberi ärklikambris,
võis jääda, teda üles ei aetud. Talle lubas Marelle hommikul
järgi tulla, kuid kõik päevad pole vennad ja ööd ei ole õed,
nagu ütleb ka vanasõna. Kodutul Marellel ei olnud öösel kusagile
minna ja ta astus öölokaali uksest sisse ja lasi koolarummil hea
maitsta, kuni ärkas võõra mehe kaisust. Võõra mehe, kelle
emakeelest ei saanud ta mitte ühtegi sõna aru. Marelle ärkas kuu
aja eest Eestisse pagulusse põgenenud murjani kaisust.
Sealt
sai alguse ta teekond allakäigu redelil.
Kuigi
Ralf Mari- Liisile ust ei näidanud, otsustas tüdruk sõita
vanavanemate juurde. Vanavanemad elasid maal, vanas Eesti aegses
rehetalus, mille nad olid pensionile jäädes endale odava raha eest
soetanud ühte külakesse, kus lähimad talud asusid kahe kilomeetri
raadiuses ja puudus elekter. Memm karjatas kolmekümnepealist
lambakarja ja taat müüs metsa palkmajadeks. Tõsi küll, vanasti
olla see talu asunud metsa sees. Hommikuti majast väljdes seisnud
toonane pererahvas tihti silmitsi karudega. Eriti kurjad olid
emasmesikäpad siis, kui neil pojad juhtusid olema. Ükskord olla
karuema lausa mesitarudega puhta töö teinud. Endised elanikud
elanud seal kõrgeani. Memm lausa üheksakümne viie aastaseks. Peale
vanurite maise teekonna lõppemist olla lapselapsed, keda vaid
suurlinna tuled köitsid, talu metsaärikatele maha müünud. Seega
oli tee tallu metsaveomasinate poolt rööpasse sõidetud ja aiast
oli saanud söötis heinamaa. Ega metsaärikad ju talust enesest
hoolinudki, neil oli tähtis, et oleks koht kus leiba luusse saaks
lasta. Üks oksapoistest olla koguni oma maise teekonna selles hoones
purujommis olekus lõpetanud, poomise läbi. Või oli tegu mõrvaga,
kes seda täpselt teab. Igal juhul peale seda talu saatuse hooleks
jäetigi. Kuni lõpuks Mari- Liisi vanavanemad selle läbi naabrite
leidsid ja talule uue hingamise andsid. Tõsi küll, Mari-Liis,
linnatüdruk, kes kartis lausa vihmausse ja kes ennast grammigi
rohenäpuks ei pidanud, igatses tagasi linna. Nii ta ühel päeval
linnas lonkides emaga kokku jooksiski ja sinna paika jäi. Kuigi
nädalalõppudel saatis Marelle tütre ikka jalust ära, vanavanemate
turjale. Väidetavalt veetis Marelle nädalalaõpud baarileti taga,
baaridaamina, kuigi kurjad keeled rääkisid, et naine olla hoopis
kehaga raha teeninud. Kus tegijaid, seal nägijaid, nagu ütleb ka
vanasõna.
2.peatükk
Oma
bioloogilise isaga suhtles Mari- Liis küll, kuid tütre-isa kontakti
nende vahel ei tekkinud. Bioloogiline isa oli talle nagu võõras
mees tänavalt, keda ta pigem põlgas. Kuigi Mauno, ingeri-soome
juurtega mees jutustas neiule lahkumise põhjusest, kuidas ta Soome,
Turku linna emigreerus, kuna tema vanaema, ainus elav sugulane, oli
hinge heitmas. Marelle aga keeldus Soome elama minemast ja lõikas
sideme Maunoga läbi, sest oli juba toona armunud tolleaegsesse Mauno
parimasse sõpra, Ralfisse. Mari- Liis tunnistas isaks ainukt Ralfi.
Talle tundus kohati, et ema ei armasta teda. Pigem tundis ta oma
lemmikvanemana just Ralfi. Seega pole tähtis kes on su bioloogiline
isa, vaid see kes see kes sind hoole ja armastusega kasvatab, nagu
oma lihast ja verest last. Isaks ju ei sünnita, selleks saadakse.
Sama kehtib ka naiste puhul. Mõne naisel tuleb lapsi nagu
konveierilt, kuid armastavat ema ei saa temast iialgi. Pole siis ime,
et Ralfi kasuvend oma kahte last üksinda kasvatab. Nimelt olla
kasuvenna eksnaine sünnitanud kunstliku viljastamise teel kaks
poega, siis armunud oma kolleegisse, jätnud mehe ja lapsed kus see
ja teine ning sidunud ennast alluva kolleegiga. Pärast veel olla
uhkel ilmel maininud, et ega tema lapsi tahtnud, see olla ainuüksi
abikaasa soov. Jah, ka selliseid rongaemasid on olemas. Kuid samas,
kas saab anda nendele süüd? Ehk on nad juba geenivaramust kaasa
saanud mitteemalikud geenid? Igal juhul Ralfi kasuvend on õnnelik
oma lapsi kasvatades. Vähemalt on lastel isa, kuigi noorem poeg ei
suutnud algul leppida, et ema nad hülgas. Isal tuli tihti kulutada
psühholoogi uksi. Sellisel juhul tekib küsimus, et kas katseklaasi
viljastumine on ikka õige? Ehk ei peakski osad naised emaks saama?
Kahe otsaga asi. Olid ka ju kunagi Marelle vanemad leppinud tõega,
et nendest ei saa iial vanemaid, kuini juba küpsemas eas,
neljakümneviie aasta künnisel, teatas ämmaemanad Marelle emale, et
ta on lapseootel. See oli shokk mõlemale, eriti isale, kes lähenes
juba kuuekümnendale eluaastale. Kuid Marellele oli viljakust antud
ikka kamaluga. Mari- Liisi sünnitas ta juba puberteedieas,
viieteistkümnesena. Korduvad abordid Ralfist rääkisid enda eest.
Pole kah ime, et Ralfist lahku minnes hakkas Marelle elust võtma
kõike mis võtta andis. Lapsepõlv jäi ju poolikuks. Tunnustada
tuleb siin pigem Ralfi, kes suutis pubekast korraliku pereema
kasvatada aastateks. Kuid kahjuks nii ta on, et ükski heategu ei jää
karistuseta. Nii juhtus ka selles peres.
"Issi,
kallis, ma tahan sinu juurde elama jääda!?" nuuksus Mari- Liis
pisarsilmil. Ralf vaikis, silmad veekalkvel ja neelas pisaraid alla.
Nad seisid tükk aega vaikides teineteise embuses.
"Ma
ei taha igal nädalavahetusel maale vanavanemate juurde orjama minna.
Pealegi on taat väga haige ja ma kardan, et ta võib surra. Ma ei
elaks seda üle. Ma kardan meeletult surnuid. Memm aga käseb mul
kogu aeg peendraid rohida, puid laduda ja sitaseid lambaid karjatada.
Aga ma kardan lambaid ja nende sita hais ajab mind öökima. Ükskord
sai mu käsi sitaseks, küürisin seda pool päeva, aga ikka ei
saanud haisust lahti. Pealegi lehkavad mu juuksed ka maalt tulles
alati kopitanud haisu järel, pese pead palju tahad, hais ei kao.
Eelmisel nädalal murdsin lausa kaks kunstküünt ära. Ema mulle
nende hoolduse tarvis raha ei andnud ja sellest meie tüli alguse
saigi. Niikuinii kunstripsmed on mul juba peaaegu olematud. Ema
võttis Mauno poolt saadetud alimendiraha endale ja sõitis selle
eest pigem Türki puhkama, aga mulle ei andnud isegi burksi raha. Ma
jälestan neid kodutoite, mida ta hiigelkoguses valmis teeb ja mitu
päeva sööma sunnib. Ükskord hakkasin munapekikastmest oksele ja
sain ka selle eest nuhelda. Mul on juba sõbrannede ees häbi. Varsti
ei julge enam kooligi minna, hakatakse äkki nohikuks pidama, et
nendega koos öökluibides ei käi. Ma vihkan oma ema! Vihkan kogu
südamest!"puhkes Mari- Liis nüüd lausa südantlõhestavalt
nutma.
"Rahu,
tüdruk! Rahu!" silitas Ralf tütrekese pead. "Tead, mu
sõbral on nüüd kodus jäätisevabrik. Ta just otsib sinu sarnaseid
kenasid tüdrukuid jäätist oma ranna kioskisse müüma. Tahad,
räägin temaga? Saaksid nii endale taskuraha teenida. Pealegi minu
kodu uksed on sulle alati avatud, sest see on endiselt ka sinu kodu.
Kas helistan kohe sõbrale?"
Mari-
Liis, kena ja juba väljanägemiselt nagu täiskasvanud kehaga piiga,
rinnakas ja pringi tagumikuga, hõõritas oma keha, ise peegelpilti
imetledes pühkis silmist pisara ja manas muige huulile, ning
noogutas isale. "Jah, kallis issi! Jah! Aga ma ju ei saa enne
tööle minna, kuni olen oma ripsmed ja küüned korda saanud. Mul
pole ka midagi selga panna ja koju riiete järgi ma küll minna ei
teha. Ma ei tea nüüd..."
"Tead,
kallis tütreke. Lähme ja käime kohe New Yorkeris ära. On see ikka
veel su lemmikpood? Mu kooliõde aga avas hiljuti kesklinnas
ilusalongi, seal saame su välimuse ka korda teha. Aga enne luba, et
ma helistan sõbrale?"küsis Ralf oma armsalt tütrelt
nõusolekut.
"Jess!
Issi, ma armastan sind kõige rohkem siin maailmas!" hüppas
tüdruk rõõmust lausa maast õhku.
Ralf
armastas tütart väga. Kuigi ta ei mõistnud miks nii noor ja kena
neiu ennast võõraste sulgedega ehib. Aga talle meenus oma puberteet
ja korraga samastus ta Mari-Liisiga. Meenusid ajad, kui ta ennast
punkariks neetis, briljantrohelisega juuksed üle võõpas, harja
pähe lõikas ja vanemate kurja pilgu alla sattus. Kardeti, et pojast
on saanud kummiliimi nuusutaja ja pandi koduaresti, kuskohast poeg
sääred tegi ja mõneks ajaks punkrielanikus sattus. Sealt sai ka
alguse tema suitsetajakarjäär, kuigi õnneks kummiliiminuusutajast
temast ei saanud, kuigi enamus punkriasukaid seda pahet harrastasid.
Ralf aga naases koju tagasi ja irdus kahtlasest seltskonnast. Pealegi
tundis, et temas ei pulbitse mässumeelse noorukist punkari hing.
Seega täitis ta iga Mari- Liisi soovi. Teda muidugi hämmastas ka
see, et tütrekesest oli saanud rämpstoidu sööja. Oli ju veel
paari aasta eest olnud ta Ralfi armas ja sõnakuulelik silmatera,
kelle lemmiktoiduks oli hakkliha kaste ja kartul. Seda toitu
valmistas Ralf perele hoole ja armastusega, kuna see oli kogu pere
lemmikroog. Pealegi oli tema toona kodukokk, kes õpetas ka Marelle
kokkama. Olles ise justkui lapsevanem kahele tütrele. Ise rõõmustas
sõprade ees, et koolitab noore naise oma käe järgi välja.
Koolitaski. Päris mitmeks aastaks oli saanud Ralfist õnnelik
perepea, kuini saatusliku telefonikõneni. Ralf armastas tegelikut
jätkuvalt Marellet, kuigi viimane oli nagu puurist välja pääsenud
metsloom, kes ei suutnud ennast taltsutada. Ralfi lembesõnu ei
võtnud ta enam kuuldagi, pigem mõnitas meest kogu rahva ees, kui
nad juhtusid tänaval kokku jooksma. Ralf suutis isegi taltsaks
jääda, kuigi sõbrad mainitsesid, et ta eksnaisest on saanud lõdva
püksikummiga lõbunaine, kes isegi ei ütle teiste naistega avalikus
kohas amelemisest ära. Väidetavalt elavat ta ka porduelu, käies
paarikestele kolmandaks. Biseksuaalsed jooned paistsid juba
tegelikult Ralfile ammu silma. Ühel päeval, kui Ralf ootamatult
komandeeringust koju naases, nägi ta Marellet läbi köögi akna
sõbrannega suudlemas. Kahtlus küll tekkis, kuid ta ei tahtnud oma
silmi uskuda ja tõlgendas selle süütu sõprussuhte alla. Pealegi
lesbid meeldisid Ralfile, sest nad erutasid teda. Tihti nad vaatasid
koos Marellele porri ja tundus, et ka Marelle nautis lesbistseene.
Või oli see ta tuleviku proovikiviks? Avastas ta ehk siis endas
lesbilisuse? Kuigi lesbiks sünnitakse, mitte ei hakata. See tuleb
geenidega kaasa. Marelle sõbrannes ta potensiaalset perelõhkujat ei
täheldanud, kuna tema teada oli naine õnnelikus abielus ja kahe
lapse ema. Oma silmaga Ralf küll naise sõbranne abikaasat ja lapsi
näinud ei olnud, kuna viimane käis alati üksinda neil külas. Aga
nii naised rääkisid. Äkki suitsukatteks? Nüüd, taganat järgi
mõeldes kahtleb Ralf kas Mauno telefonikõne oli ikka piisav põhjus
lahku minemiseks, või kriipis armukadedus ta hinge juba ammu. Küllap
võis tegu olla ka infokogumiga mis Ralfi sees viimaks plahvatas. Või
oli see saatuse poolt ette määratud, et Ralf ei saanud Marellet
tanu alla. Vastused vastamata küsimustele peame siiski ise leidma.
Vaevalt, et mõni soolapuhuja õiget vastust teab, ta võib küll
oletada,aga...
3.peatükk
Westoffhauseni
häärber asub muidu laugja linna ainukese künka otsas, viissada
meetrit merepiirist. Selle rohelise hoone ümbrust ehib hiigelaed,
oma konnatiikidega. Küngast piirab metallist nikerdustega vana aed,
mille postide tipud olid mõõkteravad. Nii mõnigi pikanäpumees
olla seal oma eluotsa kunagi leidnud. Aias kasvab palju erinevaid
puuliike, mille vanus ulatub teadaolevatel andmetel lausa kahesaja
aastani. Aia vasakus tiivas asetseb külalistemaja, mis kunagi täitis
töölishoone funktsioone. Sellest olid säilinud kahjuks vaid
varemed. Peale majapaberite üles leidmist lasi peremees hoone
taastada algsel kujul. Puukuur on ainuke uusehitis mis kuidagi
hoonekompleksiga kokku ei sobi, selle ehitas Ralf oma kätega, kui
häärber talle pärandati. Pärandus langes talle sülle nagu välk
selgest taevast, kuna tal polnud aimugi oma rikka vanavanaonu
olemasolust, kellel kunagi omal ajal häärber kuulus. Nõuka ajal
oli sellest saanud küll linnasaksade korterelamu. Massiivsete
võlvkaartega elutoad ei tahtnud küll sooja pidada ja elamine kippus
ruttu maha jahtuma, aga hoone oligi omal ajal ehitatud vaid
suvemajaks. Nii oli kuurortlinnades kombeks. Häärberi kolmas ehk
ärklikorrus ehitati üldse aastakümneid hiljem. Hoone aga olevat
kuulunud Saksa päritolu parunile Hans von Westoffhausenile, kes oli
Ralfile kaugelt sugulane. Westoffhausenil olevat olevat olnud
suvehäärbereid päris mitmes riigis, kuid teiste hoonete saatusest
Ralf lähemalt rääkida ei tea. Ta püüdis küll peale päranduse
sülle langemist ennast ajalooga rohkem kurssi viia, kuid siiani on
vaid kõigest ebaselged oletused. Seda küll keegi ajaloolane teadis
rääkida, et hoone olla kunagi pooleldi tuleroaks saanud ja uuesti
üles ehitatud, kuid see on ka vaid hägune oletus. Väidetavalt olla
päris mitme maja asuniku hing punase kuke noka vahele jäänud ja
häärberis pidavat kummitama, kuid Ralf ei taha seda kuidagi endale
tunnistada. Sestap ka Marelle kaebas Ralfile ööhäältest midagi,
kuid viimane soovitas naisel hulluarstil ära käia. Küll panid
meest mõtlema toona nelja aastase Mari-Liisi sõnad, et õhtuti, kui
vanemad on talle unejutu lugemise lõpetanud ja ära läinud, tuleb
üks kollases undrukis haldjatädi, naeratus näol, teeb tüdrukule
pai. Alles peale seda pidavat Mari- Liisil sügav uni tulema.
Marelle
aga kuulis pööningukorrusel pidevalt kiige kääksumist ja samme,
kuid Ralf vaatas teda altkulmu, lõi käega ja sulges enda järel
ukse. Kuna pööningukorrusel asus ka Mari- Liisi magamistuba, rääkis
tütar, et haldjas lahkub alati tema toa kõrval asuvasse
pööningukambrisse, just sinna kuskohast ema samme kuuleb. Tüdruk
kummitust ei kartnud, ta pigem pidas haldjat oma õeks, keda
olemasolu ta nii väga endale igatses. Kõigest sellest said rääkida
vaid ema ja tütar oma vahel, see oli teema mis neid lähendas.
Kahjuks vaid ainus teema. Ralf küll oli väga skeptiline, kuid
sisemas uskus, et naine ja tütar ei valetaks talle. Ega inimene ei
kipugi üleloomulikke nähtusi enne uskuma, kui ta silm pole neid
näinud või kõrv kuulnud. Eriti kehtib see meeste kohta. Naised on
ebausklikumad. Kuigi ei tohiks liigitada, aga elu on nii näidanud.
Näiteks Ralfi kasuvend Kardo, kes vennaga eriti tihedalt läbi ei
käi, nendib alati häärberisse sattudes, et ta kuuleb pidevalt
keldris, kuhu viib S tähe kujuline keerdtrepp, hääli, kuuleb
väikese lapse lalisevaid nutuhääli. Mida Ralf isegi kuulda ei
taha. Tema arvates on Kardo liigi kaua sibiautol töödanud ja hakkab
ära keerama. Sellest saab tihti vendade omavaheline sõnelus alguse.
Aga Ralf oskab kasuvenna ümber näpu keerata, kui häärber vajab
sibiautot. Ja kes heldib, on muidugi Kardo. Kuid kasuvenna lapsi
armastab Ralf väga. Need käisid tihti nädalavahetuseti
Westoffhauseni häärberis Mari- Liisiga mängimas. Mari- Liis
armastas neid lausa nii, et kutsus väiksena Kerdot ja Keirot oma
vendadeks.
Ühel
laupäeval läksid kui Mari- Liis, Kerdo ja Keiro salaja häärberi
paremas tiivas asuvasse hallis, mis oli restaureerimisjärgus,
mängima. Sinna olid vanemad rangelt keelanud minna, kuna põrandal
vedeles ehitusrämps ja mädad põrandalauad ootasid väljavahetamist.
Marelle triikis parasjagu elutoas pesu ja ümises vikerraadio saatel,
kui lapsed üle keeldude ja käskude astusid. Pesu mis olevat
saja aastane ja mille pitsi olla Ralfi vanaema heegldanud. Ralf aga
saagis käsisaega kuuri all puid. Nad sulgesid tasakesi halli uksed.
Ämblikmees Kardo ronis redeliga lae alla ja hakkas sealt tapeeti
eemaldama kuid ehmatas ja oleks peaaegu alla kukkunud. Kas ta ehmatas
tapeedi alt välja tulnud seinamaalingute peale või häälte peale,
seda teab vaid tema ise.
4.peatükk
Kaks
suvekuud oli möödunud nagu linnulennult. Oli kuum ja turistidest
tulvil suvi ning jäätise müük kulges edukalt. Mari-Liis oli,
lisaks palgale, teeninud kõvasti jotsi, lausa teise palganumbri
jagu. Ainus mis tüdrukut vaevas, oli see, et ta lihane ema ei olnud
selle aja jooksul tütre vastu vähimatki huvi üles näidanud. Kui
Marellel oli tavaliselt kombeks kõigis ja kõiges Ralfi süüdistada,
kui temaga midagi halba oli juhtunud, arvasid Mari-Liis ja Ralf, et
Marelle on õnneliku elujärje peale saanud, kuna ta isegi ei
helistanud Ralfile kordagi. Vaid vanavanemad olid need kes lausa mitu
korda nädalas lapselapse käekäigu vastu huvi tundsid, kuid isegi
nendest hoidis võsuke eemale. Paari päeva eest olla ta küll oma
eakale emale helistanud ja nii jutu jätkuks küsinud, et kas memm
midagi Mari- Liisist ka teab, kuid memm oskas saladusi hoida ja ei
kandnud keelt. Memme suu vaikis, kuigi süda kõneles teises keeles.
Sestap ta kohe Ralfiga ühendust võttiski ja muret kurtis.
Tegelikult võisid nad kõik selle kõne peale kergendatult hingata,
kuna Marelle oli üle mitme kuu endast märku andnud.
"Tütreke,
mida sa arvad, kas sa tahaksid minu tütreks saada?" küsis ühel
suveõhtul Ralf Mari- Liisilt Westoffhauseni häärberis einestades.
Mari- Liis jäi ammulisui Ralfi vaatama ja ta silmad vastasid jah,
kuid kõnevõime oli hetkeks eine taha takerdunud.
"Mkhmmm,
et, nagu mis mõttes sinu tütreks? Ma ju olengi sinu tütar. Ma ei
taha sellest Maunost mitte midagi isegi kuulda, veel vähem näha.
Pealegi mind ajab öökima juba see, kui ta läbi telefoni mind
armsaks tütrekeseks kutsub. Õhk on ka mulle armsam kui tema! Mida
sa sellega mõtled, issi? Et, nagu...?" vadistas Mari- Liis
peale mõttepausi.
"Vaata
neiu, ma nüüd ei tea paljust Marelle sulle rääkinud on,
aga...Meie sinu emaga tegelikult olime kihlatud ja pidasime plaani
abielluda"...
"Ja-jaaa,
ma tean küll! Emps on mulle sellest rääkinud. Ma ei viitsi enam
seda jama kuulda!"katkestas Mari- Liis Ralfi jutu ja muutus
ühtäkki sama tõredaks, kui seda Marelle omal ajal oli, siis kui ta
Ralfi peale oma paha tuju välja valas.
"Oota
nüüd! Oota!" tõstis Ralf korraga, isegi enese ehmatuseks,
häält.
"Nimelt.
Ma ei taha ju midagi halba. Ma tahtsin sind lapsendada peale pulmi,"
lausus Ralf. Mari- Liisi silmadesse valgusid pisarad ja ta sai
justkui hetkesk shoki.
"Mida?
Mida sa ütlesid? Mind ja lapsendada?! Emps ütles, et sa tahtsid
hoopis minust lahti saada. Tahtsid mind adopteerida anda või
vanavanematele kasvatada;" viskas Mari- Liis vihast
dessertlusika nurka. Ralfi kannatus oli katkemas. Ta tõusis toolilt
ja käis nagu närvihaige mööda häärberi söögisaali edasi ja
tagasi ning ei osanud seisukohta võtta. Ta ei uskunud oma kõrvu.
Ralf oli nagu kamalutäie jääkülma vett kuumale turjale saanud.
"Mida
kuradit!? Mina ja sinust lahti saada?! Sa oled ainus inimene kes
mulle veel siin sitases elus üldse korda läheb! Oled ainuke inimene
keda ma siin maamunal armastan. Mis kuradi pärast Marelle küll
sellise sousti kokku keetis ja sind mu vihkamise vaimus kasvatas? Ja
sina, kas sa usud tõesti kõike seda jama?" küsis raevunud
Ralf.
"Hmmm...ühest
küljest ma usun, sest ta on ikkagi mu ema, kuid teisalt mu sisetunne
räägib teises keeles. Aga hirm on mul kogu aeg olnud, sestap ma
sinu juurest varjupaika otsisingi, et mitte maale vanavanemate juurde
minna. Aga sa oled ikkagi mulle võõras ja...."pihtis
Mari-Liis.
"Oot-oot,
ma ju seda silmas peangi, et sulle, kui oma tütrele tõestada,
kuidas ma sind armastan, lapsendada tahan ja kunagi ka ehk isegi
häärberi sulle pärandada, kuna oled mu ainus laps," tunnistas
Ralf tõtt.
"Issi,
kallis, jah! Jah! Ma tahan saada sinu tütreks ka ametlikult!"
tulid sõnad otse Mari- Liisi südamest. Mitte, et see pärandus
talle, alles lapseohtu, neljateistaastasele plikale oleks korda
läinud. Ta pigem tõesti armastas Ralfi kõige rohkem siin maailmas.
Isa ja tütar lõid käepatsu, nagu kunagi siis, kui Mari- Liis alles
väike plika oli. Nende silmi täitsid pisarad, need olid
rõõmupisarad, siirad ja hingepõhja sügavustest tulnud. Need
pisarad kõnelesid.
"Issi,
kallis, paluks mulle veel üks tükk maailma parimat napoleoni
kooki?" küsis Mari- Liis. Ralf tõstis enda küpsetatud koogist
viimased tükid taldrikutele ja plaat saigi tühjaks. Kui Mari- Liis
nõusid pesema hakkas, kuulis ta häärberi välisuksele koputust.
Ralf avas uske ja selle taga seisid kaks mundris meest.
"Tere!
Olen kriminaalpolitsei vanemkonstaabel Leho Leinsaar ja tema on
nooremkonstaabel Mait Rookatus" tutvustas massiivse alalõuaga,
karu mõõtu võimujünger ennast ja oma kaaslast. Ralf ehmatas näost
lubivalgeks kuni toibus rõõmsameelset tütart enda kõrval nähes.
"Issi,
mis juhtus? Keda te otsite? Mida te mu issist tahate? Kaduge minema!"
tahtis Mari- Liis politseinike ees ukse kinni lüüa, kuid
nooremkonstaabli reaktsioon oli kiirem.
"Rahu!
Meile laekus ebasündsat informatsiooni. Kas teie olete Mari- Liis
Rohemets?" küsis vanemkonstaabel tüdrukult. Mari- Liis vaid
noogutas.
"Ja
teie, nagu oletada võib, olete Westoffhauseni häärberi peremees
Ralf Eiscen?" küsis ta Ralfilt.
"Jah,
see ma olen. Milles asi? Ma ei saa mitte midagi aru. Mida kurja ma
teinud olen siis?" küsis Ralf imestunult.
"Selge!
Rahunega nüüd. Peate meiega jaoskonda tulema. Meil on teile palju
küsimusi, mis vajavad lahendamist jaoskonnas. Saime teate alaealise
Mari- Liis Rohemetsa kadumisest ja kodanik Marelle Rohemets väitis,
et te olevat temalt alaealise tütre röövinud ja teil olevat tütre
suhtes kurjad kavatsused."
"Mida?!"
segas ärritunud Ralf vahele.
"Mingu
see emps persse!" vihastus Mari- Liis. Mõne hetke pärast
peatuski politseiauti jaoskonna ees, kus ootas neid irvitav Marelle.
5.
peatükk
"No,
tohoh tonti! Kes teid siis halli mängima lubas tulla!?" astus
Marelle kriuksuvast uksest sisse, püha viha täis, nähes lapsi
keelatud mängumaal. Hea, et ämblikmees Kerdo selle peale redelilt
alla ei kukkunud.
"Emme,
Kerdo ja Keiro käskisid mul siia mängima tulla. Mina ei ole midagi
teinud,"hakkas Mari- Liis vabandusi otsima.
"Einoh
muidugi! Sina olid puu otsas, kui pauk käis! Poisid käsevad
sul peas ees põlevasse ahju pugeda ja sa poed ka, onju!?"
pahandas naine oma võsukese peale.
"Ei
taha põlevasse ahju! Ei taha!"oli terve hall laste kisa täis,
mille peale ka Ralf kuurist tuppa jooksis.
"Mis
siin toimub?!"käratas perepea omakorda.
"Issi,
ähä-ähä, Kerdo ja Keiro, ähä-ähä"...tahtis Mari- Liis
triibulisetest pükstest pääseda, kuid Ralf kamandas kõik kolm
jõmpsikat nurka seisma. Keiro, õrnahingeline poiss, hakkas seal nii
südantlõhestavalt nutma, et Marellel hakkas temas lausa kahju.
Ralfiga nõu pidades, otsustasid nad lapsed mängutuppa kutsuda ja
neile pika loengu pidada. Lapsed kuuletusid ja lubasid
sõnakuulelikeks hakata, kuna ultimaatum, mille Marelle esitas, et
kõik kolm jäävad pikaks ajaks koduaresti ja nad ei tohi enam koos
mängida, pani paharetid mõtlema.
"Aga
tädi Marelle. Me tahtsime vaid ju aidata teil remonti teha. Ja
tapeedi all on nii ilusad pildid, ma ise nägin," tegi Kerdo
kätega suuri ja ovaalseid ringe. Poiss oli nii õhevil, et ta silmad
olid peas nagu suured tõllarattad.
"Mis
piltidest sa räägid? Sa oleksid võinud redelilt ennast vigaseks
kukkuda,"pahandas Marelle, kuid tema noomituse katkestas Ralf.
"Ära
sa nüüd õudusjuttudega lapsi ka vastu ööd hirmuta! Tahad ütelda,
et sa ise lapsena kuulasid alati vanemate sõna?Vaevalt!" astus
ta laste kaitseks välja, mis oli liiast. Lapsevanemad peaksid ikka
sellistes situatsioonides ühel meelel olema. See lisas muidugi õli
tulle. Kardo kasutas kohe juhust ja jooksis mängutoast luba küsimata
välja ja otse halli, et oma avastust tõestada. Kogu seltskond
järgnes talle. See, mille poiss mitmekihilise tapeedi alt avastas,
oli tõesti imetlusväärne. Sealt vaatasid vastu iidsed
seinamaalingud, mis imekombel olid hästi säilinud. Ralf oli väga
vaimustuses ja lubas neid oma restauraatorist sõbrale näidata, sest
tal tekkis plaan need taastada.
Aeg
oli jõudnud õhtusse ja Kardo tuli poegadele järgi. Kuna selleks
ajaks olid Ralf, Marelle ja lapsed ühise keele leidnud, otsustasid
nad üheskoos Kardo eest insidenti varjata.
"Issi,
kuule! Kerdo ütles, et ta kuulis mingeid nutva lapse hääli meie
majas. Kas Kerdo valetas vä? Kes see väike laps meie majas on? Kui
ma ükskord üksinda salaja halli mängima läksin, kuulsin ka. Ma
ehmatasin ja tuli ruttu sealt ära,"puistas väike Mari- Liis
südant.
Ralf
oli segaduses. Temani olid jõudnud küll jutud kunagi halli all,
keldrikorrusel olevast kaagist ehk võllast, kus kurjategijaid
hukati, kuid Ralf liigitas, nagu alati, need tühjade külajuttude
alla ja sellega asi piirduski. Kuigi tõele näkku vaadates kahtles
Ralf juba paljdes asjades, aga ta ei tunnistanud endale ühtegi
paranähtust. Pealegi üksinda häärberis viibides oli tal kõhe ja
öösiti kadus tihti uni. Aga siis meenus talle kadunud vanavanaisa
õpetus, juua klaasitäis suhkruvett, mida ta ka tegi ja peale seda
uinus taas nagu kott.
Tegelikult
oli Ralfil ka plaan üks aias olev konnatiik kinni valada, kuna
sealne vesi mulises nagu allikas ja lehkas koledasti. Üks üleaedne
naabripapi väitis, et tiik olevat enesesse kunagi kümneid elusid
neelanud ja selles asuvat veekeeris. Ka selle jutu lasi Ralf kõrvust
mööda, kuigi hiljuti olid kolm häärberi kassi nagu maa alla
vajunud. Küll pani peremees kuulutusi lehtedesse, küll
tänavapostidele, käis isegi loomade varjupaigast otsimas, kuid
tulutult. Veidike ta küll uskus seda tiigi legendi, kuna hais mis
sealt sõõrmeisse tungis ja kogu ümbruse õhku reostas, oli ehe
laiba lehk. Üleaedne taat jahus veel, et tiiki ei tohi kinni valada,
kuna siis pidavat nende hinged, kelle füüsis seal tiigis eluotsa
leidnud on, kolima üle häärberisse ja hakkama sealsete elanike
eluenergiat röövima. Ralfi tegelikult hämmastas, et haisutiik
talvel ei kaanetunud, vaid mullitas nagu allikas ka külmade
ilmadega. Üleaedsel oli taas sellest oma versioon varrukast võtta.
Ta pajatas, et tiiki uppunud hinged ei saa enne rahu, kui nende
füüsis on veesurmast maamulda maetud. Alles siis pidavat nende
hinged paradiisi jõudma. Praegu aga põlevad need põrgus ja
sellepärast on ka talviti tiigivee temperatuur nii kõrge, et tiik
ei kaanetugi. Tegelikult tasuks legende uskuda, sest nii nagu
külajuttudel on ka legendidel tõeiva sees.
Kunagi,
ühel grilliõhtul, kui Ralfi sõjaväekaaslane koos oma sõbraga
Ralfi väisas, juhtus sõjaväekaaslase sõber olema soolapuhujast
esoteerik, kes kohe mööda aeda pendeldama hakkas ja väitis, et
pool aiast on halva enargeetikaga. Ralfil viskas kops üle maksa, ta
võttis esoteeriku pendli ja uputas selle haisutiiki. Pärast mida
muidugi hakkas peremehe elu rööpast välja minema, kuid Ralf ei
uskunud,et selle taga võib üks ullikesest soolapuhuja olla. Smas
meenus talle seik noorusajast, kuidas kord Valka linnas tiris üks
mustlanna ta nurga taha ja ennustas talle ajaloolist pärandust. Ralf
naeris mustalase välja, aga Westoffhauseni häärberi omanik sai
temast ikka.
- peatükk
"Paluksin
teie isikutunnistust?" küsiti Ralfilt jaoskonnas. Ralf tõusis
püsti ja püüdis asja naljaks keerata, kuid ägestus;
"Oodake
mõni hetk, ma lähen käin migratsiooniametis ära. Aga te peate
sellisel juhul lausa mitu nädalat ootama, sest Eesti seaduste järgi
just nii palju päevi kulub id kaardi väljastamiseks. Aga murjanid,
raisk, nendele tassitakse lausa aurav toit koju kätte ja tehakse
kõik ette-taha ära! Mul on siiber juba sellest milline ebaõiglus
meie riigis valitseb! Ja mis nüüd? Tahate mulle mingit paska pähe
määrida vä? Tahate mu häärberit pagulastele sittamiseks anda vä?
Kurat, võtke need pervod vastutusele, kes on tõeliset trelle väärt!
Einoh, mida ma siin ikka halan, see onupojapoliitika kehtib meie
persse kukkunud riigis igal sammul. Keegi on kellegi lehma lellepoeg
ja ....Sihuke tunne on, et mine ja pane sellele valitsusele pomm
alla!"
"Rahu,
issi! Nad ei saa meile midagi ju teha! Mitte midagi halba ei ole
juhtunud ju! Emps, ma vihkan sind! Kas kuuled? Ma vihkan sind kogu
südamest!"astus Mari- Liis Ralfi kaitseks välja.
Politseijaoskonnas
valitses närviline õhkkond. Ainus, kes toolil istus ja naerusel
ilmel aknast kaugust piidles, oli Marelle. Õel naine tundis ennast
lausa kuningannana, sest talle tundus, et trumbid on tema käes. Teda
ei huvitanud tütre ega eksmehe valu. Teda huvitas pigem
Westoffhauseni häärber, mille omanikuna ta ennast vaimusilmas nägi.
Marellel oli plaan saata Ralf trellide taha ja Mari-Liis
lastekodusse. Kui vaid Ralf oleks teadnud millist madu ta aastaid oma
rinnal oli soojendanud! Kui ta vaid oleks teadnud...
"Heakene
küll! Palun ulatage mulle oma pass, härra Eiscen?" küsis
rahumeelne politseinik. Ralf püüdis rahuneda, võttis taskust
passi, mille ta viimasel minutil kodukummutilt kaasa haaras, enne
vilkurimasinale minemist.
"Aga
palun! Asuks nüüd asja juurde. Mida kurja ma siis teinud olen, et
te mind ja mu tütart traumeerite? Kas isaarmastus on tõesti
tänapäeval keelatud?" püüdis Ralf asjast selgust saada, kuid
tema jutu katkestas pahatahtlik Marelle;
"Hahaa,
isaarmastus! Sa pole iialgi Mari- Liisi isa olnudki! Sa tahad mu
tütart vaid seksuaalselt ära kasutada, nagu mind, kui ma alles
alaealine olin! Või teeme äkki dna vä?"irvitas ta Ralfile
näkku. Ralfi ja Mari- Liisi kannatused katkesid. Nad tõusid ühel
ajal toolidelt kuid korravalvurid suutsid neid korrale kutsuda.
"Emps,
pthüi,pthüi, ma ei taha sind isegi empsiks enam kutsuda! Ma vihkan
sind! Kuidas sa võid üldse sellise lolluse peale tulla?! Ma olen
kogu aeg Ralfi oma isaks pidanud. Kogu aeg on just tema minu jaoks
olemas olnud, kui sina ringi hoorad! Kuidas sa võid...?!"
puhkes Mari- Liis nutma. Ralf istus käsi rusikas. Esimest korda elus
oli tal tunne, et tahab naisterahva vastu kätt tõsta. Esimest korda
elus tundis ta Marelle vastu põlgust, samasugust põlgust kui naise
lihane tütar. Ralf teadvustas endale, et ta oli pigem minevikus
kinni, mitte ei armastanud Marellet. Vaid tütre nimel üritas ta
ennast vaos hoida, kuigi tulevik näis tume ja homnepäev nagu sõit
ohtlikel Ameerika mägedel. Mari- Liis ei suutnud jahmatusest toibuda
ja korravalvur ulatas viisakalt talle salvrätiku pisarate
kuivatamiseks. Tüdrukut valdas paanikahoog, mille kindlaks põhjuseks
oli naine kes ta kunagi ilmale toonud oli, naine keda Mari- Liis
aastaid emaks oli pidanud, kuid kes talle nüüd lausa noa selga
visata tahab. Ta ei kujutanud ette elu koos emaga, kelle ta oli hetk
tagasi mõtteis maha matnud. Ka ei tahtnud tüdruk mõelda sellele,
et peab maale vanavanemate juurde elama minema. Veel
hullem-lastekodusse! Oli ju Marelle kunagi tütrele sisestanud, et
hoopis Ralf tahab temast loobuda, kuid Mari- Liisil ei olnud aimugi,
et selle kurja taga on ta lihane ema.
"No
nii! Tundub, et sellest tuleb pikem kohtuprotsess! Teie, härra
Eischen ei tohi seniks kodumaalt lahkuda, kuni kohtuotsus on tehtud.
Teie, preili Rohemets peate minema tagasi koju elama. Anname teile
teada millal kohtuistung toimub, aga seniks rahulikku suve lõppu!"
tuli otsus nagu välk selgest taevast.
"Ei,
noh, täitsa pekkis! Ma vihkan seda naist! Ma ei lähe tema juurde
elama mitte mingil juhul! Enne lähen turvakodusse, varjupaika või
lastekodusse, aga mitte selle valeliku muti juurde!" räuskas
katkise hingega Mari-Liis.
Marelle
irvitas võidurõõmsalt. Ralf oli justkui puuga pähe saanud. Ta
tõusis vaikselt ja poetas alandliku küsimuse huulilt;"Kas mu
kallis tütar võib vähemalt oma asjad kodust võtta?"
"Tuleme
teiega kaasa. Meie järelvalve all on vaid see lubatud. Ja pidage
meeles, er reeglitest tuleb kinni pidada, muidu on kuri karjas!"sai
ta vastuseks. Nii ka tehti.
Ralf
istus vaikselt ööhämaras häärberis ja tühjendast karafini
viskist. Tema maailm oli justkui karafini põhja uppunud. Heade
kavatsustega mehe sisse oleks jsutkui vanakurat ise pugenud. Ta lõi
vanaaegse peegliga pitsi kokku, kuni vihastus peegelpildi peale ja
lõi selle rusikaga kildudeks. Viimane mida ta mäletab oli see,
kuidas ta veritsevale rusikale otse karafinist viskit peale valas.
Edasine on tume maa.
Mari-
Liis ja Marelle jõudsid pooltühja, aegadest räsitud ühetoalisse
korterisse, mille Marelle oli ühelt vanamemmelt leivaraha eest
üürinud. Uberikus ei olnud isegi pesemistingimusi ega kraanikaussi.
Vesi tuli tuua hoovist, vanast puurkaevust ja kemmerg asus koridoris,
see oli majarahvaga ühine ja haises koledasti. Pole ka ime, kuna
selles onnis elasid põhiliselt elukoolikud või vanurid.
Naaberkorterist voorisid sisse- välja vaid nokastunud sinininad, kes
tihti ka Marelle ukse taha ära eksisid. Tõsi küll, ega Marelle ise
ka patust prii ei olnud. Kui ta joomatsüklisse sattus, mis kestis
tal lausa mitu nädalat, olid sinininad just tema parimad kamraadid.
Pealegi olid Marellel taas omad kasud mängus. Memm, kes talle selle
uberiku üüris, elas ise samas majas, ainukeses korralikus,
renoveeritud kolmetoalises korteris. Lapsi ega sugulasi tal ei olnud,
raha aga jagus kuhjaga. Marelle ootas 89 aastase memme surma, et ta
pärandus pärida. Naine kohe oskas vanainimest ümber näpu keerata,
valetades oma kurvast ja vaesest lapsepõlvest. Sinisilmsel memmel
oli muidugi õnnetust Marellest kahju ja lahkematel päevadel käis
ta isegi naisele peaparanduseks ohtralt pappi välja, mis muidugi
uueks padujoomaks kujunes. Oleks ta vaid teadnud mis tegelikult
suletud uste taga toimus!
"Kus
mina siis magama hakkan? Kas selles seakünas?" viitas pettunud
ja kuri Mari- Liis nurgas asuvale hallitanud ja ilmselt täis kustud
kušetile.
"Heh!
Nalja teed vä? See on minu seksodroom! Koonikus on terve virn vanu
vatitekke. Laota need põrandale, kui plaan ikka magada on. Aga
arvesta, et minu sõbrad võivad mind külastada kasvõi kell kolm
öösel! Või sulle ei meeldi vaesus? Nojah, rikka Ralfi kaisus oli
muidugi mõnusam!" irvitas Marelle tütrele näkku. Selle peale
tõusis Mari- Liis vanalt haisvalt tugitoolilt, läks Marelle juurde
ja lajatas talle labakäega vastu vahtimist.
7.peatükk
Rohelistes
ürpides inimesed siblisid edasi-tagasi. Ralfil kohendati
hapnikumaski, mille peale mees silmad avas ja kliinilisest surmast
naases.
"Tere
tulemast tagasi!"patustas hooldusõde mehe põske.
"Siin
on teie maja võtmed. Olite hinge heitmas, kui teie tütar teid
suurest vereloigust leidis ja kiirabi kutsus. See kõik juhtus viie
ööpäeva eest. Oht on nüüd möödas. Ärge rääkige. Peate
kosuma. Teie tütar tuleb teid peale lõunapausi jälle külastama.
Ta on teil ikka väga armsake ja hooliv. Vist isasse. Kõik saab
korda!" muheles kena, nooremapoolne, pikkade ja sihvakate
jalgadega, blond, nuku näoga raviarst. Naeratas talle ning sulges
enda järel intensiivravipalati ukse.
"Ohh,
kas mu armas tütreke tõesti päästis mu elu?" küsis Ralf
endalt. Ta püüdis oma vasakut kätt liigutada, kuid see oli sidemes
ja valu täis. Siis meenus talle see raske öö, mil ta oma mured
alkoholisse üritas uputada. Kõik tegi kohutavalt haiget. Teda ajas
närvi see mask näo ees ning ta üritas uuesti seda parema käega
eemaldada, kuid õnneks märkas seda hooldusõde ja manitses meest
korrale alluma.
"Vabandust,
et ma isiklikuks muutun, aga kes on Marelle? Mul oli kunagi selle
nimeline klassiõde, kellega isegi mõned aastad ühte koolipinki sai
jagatud, aga tänaseks ei tea ma temast midagi. Tal jäi kool
pooleli, kuna sai varakult emaks ja peale seda kadus mul temaga
kontakt. Vabandan, et ma nii...Lihtsalt see nimi pani
meenutama,"piidles õde uurival pilgul Ralfi.
"Kas,
kas...see torbik peab mul näo ees olema?" kergitas Ralf
hapnikumaski.
"Ohjaa,
kannatust! Peale lõunauinakut lubas teie ravirast, doktor Marjapuu,
teid uuesti väisata, siis selgub teie edasine saatus. Mina ei saa
lubada teilt seda eemaldada. Ja veelkord vabandust, et ma nii
isiklikuks muutusin! Olen homme ka tööl, lausa pikka vahetust, ehk
õnnestub siis suhelda. Praegu aga hoidke ilusasti mask näo ees.
Süst, mille teile tegin, peaks ka kohe mõjuma hakkama ja rahuliku
une tooma. Ilusat uinakut!" soovis õde Ralfile ja mehe
silmalaud muutusidki hetkega raskeks. Ralfile manustati rahusteid ja
tugevaid valuvaigisteid, kuna tal on suureulatuslik verekaotus ja
vasakule käele tuli lausa operatsioon teha. Mõned päevad hoiti
teda kunstlikus koomas, et paranemine tõhusam oleks. Õde istus
avatud palatiukse ees laua taga, tegeles rohupudelitega ja ühe
silmaga jälgis ekraani, mis näitas kogu palatit, nagu ikka
intensiivraviosakonnas.
"Issi,
kallis issi, sa oled elus!" rõõmustas Mari- Liis paari tunni
pärast palatisse jõudes, nähes avali silmadega Ralfi lakke
vaatamas.
"Ma
olin nii mures sinu pärast, kallis issi! Ma arvasin juba vahepeal,
et sa sured ära. Aga siia arstid rääkisid, et hoiavad su nõrga
tervise pärast sind kunstlikus koomas ja ma rahunesin veidi. Mina
lihtsalt ei taha sinuta elada! Kujutad sa ette, ma läksin elus
esimest korda kirikusse, aga mõtteis palvetasin sinu eest kogu aeg.
See kõik tuli juhuslikult minu teele, kui lonkisin sihitult mööda
linna ja peatusin kiriku ees. Tavaliselt on mul kirikute suhtes
mingisugune hirm. Kunagi Kerdo ja Keiro rääkisid, et kirikutes
kummitab ja kõik endised kirikuõpetajad on maetud kiriku sisse,
valatud põrand peale ja seal samas käiakse armulaual. Mul läks
toona süda lausa pahaks. Isegi õhtupimedas ei julgenud ma kunagi
kirikutest mööduda, mõtlesin et surnud kirikuõpetaja vaim tuleb
majast välja, lämmatab mu ja matab ka põranda alla. Selle hirmu
olid ka Kerdo ja Keiro minusse süstinud. Ja kohutavalt kartsin
vareseid, kuna alati kui linnas kedagi maeti, oli surnuaed neist
tulvil ja nad kraaksusid kõrvulukustavalt. Üks naabritädi, kes
kunagi ronga oli endale kodustanud, ütles, et varastest tuleb eemale
hoida, et kõikide surnute hinged lähevad vareste sisse ja läbi
nende lindude hakkavad surnud meid jälitama. Ma siis kartsin, et kui
varas mind puudutab või vastupidi, siis ma suren ära. Küll aga
mainis naabritädi et rongad on sünnilinnud, nad ennustavad uue
ilmakodaniku sündi, kuigi mina olin kuulnud, et toonekured toovad
lapsi nokaotsas. Toonekure juttu ma tegelikult ei uskunud, kuid
naabritädi suutis mind varastelegendi uskuma panna ja ikka päris
pikkadeks aastateks. Nüüd ma vist seljatasin selle müüdi.
Katsusin kiriku ust ja see avanes. Värisesin hirmust üle kere, kuna
see suur maja tekitas õõvastust ja kartsin sõimata saada. Pealegi
tundsin ennast murdvargana. Arvasin, et kirikut võivad külastada
vaid need kes on ristitud ja leeritatud. Aga mina polnud isegi
pühapäevakoolis käinud. Siis ilmus justkui nõia väel kusagilt
lahke kirikuõpetaja ja kutsus mind sisse. Minu hämmastuseks ei
olnudki vaimulik pika habemega, vana ja küürus mees, vaid tegu oli
noore naisterahvaga, kes poole aasta eest alles naases linna
jumalakarjaseks. Ja tead, ta ei sundinudki mind palvetama! Naine
näitas mulle rõdul olevat orelit, millest ta sellised hääled
välja võlus, et mul vist tõusid lausa juuksed püsti pähe. Siis
näitas ta mulle vitraaze, mille olid pühapäevakooli kunstiklassi
õpilased teinud. Mulle väga meeldis üks inglivitraaz ja õpetaja
kinkis selle lahkelt mulle. Veel kinkis ta mulle pihutäie pühitsetud
kirikuküünlaid ja õnnistas mind ja siis ma lahkusin. Lubasin veel
kirikut külastada, aga pole jõudnud. Küll ma veel jõuan. Viisin
need kingitused kõik Westoffhauseni hääbreri kuuri, kuna sinna
bordumajja, kus Marelle elab, ma küll midagi ei vii, sest seal
tehakse kõik väärtuslikumad asjad vedelaks. Ja pealegi olen ma
mõned ööd veetnud üldse seal samas majas elava vanamemme juures,
kuna Marellel käivad kahtlased külalised ja mul pole niikuinii seal
uberikus kusagil ööbida ka. Ühe öö ma küll veetsin seal vanade
vatitekkide kuhuila otsas, aga siis jooksid ka öösel rotid üle
minu ja ma pidin närvivapustuse saama. Ehmatasin üles ja hakkasin
unesegasena karjuma. Marelle käratas, et kui ma vait ei jää siis
ta kutsun politsei või viskab mind üldse tänavale. Astusin korteri
uskest välja parasjagu naabrist vanamemmega ühel ajal, kui kell lõi
hommiku kuuendat tundi. Memm oli varajane, ta ärkas juba kella viie
ajal hommikul. Jäime memmega juttu puhuma lausa mitmeks tunniks.
Aitasin tal veidi aias kõpitaseda ja siis pakkus ta mulle ulualust.
Magasin lausa kella üheni päeval, kuni ärkasin magusa kakaoaroomi
ja pannkoogilõhna peale. Tundisn ennast üle mitme ööpäeva taas
armastatuna. Tundsin ennast inimesnea, kellelegi vajalikuna, nagu
siis, kui veel sinu juures elasin, kallis isssi!" jutuatas Mari-
Liis kõigest sellest Ralfile, nagu ühe hingetõmbega. Ja ta ei
suutnudki enam Marelle kohta ema ega emps ütelda.
"Nüüd
on mul põhjust edasi elada!" tõstis Ralf maski äärt ja ta
silmist voolasid pisarad.
"Härra,
Eiscen, mul on teile rõõmusõnum! Te ei vaja enam hapnikumaski!"
astus palatisse Ralfi raviarst, kena ja veetlev naine, keda nähes
Ralfi silm lausa puhkas.
8. peatükk
Oli
kaunis ja selge augustikuu õhtu. Kerdo, Keiro ja Mari- Liis seisid
Westoffhauseni häärberi pööningukorruse akna ääres reas, nagu
silgud pütis ja imetlesid Marelle soovitusel päikeseloojangut. Kuna
häärber asub linna kõrgeima künka otsas, siis sealt on selgelt
näha kuidas päike mere taha loojub. Lisaks sellele imelisele
vaatele, avaneb ka siluett rannaparki, kus tuulise ilma puhul iga
põõsas ja puu justkui lehvitaks. Tõsi küll, binokliga on
rannapargis toimuvat parem vaadata, aga päikeseloojangut näeb ka
ilma selleta.
"Näete
lapsed, päike on nagu suur tulekera, mis ööseks kustub ja läheb
mere taha magama, et järgmisel päeval taas meie põski paitada. Ka
tema ei ole väsimatu, nagu meiegi, kes me öösiti und vajame. Meie
linnast paarikümne kilomeetri kaugusel asub üks küla, mille
rannast avaneb kõige selgem ja imelisem vaade päikese loojumisele.
Seal tundub nagu päike oleks käega katsutav, kuigi tegelikult nii
see ei ole. Kui te täna ilusasti magama jääte ja Kardo lubab, siis
võiksime homme sinna külla sõita. Kas lubate head lapsed olla?"
küsis Marelle. Lspsed kuulasid ammulisui Marelle juttu ja hüüdsid
kooris;"jaa!"
"Aga
emme, kas siis, kui päikene mere taha magama läheb, tuleb kuu tema
asemel meid valvama? Kas päike ja kuu on õde ja vend? Miks nad
kunagi koos taeva all ei ole? Ks päike kõrvetab ja kuu külmetab?
Ma ei saa üldse nendest asjadest aru. Siis peaks ju tüdrukud päeval
üleval olema, ja poisid öösel? Ma olen kogu aeg mõelnud, et päike
on tüdruk ja kuu on poiss. Kas on nii?" tekkis Mari- Liisil
palju küsimusi. Kerdo ja Keiro olid vait. Nemad ainult kuulasid
poole kõrvaga ja ulatasid binoklit käest kätte. Korraga avas Keiro
oma suu;
"Tädi
Marelle, minu issi rääkis mulle, et kuud ei tohi vaadata, muidu
võib kuutõbiseks jääda. Kui ma issi käest küsisin mis see tõbi
on, siis ta ütles, et tegu on haigusega. Peale seda hakkasin ma kuud
kartma, sest ei tahtnud haigeks jääda. Kerdo vaatas ikka ja saigi
selle haiguse. Issi ise ütles ühel õhtul. Ta riidles Kerdoga, et
kui Kerdo õhtuti palju limonaadi joob, käib jälle nagu kuutõbine
öösiti mööda maja ja paugutab uksi. Kas kuutõbi ongi selline
haigus, kus haige hakkab öösiti uksi paugutama? Mina täitsa
kardan. Siin, selles majas ööbides olen tihti kuulnud uste
paukumist. Ükskord ronisin selle peale lausa voodist välja, kuid
Kerdo magas sügavalt, ka Mari- Liis magas. Hiilisin salaja sinu ja
onu Ralfi tuppa, ka teie kõik magasite. Aga ühtegi võõrast ka
majas ei olnud. Kas sellel majal on ka kuutõbi haigus?" vaatas
Keiro suuril silmil Marellele otsa ja ootas vastuseid.
"Tädi
Marelle..." tahtis ka Kerdo naist küsimustega pommitada, kuid
Marelle peatas ta, sest seda kõike oli korraga liiga palju.
"Teeme
nüüd nii, Keiro, sina sulge aken, Kerdo, sina võta binokkel ja
pane see vana kummuti sahtlisse tagasi. Mari-Liis, sina tee kõikide
voodid magamiseks korda. Siis käige pissil ja pesemas ära ning
pugege voodisse. Täna unejutu asemel vastan teie küsimustele,
ainult juhul, kui te lubate head lapsed olla ja ei hakka jälle keset
ööd padjasõda pidama. Muidu räägin kõigest Kardole ja te ei saa
mitte kunagi enam ööseks meile jääda."
Lapsed
noogutasid,hüüdsid jälle kooris "jaaa!" ning läksid
kohustusi täitma.
Ralf
oli häärberi alumise korruse diivanil televiisori ette tukkuma
jäänud. Marelle sulges televiisori, vaatas, et kõik maja uksed ja
aknad oleks lukus ning seadis sammud ärklikorrusele, kui kuulis
koputust verendauksele. Ta võpatas, süütas verenda tule ja hiilis
vaikselt ukse juurde ning otsustas enne mitte häält teha, kui
kuuleb uut koputust. Kõikjal valitses vaikus. Vaid ärklikorruselt
kostis laste jutuvadinat. Naist valdas hirm, kuna tema andmetel
tähendas koputamine lähedase inimese surma. Tõsi küll, keegi ju
võis korra koputada, kuid see pidi võõras olema, kuna omad
koputasid ikka häärberi peauksele. Samas seljatas Marelle selle
versiooni, kuna aiavalvur Murka, ettearvamatu hundikoer oleks ometi
häält teinud, vähemalt võõra lahkumise ajal. Murkal oli huvitav
komme kõik võõrad vaikides, silma nurgast hiilides, Westoffhauseni
häärberisse lasta, kuid väljudes kippus ta hambaid näitama vahel
isegi nendele tuttavatele, kes talle ei meeldinud mingil põhjusel.
Sellel õhtul koer vaikis ja see süstiski Marellesse hirmu, mis iga
minutiga süvenes. Kuid väsinud Ralfi ta äratada ei sõandanud,
kuna neil oli tekkinud omavahel erimeelsused laste kasvatamise
suhtes, seega Ralf sikspäki haaraski ja seda teleka ette lahendama
läks. Naine püüdis oma foobiat taltsutada, kuid laste magamistuppa
jõudes taipasid viimased kohe, et midagi on teisiti, kuna Marelle
oli näost kaame ja silmad peegeldasid hirmu. Ega lapsed ju rumalad
ei ole, nad on väga terased nägema meeleolumuutusi. Vaid vanemad
kipuvad lapsi tihti alahindama.
"Emme,
mis juhtus?" päris Mari- Liis.
"Ei
midagi! Ma olen lihtsalt natuke väsinud,"peitis naine enda
foobia hädavale taha."Kui lubate hommikul mul kauem magada ja
ei hakka taas omavahel sõnelema, siis võtan teie küsimustejada
kohe ette," esitas ta ultimaatumi, millega lapsed nõus olid.
"Jah,
kui päike loojub, siis on temal aeg magama minna. Kuu tõesti tuleb
tema asemele valvesse, aga nii nagu kuu, nii ka päike ei valva meid
igal ööl ja päeval. Kui on vihmased ilmad, siis kogu taevas, nii
ka kuu ja päike nutavad koos meiega. Vahel rõõmust, vahel
kurbusest. Nagu ka lapsed vahel nutavad, nii rõõmust, kui
kurbusest. Pealegi kogu maailm ei ole vaid ilus, ikka tuleb ette
päevai ja öid, kus me pisaraid valame. Vihm ongi taevapisar. See ei
ole üldse paha, kuna pisarad puhastavad silmi ja hinge. On ju ka
taeval silmad. Loodusele on väga vaja vihma ja lund. Kui oleks kogu
aeg vaid päikesepaistelised ilmad, siis loodus kõrbeks, ehk sureks
välja. Loodus tegelikult on ka surelik, nagu inimesed, aga liiga
kiirgava päikese puhul sureks ta korraga ja siis ei saaks ka
inimesed enam elada. Inimese füüsiline keha ka sureb ja saab
maamullaks, kuna maamullast oleme me tulnud ja sinna me tagasi ka
läheme, aga hing läheb taevasse. Kas paradiisi või põrgusse. Kui
inimese hing paradiisi jõuab, siis ta hakkab meid pilvepiirilt
suunama ja juhendama. Eriti lähedase inimese hing. Põrgus aga ei
saa inimese hing rahu, siis tuleb tema pärast palvetada ja teda
suunata, et ta paradiisi jõuaks.
Päikest
ja kuud võib õeks ja vennaks kutsuda küll, kui see teile meeldib.
Ka mulle meeldib ja ma lapsena arvasin sama. Nad mõlemad ju on
taevakehad. Korraga ei ole nad taevas sellepärast, et päikene on
looduse poolt pandud päeviti meid valvama, soojendama ja valgust
näitama. Kuu aga ööseks. Ei, kuu ei külmeta, kuigi vanarahvas
usub legendi, et kui kuu ümber tekib ring ehk sõõr, siis läheb
ilm külmemaks ja nii see ka on. Öö on ikka magamise aeg ja päev
ärkvel olemise aeg. Ma päikest tüdrukuks ja kuud ööks ei
liigitaks. See on sul natuke vale ettekujutlus, Mari- Liis. Keiro,
kuud tohib ikka vaadata. Kusagilt, aegade algusest on tulnud ütelus,
et kui kuu magajale peale paistab, saab magajast kuutõbine. See on
kõigest ütelus, mida pole suudetud tõestada. Tõbi tähendab
tõesti haigust, aga antud juhul ei saa seda otse võtta. Limonaadi
hilisõhtuti juues tuleb öösiti mitu korda pissihäda peale ja hea
kui laps tajub selle ära ja läheb pissile, mitte ei märga voodit.
Aga rahva suus on selline ütelus lihtsalt, kuna unine inimene vahel
ei tarvitse pissil käimist mäletada, tema meeled alles magavad ja
siis ta tõesti võib unesegasena valest uksest sisse astuda. Ma
arvan, et teie isa Kardo just seda silmas pidaski." jutuatsa
Marelle, kuid takerdus äkki vaikusesse, kuna talle meenusid öised
uste paukumised, millele ta seletust ei osanud anda. Ilmselt oli ta
oma jutu liiga pikaks venitanud, kuna lapsed juba magasid ja Marelle
pääses. Ta kustutas vaikselt tule ja seadis sammud magamistuppa.
Enne seda otsustas naine uuesti uksed ja aknad üle kontrollida, kuna
koputusefoobia elas endiselt tema sees aktiivset elu. Kui ta häärberi
alumisele korrusele jõudis, kuulis ta keldris kostuva lapse nuttu.
Marelle ehmatas näost kaameks ja hakkas üle kere värisema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar