Hoian peos üsna ahjusooja teost "Patune" (Silja Vaher), mille liigitaksin pigem veidi päeviku stiilis kirjutatud lühijutustuse, kui romaani alla. Sellel puudub romaani kompaktsus ja teemad on kas liiga lühikesed või laiali valguvad. Autor on rõhku pannud naise loomusele, kes ei suuda armastada oma lapsi, kelle armastus on suunatud rohkem meestele ja loomadele. Armastust viimaste vastu kirjeldab ta natuke liiga pikalt, lausa nii, et sellest jaguks materjali eraldi raamatu tarvis. See viib kuidagi raamatu süžee hoopis teise maailma. Sellest saaks eraldi raamatu koerinimestest.
Siiski on armastus naises olemas, kuid raamatut lugedes tekkis tunne, et naise hingehaavad on pärit lapsepõlvest ja ta justkui kardaks oma lapsi armastada. Ilmselt nii ka on. Paljud asjad saavadki alguse lapsepõlvest. Kus kohast ikka laps saab elumõtte kui mitte oma kodust. Külm ja apaatne ema, kellele oli laps justkui koormaks ja kellel puudus empaatiavõime, ilmselt ei olnud geenivaramust seda kas tütrele kaasa andnud või elas armastuse enda sisse ja oma töösse.
Palju on raamatus kohti millel peatuks pikemalt, mille kohta tahaks, et need ei lõppe paari reaga ja liiga ruttu, mis ootaks pikemalt lahti lahkamist, kirjutamist. Teemast- teemasse hüppamine käib lausa turbokiirusel, kuid siin ma ei anna süüd autorile, see on siiski toimetaja pärusmaa. Toimetaja oleks pidanud laskma autoril teemad lahti ja eraldi peatükkidena kirjutada. Seega on tegu puhtalt toimetaja tegemata jäänud tööga. Seda enam, et tegu on autori debüütteosega. Miks muidu autor toimetajat vajab? Nii saaks ta ju ilma toimetajata hakkama.
Teosel on küll hing sees, kuid kahjuks on raamat toimetamata ja sõnaseade (mis käib taas toimetaja töökohustuste hulka) täiesti paigast ära. Selleks ju autor toimetaja võtabki, et kirega kirjutades ei tarvitse näha oma nihkes mõtteväljendusi. Soovin autorile tuult tiibadesse ja soovitan, juhul kui autor peaks veel raamatuid avaldama, otsida toimetaja, et teosest saaks raamat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar