Õhtu Vaeste Patuste Alevis

    Vahel on loomad sulle truumad kaaslased, kui inimesed. Nad ei ütle sulle kunagi halba sõna, mis su hingele haiget teeb. Nad ei halvusta sind ka siis, kui tunned, et oled vea teinud. Nad tulevad, vaatavad sulle süütute silmadega otsa ja küsivad pai. Nendes ei ole sellist kurjust nagu inimestes on.
  Mul on sõber Kiti, kes alati tuleb heas tujus vastu ja teretab, muidugi oma keeles, aga teretab. Küsib pai ja läheb oma rada. Kiti on natuke isekas ka. Kui tema ikka ei taha, et teda segatakse, siis näitab iseloomu, vajadusel ka hammustab(olen hoiatanud!) ;) . Kiti on nagu koerast koduvalvur, kes ikka igasuguseid hulkuvaid kasse hoovi e lase, teeb neile tuule alla.
   Kui ma Vaeste Patuste Alevist taas Mai koju hakkan minema siis on Kiti see kes mind väravani saadab ja jääb igatsevail silmil uut kohtumist ootama.

20.06.2015. Vaeste Patuste Alev- Piiri