"Tere hommikust, härra Eischen! Kuidas meil siin nüüd kulgeb? Põsed naa roosad. See näitab, et eluvaim on tagasi tulnud. Seda on rõõm näha. Ahjaa, eile jäi mul teiega jutuajamine pooleli. Ma ikka selle Marelle pärast. Ega ta juhuslikult teie naine ei ole? Ma vaatasin, et teie tütreke on nii Marelle nägu, lausa ema suust kukkunud, võiks ütelda. Esimese hooga lausa ehmatasin, kuna just sellisena on Marelle mu mällu talletunud. Ega ma ju ometi ei eksi?" oligi sama õde taas tööl.
Ralfile tundus õde väga tüütu, kuid viisaka mehena ei tahtnud ta seda välja näidata. Hulgim mõtteid jooksis peast läbi. Ralfile meenusid ilusad ajad Marellega. Siis kui nende suhe veel õitses ja talle tegi hetkel see teema valu. Mees vaikis veidi, kuid õe küsiv pilk ei lahkunud temalt hetkekski. Ega vist pääsu ei ole mõtles mees, neelatas pisarad alla ja hakkas rääkima.
"Jah, minu eksnaise nimi on tõesti Marelle..."
"Jee! Ma teadsin, ma teadsin! Ma tundsin teie tütres Marelle ära! Ma olen nii õnnelik! Tänane päev sai kohe päikest täis!" hüüdis tüütu õde vahele. Ralf oli segaduses. Üks oli kindel, midagi halba ta Marelle kohta rääkida isegi kogemata ei tohtinud, kuna tegu oli ikkagi eksnaise kunagise klassiõega, lausa pinginaabriga. Ralf mäletas, et kooliajal jagati pinki ikka parima sõbraga. Tegelikult ei olnudki Ralf keelekandja. Ta pigem hoidis igasugustest keelelaksutamistest suure kaarega eemale. Pigem oli ta sõprade seas tuntud, kui üks usaldusväärsemaid sõpru, kellega võis ka luurele minna, sest ta ei reetnud kunagi. Kui keegi seltskonnas hakkaski kedagi taga klatšima, oli Ralf see mees kes vahele sekkus ja arvustatava positiivsed küljed välja tõi. Ralf lihtsalt ei kannata silmakirjalikkust, vaid ütleb paljud asjad otse välja. Küll on ta vahel põikpäine, nagu jäära tähtkujus sündinud inimestele see loomuomane on.
"Ma tahaks juba homme Marellega kohtuda. Üle aastakümnete kokku saada. Saad sa mulle ehk ta telefoninumbri anda?" rõõmustas vahetusõde.
"Muidugi saan! Muidugi! Suurima hea meelega annan Marelle numbri teile!" rõõmustas ka Ralf ja esimest korda pärast insidenti tulid tal sõnad ülikiirelt üle huulte. Ta hakkas telefoni lappama. Mehel langes justkui kivi südamelt. Ta hoidis hinge kinni, et nende jutt sellega piirduks. Nii läkski. Õde sai numbri kätte ja kadus nagu tina tuhka, üle ukse vaid rõõmsali ilmel lehvitades ja hüüdes;"Chiao! Head paranemist, ilus mees!"
"Ilus mees. Millal keegi mulle enne nii ütelnud on? Kas Marelle kunagi üldse on ütelnud või arvanud, et ma ilus mees olen? Kas Marelle on üldse kunagi mind armastanud? Või nägi ta minus potentsiaalset isa lapse kasvatamiseks? Või oli ta hoopis mu häärberile silma peale pannud? Issand küll, kas ma tõesti olen nii sinisilmne olnud ja lasknud ühel naisel, kes ei vääri ema nimetustki, endaga nii palju aastaid manipuleerida?" pidas Ralf päris mitu minutit endaga monoloogi, kui avanes palati uks ja oli õde tagasi.Ralf hingas raskendatult. Ta oleks tahtnud magajat teeselda, aga õde tuhises nagu keeristorm palati uksest sisse ja teesklemiseks oli hilja.
"Tead, ilus mees, ma tegelikult tahtsin sulle su tohtrist rääkida. Ta on imeline naine, kes kuu aja eest lahutas oma abielu. Ah, tead, tema ilukirurgist mees läks Soome paremat saaki jahtima ja nende elud kasvasid lihtsalt lahku. Mees hakkas üha harvemini Eestis käima ja teie tohtril ei olnud ka kiire töö kõrvalt aega meest Soomes väisata. Õnneks neil ei olnud omavahel lapsi. Muidu oleks asi hullemini ehk läinud, kuna kolleegid siis sosistavad, et ilukirurgil olla Soomes juba pikemat aega uus suhe. Aga sinu tohter ja ilukirurg läksid sõpradena lahku. Tegelikult tahtsin saladuskatte all ütelda, et teie tohter ristis teid ilusaks meheks ja õigesti tegi ka. Te oletegi nägus mees. Pole ime, et te noore Marelle pea sassi ajasite ja ta teilt last tahtis," vadistas õde, tegi Ralfile silma ja kadus sama kiirelt nagu tulnud oli. Ralf oli segaduses. Üks oli kindel, vahepeal õde Marellele helistamas ei käinud, muidu oleks ta ehk juba teadnud, et mina pole Mari-Liisi bioloogiline isa, mõtles ta. Ralfile tegelikult meeldis oma raviarst esimesest silmapilgust, kuid selline uudis lõi mehe pahviks. Mees ei hellitanud lootust, kuigi raviarsti nägemine pani kuidagi eriliselt ta südame põksuma ja see ei olnud mitte tingitud haigusloost.
"Tere hommikust, patsient Eischen!" astus ootamatult palatisse Ralfi silmarõõmust raviarst. Patsiendil ei tulnud ühtegi sõna suust ning talle tundus, et kogu ta veri oli koondunud ta näkku ja kõrvadesse. Mehe keel aga oli justkui hammaste taha kinni jäänud ning tere tema suust välja ei tulnudki.
"Kuidas me siis öö veetsime? Möödus see kenasti? Kuidas kõhuga lood on?" jätkus raviarsti küsimustejada. Ralf oleks tahtnud meeleldi vastata järgmiselt: "Öö ilma sinuta, kaunitar, möödus pikalt ja igavalt. Kõhuga on kohutavad lood, kuna seal teevad liblikad turbokiiret lendu." kuid ta pidi sündsaks jääma. Ralfi pilk peatus arsti pudelikujulisel kehal ja tundus, et veri ta näost ja kõrvadest ei tahagi enam laiali valguda. Loomulikult ei olnud arst suupeale kukkunud ja jätkas:
"Ma näen, et põsed on teil kenad roosad. Seda on lausa ilus vaadata. Aga kas teid täna kraaditud ka on? Põsed ja otsmik on teil lausa kuumad;" pani raviarst oma armsa väikse käekese Ralfi põse vastu, mis oli mehe jaoks liig, mis liig. Ralf tundis, et allpool naba on tärganud temas elu. Meheelu. Ta kogus ennast veidi ja vastas kogeledes;
"Ja-jah, hommikul mind kr-kraaditi..e-ei olnud palavikku" ja see oli ka kõik mis üle tema huulte tuli.
"Rõõm kuulda! Aga hea küll. Ma tulen pärast veel teie palatist läbi, vaatame kuidas see käekene teil käib. Lähen külastan ka nüüd teisi patsiente," ütles arst ja läks. Ralfile oli see suureks kergenduseks, kuna ta tundis, et õhk palatist hakkab lõppema. Mees püüdis rahuneda, kuid teatud mees temas ei suutnud seda kuidagi teha, teda tuli aidata. Peale mida vajus mees sügavasse unne ja tema unenäos oli ruumi vaid arstile.
20.06.2015.a.
Mai
"Jah, minu eksnaise nimi on tõesti Marelle..."
"Jee! Ma teadsin, ma teadsin! Ma tundsin teie tütres Marelle ära! Ma olen nii õnnelik! Tänane päev sai kohe päikest täis!" hüüdis tüütu õde vahele. Ralf oli segaduses. Üks oli kindel, midagi halba ta Marelle kohta rääkida isegi kogemata ei tohtinud, kuna tegu oli ikkagi eksnaise kunagise klassiõega, lausa pinginaabriga. Ralf mäletas, et kooliajal jagati pinki ikka parima sõbraga. Tegelikult ei olnudki Ralf keelekandja. Ta pigem hoidis igasugustest keelelaksutamistest suure kaarega eemale. Pigem oli ta sõprade seas tuntud, kui üks usaldusväärsemaid sõpru, kellega võis ka luurele minna, sest ta ei reetnud kunagi. Kui keegi seltskonnas hakkaski kedagi taga klatšima, oli Ralf see mees kes vahele sekkus ja arvustatava positiivsed küljed välja tõi. Ralf lihtsalt ei kannata silmakirjalikkust, vaid ütleb paljud asjad otse välja. Küll on ta vahel põikpäine, nagu jäära tähtkujus sündinud inimestele see loomuomane on.
"Ma tahaks juba homme Marellega kohtuda. Üle aastakümnete kokku saada. Saad sa mulle ehk ta telefoninumbri anda?" rõõmustas vahetusõde.
"Muidugi saan! Muidugi! Suurima hea meelega annan Marelle numbri teile!" rõõmustas ka Ralf ja esimest korda pärast insidenti tulid tal sõnad ülikiirelt üle huulte. Ta hakkas telefoni lappama. Mehel langes justkui kivi südamelt. Ta hoidis hinge kinni, et nende jutt sellega piirduks. Nii läkski. Õde sai numbri kätte ja kadus nagu tina tuhka, üle ukse vaid rõõmsali ilmel lehvitades ja hüüdes;"Chiao! Head paranemist, ilus mees!"
"Ilus mees. Millal keegi mulle enne nii ütelnud on? Kas Marelle kunagi üldse on ütelnud või arvanud, et ma ilus mees olen? Kas Marelle on üldse kunagi mind armastanud? Või nägi ta minus potentsiaalset isa lapse kasvatamiseks? Või oli ta hoopis mu häärberile silma peale pannud? Issand küll, kas ma tõesti olen nii sinisilmne olnud ja lasknud ühel naisel, kes ei vääri ema nimetustki, endaga nii palju aastaid manipuleerida?" pidas Ralf päris mitu minutit endaga monoloogi, kui avanes palati uks ja oli õde tagasi.Ralf hingas raskendatult. Ta oleks tahtnud magajat teeselda, aga õde tuhises nagu keeristorm palati uksest sisse ja teesklemiseks oli hilja.
"Tead, ilus mees, ma tegelikult tahtsin sulle su tohtrist rääkida. Ta on imeline naine, kes kuu aja eest lahutas oma abielu. Ah, tead, tema ilukirurgist mees läks Soome paremat saaki jahtima ja nende elud kasvasid lihtsalt lahku. Mees hakkas üha harvemini Eestis käima ja teie tohtril ei olnud ka kiire töö kõrvalt aega meest Soomes väisata. Õnneks neil ei olnud omavahel lapsi. Muidu oleks asi hullemini ehk läinud, kuna kolleegid siis sosistavad, et ilukirurgil olla Soomes juba pikemat aega uus suhe. Aga sinu tohter ja ilukirurg läksid sõpradena lahku. Tegelikult tahtsin saladuskatte all ütelda, et teie tohter ristis teid ilusaks meheks ja õigesti tegi ka. Te oletegi nägus mees. Pole ime, et te noore Marelle pea sassi ajasite ja ta teilt last tahtis," vadistas õde, tegi Ralfile silma ja kadus sama kiirelt nagu tulnud oli. Ralf oli segaduses. Üks oli kindel, vahepeal õde Marellele helistamas ei käinud, muidu oleks ta ehk juba teadnud, et mina pole Mari-Liisi bioloogiline isa, mõtles ta. Ralfile tegelikult meeldis oma raviarst esimesest silmapilgust, kuid selline uudis lõi mehe pahviks. Mees ei hellitanud lootust, kuigi raviarsti nägemine pani kuidagi eriliselt ta südame põksuma ja see ei olnud mitte tingitud haigusloost.
"Tere hommikust, patsient Eischen!" astus ootamatult palatisse Ralfi silmarõõmust raviarst. Patsiendil ei tulnud ühtegi sõna suust ning talle tundus, et kogu ta veri oli koondunud ta näkku ja kõrvadesse. Mehe keel aga oli justkui hammaste taha kinni jäänud ning tere tema suust välja ei tulnudki.
"Kuidas me siis öö veetsime? Möödus see kenasti? Kuidas kõhuga lood on?" jätkus raviarsti küsimustejada. Ralf oleks tahtnud meeleldi vastata järgmiselt: "Öö ilma sinuta, kaunitar, möödus pikalt ja igavalt. Kõhuga on kohutavad lood, kuna seal teevad liblikad turbokiiret lendu." kuid ta pidi sündsaks jääma. Ralfi pilk peatus arsti pudelikujulisel kehal ja tundus, et veri ta näost ja kõrvadest ei tahagi enam laiali valguda. Loomulikult ei olnud arst suupeale kukkunud ja jätkas:
"Ma näen, et põsed on teil kenad roosad. Seda on lausa ilus vaadata. Aga kas teid täna kraaditud ka on? Põsed ja otsmik on teil lausa kuumad;" pani raviarst oma armsa väikse käekese Ralfi põse vastu, mis oli mehe jaoks liig, mis liig. Ralf tundis, et allpool naba on tärganud temas elu. Meheelu. Ta kogus ennast veidi ja vastas kogeledes;
"Ja-jah, hommikul mind kr-kraaditi..e-ei olnud palavikku" ja see oli ka kõik mis üle tema huulte tuli.
"Rõõm kuulda! Aga hea küll. Ma tulen pärast veel teie palatist läbi, vaatame kuidas see käekene teil käib. Lähen külastan ka nüüd teisi patsiente," ütles arst ja läks. Ralfile oli see suureks kergenduseks, kuna ta tundis, et õhk palatist hakkab lõppema. Mees püüdis rahuneda, kuid teatud mees temas ei suutnud seda kuidagi teha, teda tuli aidata. Peale mida vajus mees sügavasse unne ja tema unenäos oli ruumi vaid arstile.
20.06.2015.a.
Mai
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar