Suvele vastu rohides...

  Täna öösel piisas magamiseks vaid viiest tunnist. Aed lausa kutsus enda ilu nautima ja mitte ainult nautima. Maasikapeenrad meelitasid mind enda seltsi. No, ilus ilm, Kiti igal pool kaasas, miks ka mitte?
  Loodus, teadagi, on see mis ka inspireerib. Ehk kirjutan lähiajal, lisaks luuletustele ja Westoffhauseni häärberis kondamistele, mõne novelligi. Mine tea!
 Tunne on igatahes mega, peale turbokiiret kirjutamisnädalat.
Siia siis värske luuletus ka:

SUVELE VASTU

tulin maasikavagude vahelt

otsmik higine

varbad mullased

tundsin kuidas kilod

kolinal peenrasse kukkusid
kolks ja kolks

aga päike piinas mind
praadis mu albiinonahkset
ihu praadis särinal nagu
sütedel särr ja särr

nüüd olen maaenergiast
täis laetud nagu kalašnikov
ainult tulistaks
põmm ja põmm

aga Kitil on kõigist poohui
tema pikutab põõsa all
nagu päkapikk Pepe
pikutab ja haigutab nagu
vana mees kes lamaskledes
piipu popsib pops ja pops

aga mina lähen suvele vastu
joodikupäevitus ihul lähen
sirgel sammul tamm ja tamm
mul on poohui mis teie
mõtlete...


21.06.2015.a.
Piiri