Päeva silmad on juba väsinud...

  Alles möödus jaaniöö. Olin siis unetu ja muidugi ärkvel. Ikkagi aasta valgem öö pidavat olema. Taevas oli pilves ja sadas nagu oa varrest, seega ei mingit valgust, õues vähemalt mitte. Kahjuks. Mis seal ikka. Aga minu silmades on valgus. On selline valgus mida ma enne neis ei ole täheldanud. Olen lõpuks oma silmad avanud. Ma ei kaota lootust ja loodan, et suvi ei ole veel läbi, sest hinges on see alles alanud.
  Luuletus sündis küll kurva alatooniga, aga peitsin sellesse irooniat, mille sõber Thavet kohe ridade vahelt välja luges.
  Head lugemist ka teile!

  ...

ta kõndis päevast päeva

ühte ja sama teed

ta kõndis samal teel

aastakümneid

hambutu onkel

kõndis sihitult
läkiläki viltu peas
kuresaabas jalas
ühel maalil
ärklikorrusel
seina müürituna

ta kõnnib
ühte ja sama teed
teiselpool meid
aga ta on õnnelik

sest ta oli
viimane eestlane


25.06.2015.a.
Mai