ELU PÄRAST ELU 3. (10.pt)

10. peatükk

  „Max, kuidas ma siin oma riideid pesta saaksin? Ära ütle, et hakkan käsitsi neid küürima, nagu vanavanemad omal ajal?“ oli Trevor mures, sest elamises ringi vaadates talle pesumasinat silma ei jäänud.

  „Vaat kus prints tuli välja! Loomulikult peseme me kõik käsitsi oma musta pesu puhtaks. Ja kui ürbid liiga nõgiseks lähevad, võtame kummimusi appi, tead ju küll kuidas sellega tööd tehakse!“ tögas Max.

  „Einoh, tere talv! Mina küll ei kavatse ise neid pesema hakata! Ja natuke imelik on neid koju ka tarima hakata. Räägi, räägi, et te neid ise pesete! Viite pesumajja?“ ei suutnud ta mitte sõpra uskuda.

  „Ei mingit pesumaja! Sa ei kujuta ettegi kui kallis meil siin Rootsis pesumaja teenus on!“ andis sõber teada.

  „Hmm, tjah....raske juhus!“ oli Trevor hämmingus, kuigi käsitsi pesemine ei olnud talle võõras, aga talutav tegevus ka mitte.

  „Ehee, kas jäidki mind uskuma?“ päris Max.

  „Jäin ma jee! Sind tundes, tean, et sul on alati mingi vimka kusagil varrukas!“ lausus Trevor.

  „Olgu, olgu, tegelikult me pole keldrikorrusel veel käinudki koos. Tahad minna? Just seal asub suur pesuruum ja saun veel ka. Larista vett nii palju kui tahad, ega see üürile otsa ei lähe. Meie maksame igal kuul sama summa. Ja teades milline uhkus ja puhtus sa oled, käi või iga päeva saunas, pese või iga päev pesu, see ei morjenda kedagi.“ avaldas Max saladuse ja nad suundusid keldrikorrusele.

  „Vau! See on tõesti ruumikas paik! Pane või pidulaud püsti ja korralda saunapidu!“ imestas Trevor.

  „Aga miks mitte!? Sa ei ole ainuke kes nii mõtleb, paljud on selle juba teoks ka teinud. Ja sa ei kujta ettegi millisteks orgiateks need peod läinud on! Üksord tellisid töökaaslased isegi lõbutüdrukud kohale...“ tahtis Max ikka oma jutuga jõuda teatud auku, aga Trevoril polnud tahtmist seda kuulda. Trevor oli noormees kes eelistas korralikku suhet ning igasugused lõbutüdrukud ja lõbustusasutuste uksed oli tema jaoks tabud.

  „Jaajah, sind ja sinu jutte!“ lausa eelamdus Trevor sõbrast, kuigi viimane jahvatas nagu viljaveski ja sattus üha enam hoogu.

  „Sa, mees ei ole elu näinudki! Kõik tuleb siin elus järgi proovida, sest teist elu meile ei anta!“ ajas Max tarka juttu.

  „Tuleb, tuleb,“ ei viisinud sõber vaielda.

  „Kuule, läheks õhtul välja ja tõmbaks mõne tsiki hoovi? Korraldaks siin saunas ühe orgia? Mitte keegi ei keela meil siin labrakaid korraldada. Mis sa arvad sellest loost?“ oli Max õhevil.

  „Oh, sind! Välja võiks küll minna, aga kas oskad soovitada kuhu?“ mõtiskles sõber.

  „Kasvõi sinna samasse ööpubisse, seal on alati lööki. Kunstiinimesed on ju vabameesemad ja tihti ka kergem saak. Mõnele lohakale võiks ju rõõmu pakkuda küll.“ oli Max väga julm naisinimeste suhtes.

  „Kuule, sina oma lohakate jutuga, kas sa mõnda haigust ei karda endale külge pookida? Harrastad ikka turvaseksi?“ oli sõber mures.

  „Surm siin või Siberis, või koguni Põhjanabal! Suren, siis suren! Kellele see ikka korda läheb? Kas sina, Trevor armastad pulgakommi paberiga lutsutada? Mina küll mitte. Ja oma sekspartnerid olen ma ka välja koolitanud, ei mingeid kaitsevahedeid! Kui saatus tahab, tapab mis suguhaigusega maha, kui ei, siis ei. Vähemalt on asi mille eest surra!“ oli Max nii ükskõikne, et ajas Trevoril külmajudinad peale. Tal oli sõbrast kahju, kuigi tundes teda kaua aastaid, teadis ta, et Max ongi mõnes mõttes süüdimatu, aga kindlasti mitte halb. Maxil on süda õige koha peal. Mõnele inimesele on lihtsalt seksuaalenergiat ülevoolavalt antud ja just Max on üks nendest. Aga se, et ta naisi lohakateks nimetab, see on liiga madal ja näitab mehe nõrkust pigem, kui tarkust. Jah, eks inimesi ole igasuguseid, ka labaseid ja roppe, aga mitte kellegil pole õigust teise peale näpuga näidata, kui ta ise pole ideaalne. Ja väidetavalt pole ideaalseid inimesi olemaski.

  „Oh sõber, sõbrake, elu ei tohiks ikka nii ükskõikselt ka võtta! Mõtle vähemalt oma lähedaste peale! Mõtle kasvõi minu peale! Mina vajan sind, kui head sõpra, alati! Mul on kohutav hirm selle ees mis tegelikult Rootsis toimub, no ikka see sooneutraalsuse teema. Mis kuradi kiiks nendel rootslastel on, et nad sooneutraalsust pooldavad? Püha müristus küll! Täitsa häbi hakkab kohe! Võibolla on see valehäbi ja rootslane vaataks minu peale viltu, kui ma seda teemat käsitlen, aga ikkagi. Mul on, ausalt öeldes, sõpradele isegi häbi mainida, et ma Rootsi emigreerusin. Usu, kallis sõber, kui mul poleks näpud põhjas olnud, poleks ma ka siia tulnud. Olseksin isegi parema meelega Soome kalevipojaks läinud, aga kuna sina kutsusid ja ulatasid abikäe, nii ma siia sattusin. Ja Soomes on ka jama, eestlasi kiputakse juveelivarasteks tituleerima, aga eks nad ise ole selle nime välja teeninud ka. Samas ega Soome pole ka Imedema, sest järjest hakkab tuttavaid sealt koju laekuma ja kuulda on, et ega nii kergekäeliselt sinna enam Eesti orjasid tööle ei võeta. Kes omal ajal sai jalad alla, see sai. Paljud Eesti mehed on tänaseks seal oma firmad edukalt tööturule smuugeldanud ja elavad Eestis nagu kuningakassid, juhtudes firmasid vaid telefoni teel. Eks neil ole ka oma jooksupoisid, kes palehigis töötavad. Õiged mehed, peaks mainima.“ unustas Trevor ennast jutustama.

  „Eks sul ole õigus, jah! Vahel ma isegi kadestan sind, et oled nii kaine mõtlemisega ja täiskasvanulik. Kõige põnevam on see, et me oleme head sõbrad, aga loomu poolest totaalselt erinevad. Ma tean jah, et naise-mehe suhtes vastandid tõmbuvad, aga tundub, et see reegel kehtib sõprade kohta ka. Pean sinult ilmselt koolitust võtma hakkama, saan ka ehk paremaks inimeseks ja hakkan maailma paremaks muutma!“ tegi Max silma, kuigi ta ütles kõike seda väga veenvalt.

  „Alati olen sinu jaoks olemas, kui mind vajad!“ oli Trevor oma abivalmiduses kindel.

  „Aitäh, sõber!“ olid Maxil silmad justkui märjad.

  „Mis teeme siis? Kas lõhnatame ennast ära ja lähme lantima?“ küsis Trevor, mille peale Max vaid suuri silmi tegi, sest ta polnud harjunud, et sõber sellist elumehe juttu suust välja ajas.

  „Einoh, minugi poolest! Ja vaata, et sa alt ei vea!“ tegi sõber sõbrale silma.

  „Diil?“

  „Diil!“

  Kui mehed olid teist õllekannu tühjaks joomas, lähenes laua juurde üks pilukast naine ning jäi vaikides Trevorit vaatama. Max muudkui müksas sõpra laua all, aga Trevor eelistas vaikida ja teha näo nagu ta ei näeks, ega tunneks. Aga naine oli järjekindel, ta liibus vastu lauda ning palus Trevori tantsima. Trevor, viiskakas mees, nagu ta oli, ei suutnud keelduda. Pealegi lubas ta sõbrale, et nad teevad peo. Tempokas tants muutus iga hetkega kuumemaks, sest naine eelistas koos tantsimist, keha vastu keha, kuigi teised tantsisid lahus, nagu diskohittide puhul ikka. Üleüldse on rootslastel oamd tantsud, eestlastele kuidagi võõrad ja sobimatud. Max jälgis lauast sõbra seiklust ja teda tegi see kadedaks. Mehel polnud aega ise kedagi tantsule paluda, ta oli selleks veel liiga kaine ning ta pidi ju nägema mis saama hakkab.

Trevor, olles kerge õlluvine all, isegi nautis tantsu, sest ta polnud ammu nise lähedust tunda saanud. Peale teist tantsu kutsus naine mehe rõdule, kuid kohe oli neil ka turvamees kannul. Eks tutrvamehed ikka tea mis klientuur neil ööpubis liigub. Nad hoiavad kahtlastel tegelastel silma peal. Rõdul istusid nad pingile ning siis muutus naine eriti jutukas, isegi inglise keel, mida ta tantsides purssis, muutus selgemaks ja arusaadavamaks. Naine oma võitluskunstide kõrgemat tunnustust-musta vööd. Ta oli judomeister, keda isegi kohalikud pelgasid, aga Trevor ei osanud karta. Eks sellest oli tingitud ka tema ülbe hoiak laua juures, oodates, et mehed teda ise tantsule kutsuksid.

  Korraga avastas Max, et sõber on kadunud silmist. Mees tõusis lauast ja, nagu teadlikult, läks sõpra rõdult otsima.

  „Mida sa siin teed? Hull oled peast või! Kas ma sulle ei rääkinud, et siin ööpubis tegeusevad kahtlased naised, kes vaikselt meestele silmatilku joogi sisse tilgutavad ja siis hiljem nende rahakoti tühjaks teevad ning mida kõike veel!“ ei uskunud Max oma silmi.

  „Sa pole mulle midagi rääkinud! Kas ma peaks selle kadeduse alla liigitama?“ lausa ehmatas Trevor, et sõber teda, kui last, korrale kutsuda üritab.

  „Hull mees oled! Ära siis pärast hala, kui vesi ahjus on! Mina tahtsin sulle vaid head!“ keeras Max otsa ringi ja liikus lauda tagasi.

  „Lähme hotelli. Ma nii tahaks sinuga kahekesi olla!“ teatas peale sõbra lahkumist naine.

  „Oi,oi, ei, ei, ma tulin tegelikult sõbraga aega veetma, ma tõesti ei saa ega taha teda üksinda jätta!“ andis Trevor teada.

  „Kas sa oled homo? Oi, mulle nii meeldivad homod!“ teatas saladuslik naine.

  „Mida kuradit! Ma olen sada protsenti hetero!“ vihastas Trevor ning tahtis lahkuda.

  „Oled ikka või?“ haaras naine mehel käest ja juhtis Trevori käe oma kubemele, mille all meesterahva jäigastunud suguelund tuksles. Trevor oli sattunud transvestiidi küüsi.

1. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Tagasivaade 2017. aastale

  2018. aasta on võidule pääsenud ja aeg on teha 2017. aasta statistikat.

  Möödunud aastal lugesin läbi kõigest 51 raamatut. Tegelikult 35 raamatut nendest lugesin läbi paari kuuga ja siis tuli pikk paus, kuni hilissügises ennast taas lugema unustasin. Ja ma tean mis mu mõtted eemale viis, hakkasin kirglikult kepikõndimist harrastama,ning ma olen selle üle uhke.

Autorid, kelle raamatuid ma sellel aastal lugesin:

1. MATI MANDEL (1)-
a) "Kogu tõde Hirmus-Antsust?"

2. HELI KÜNNAPAS (9)-
a) "Laste ilus elu maal"
b) "Kes kardab välgutüdrukut?"
c) "Mina, supernaine, jään ellu!"
d) "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks"
e) "Saatmata kirjad"
f) "Mu koju tood sa"
g) "Ütlemata sõnad"
h) "Tähtajaline elu 2.osa"
i) "Jõuluks koju"

3. VELLO SOKK (1)-
a) "Iga võimalus võib olla unistus"

4. ERIKA SALUMÄE (2).
a) "Südame põhjast..."(koostaja Signe Lahthein)
b) "Jääda ellu" (koostaja Ene Veiksaar)

5. TUOMAS WIRKKUNEN (Toomas Reisalu) (1)-
a) "Punaste juustega tüdruk"

6. PIRET BRISTOL (1)-
a) "Buss number neli"

7. SULEKLUBI (1)-
a) "Sulelennud 4"

8. JAAN MIKWELDT (1)-
a) "Kohtumine rotveileritega"

9. PÄRNUMAA AUTORID (1)-
a) "Pärnu kirjarahva antoloogia 3"

10. EESTI LUULELIIT (1)-
a) "Luulekevad 2017"

11. TIIT SEPA (1)-
a) "Õnnelille pisarad"

12. REELIKA LOOTUS (2)-
a) "Jälitatav"
b) "Ära võetud"

13. SAALE VÄESTER (4)-
a) "Mees minevikust"
b) "Kuldsest puurist välja"
c) "Teisele ringile"
d) "Lootusetu juhtum"

14. ANNELI LAMP (1)-
a) "Kõik on tähtis"

15. KIIRI SAAR (1)-
a) "Tuulemüüja tütar"

16. RIINA EIGI (1)-
a) "Ma armastasin korstnapühkijat"

17. LAURIITO (1)-
a) "Ümber augu"

18. GILLIAN FLYNN (1)-
a) "Paha paik"

19. ALARI PAPA JANSON (1)-
a) "Pöörab ära"

20. REIN SAVI (1)-
a) "Varjudes lõhnavad valgused"

21. MAARJA KANGRO (1)-
a) "Klaaslaps"

22. MART KADASTIK (1)-
a) "Suvi sulab talvel"

23. URVE TINNURI (1)-
a) "Kaks ööd mahajäetud majas"

24. MARIA LEPMAA (3)-
a) "Saladus sinu sees"
b) "Saladuse jõud"
c) "Kuu, räägi minuga"

25. MARJE ERNITS (1)-
a) "Leidmata"

26. SILJA VAHER (2)-
a) "Süütute veri"
b) "Selgelt nägija"

27. MARI SAJO (1)-
a) "Võõra õue peal"

28. KETLIN PRIILINN (1)-
a) "Kas keegi kuuleb mind?"

29. TUULE LIND (1)-
a) "Tavaline perekond"

30. TIIU LEHISTE (1)-
a) "Valgelind"

31. LEA JAANIMAA (1)-
a) "Maya"

32. MARGIT PETERSON (4)- (enda omad ikka ju ka!)
a) "Vana-Rääma uulitsal"
b) "Westoffhauseni häärberi saladus"
c) "Röntgennägemisega mees"
d) "Reisikirjad"

 Head lugemisaastat!

1. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

KOGU TÕDE HIRMUS-ANTSUST?- Mati Mandel

  Peaaegu nädalajagu päevi olen ma veetnud Hirmus-Antsu seltsis. Esmaspäeval laenasin selle raamatu kalli Ema käest ja lugemist jagus hommikutundideni, sest see on tõsiselt põnev ajalooraamat! Pealegi vilksab sellest raamatust läbi ka mu vanaisa nimi, kes kahjuks sõja ajal kadunuks jäi ja sellepärast pole mul au olnud teda tunda.

 Hirmus-Antsu teame me, teadagi, ka juba ajaloost, koolis õppisime tema kohta üht koma teist. Ja kuna ta tegutses seal Koonga mail (minu kodukohas) siis ajaloo õpetaja peatus temal tihti ja põhjalikumalt. Aga tänu sellel raamatule sain veel kordi targemaks, olgugi, et mu oma Ema, kes ka Antsu tundis, oli temast pajatanud ennegi. Kuidas see on võimalik? No mu Ema on sündinud 1935.aastal ja just seal Koongas, kus Hirmus-Ants tegutses ja elas, kuigi ta sündinud on Saaremaal.

 Ma ei hakka siin ajalugu ümber kirjutama ja pikalt peatuma, aga see on tõesti hea raamat ning iga endast lugupidav inimene peaks oma kodumaa ajalugu tundma. Või vähemalt oma kodukandi. Soovitan lugeda!

 Raamatus on veel palju muudkui ajaloolist ja lugeja ilmselgelt tunneb ära teatud paigad, või koguni isikud. Mati Mandel on teinud tohutut tööd selle raamatuga, kuid siit leiab ka "rahvasuu pajatusi," legende, millel ei tarvitse tõepõhja all olla, ent ometigi me usume seda. Aga lugege ise!

 Rahva Raamatu poodidest on see küll läbi müüdud, kuid raamatukogudes on täitsa olemas. Ja ma nägin kunagi seda müügil ka Mihkli laadal, ehk siis ka endises Koonga vallas, mis tänaseks kannab Lääneranna valla nimetust.

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

KOGU TÕDE HIRMUS-ANTSUST?

Autor: MATI MANDEL

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 17 Google +0  0 Share0

ISBN	9789985988947
ILMUMISAASTA	2010
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	243 lk
MÕÕT	286x230x6 (mm)
KIRJASTUS	EESTI AJALOOMUUSEUM
LISAMISE AEG:	30.04.2016

31. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma

Olen selgituse võlgu...

  Kuna ma eile hõikasin oma ajajoonel üles, et tuleb ikka emosse minna, siis olen paljudele vastuse võlgu, et miks. Esimese asjana mainin, et ei ole Germoga asi seotud, vaid minu tervis jurab. Ja siis mainin veel selle ära, et ma ei ole kunagi telefoniga netis käinud,(olen seda korduvalt maininud!) ega kavatse käima hakata, sellepärast ei olnud mul võimalik teile kohe vastata mis juhtus. Seega arvestage, et on veel ilmas ka inimesi kes ei raiska oma aega telefoniga netis surfates, vaid hoiavad neid kahte asja (telefoni ja arvutit) lahus Veedan arvutis niigi palju aega, kuna teen tööd ja kirjutan just siin. Oleksin võinud ju selle teema üles hõikamata jätta, aga ega ma polnud paaril viimasel päeval mina ise, vaevlesin valudes ja kints oli (on) tugevas põletikus.

 Mis juhtus? Juhtus see asi, et neljapäeval tekkis kintsul oleva mädapaise alla põletik ning kahel ööl ei saanud ma vasakul küljel isegi magada. Tinktuuritasin ja ravitsesin, aga osad asjad ei taha paraneda, vajavad meditsiinilist sekkumist, ehk pisiopetarsiooni. Nii vajas seda ka minu ateroom, mis oli mädane ja põletikus. Ateroom on rasunäärme ummistus, rasu koguneb näärme alla ja viimajuha sulgub. Tekib ummistus mida vältida ei saa, ja meditsiin pole kindlaks teinud selle põhjust. Ateroom on teatud inimeste organismi eripära ja need kipuvad korduma, kui opereerides ei saa kätte kotikest, mille siseküljel on karvanääpsud. Kui mingi osa jääb sisse, tekib see uuesti.

 Esimene ateroom opereeriti mul Pärnus, kui olin 17 aastane ning juba 19 aastaselt läksin sama asja opereerima, siis juba Tallinna, Pelgulinna haiglasse. See asus mul sabakondi peal ja ma ei saanud isegi istuda, ega liikuda. Ilmselt teise operatsiooniga saadi kogu sisu kätte, et sabakondile enam ei tekkinud. Kui olin 17 aastane, tundsin oma lagipeas hernetera suurust moodustist, mis aastatega kasvas ja kasvas. Õnneks on see kasvaja, ehk ateroom pindmine ja healoomuline. Umbes 10 aastat tagasi käisin peas asuva ateroomiga Pärnus operatsioonil, opereeris dr. Timmusk. Läks 8 aastat mööda ja ateroom oli tagasi, seda käisin lõikamas 2016. aasta suvel (pluss 2 kuud sidumas). Ta on mul keset lagipead ikka taas olemas, aga selles on ava, mille kaudu immitseb puder välja, kuigi lagipeas on see tahke, sest peas pole nii palju rasunäärmeid. Ka on pähe neid tekkinud veel, pisikesi.

 Arstid on mulle selgitanud, et see asub rasunäärme all, moodustub pisike kotike, mille siseküljel on karvanääpsud. Sees on pudrutaoline moodustis, mis põletiku korral muutub mädaks. Siis ei aita miski muu, kui lõikus.

 Aga täna olen ma juba mina ise. Kell 8.30 käisin emos sidumas ja äärepealt oleks sidumine ära jäänud, sest tohter keeldus sidumast, kuna ma pean selle eest maksma, aga õnneks oli mõistev õde, kes kutsus mu sidumisruumi ja arstil ei jäänud muud üle kui sabas lonkida. Arst nähvas, et mingit järelmaksu ei saa, sest neile on jäetud maksmata, ning iga korra eest pean 30 eurot maksma. Õnneks rahustas õde mind maha ja ütles, et see summa on kordi väiksem. Ühesõnaga, nimesid mainimata, sain ülbe hoiaku osaliseks ja oleksingi äärepealt otsa ringi pööranud ja minema marssinud, aga õnneks oli väga hooliv õde, tänu kellele sain lipsiku ja saan teisipäeval ülekande teha, sest just teisipäeva hommikul laekuvad mul rahad mis kinni jäid, kuna reedel olid pangad vähem lahti. Ühe sidumiskorra summa on 12.85, aga see on ka minu jaoks suur summa ning ma loobusin, ei lähe enam siduma, seon ise. Uus dreen pandi täna ning pigistati ohtralt mäda välja. Ja antibiootikumid ostsin ka välja, algas 6 päevane ravikuur, manustan Durasefi ja loomulikult ka probiootikume, kuna antibiootikumid ravivad küll haiget kohta, aga viivad organismist vajalikud ained (ka piimhappebakterid) välja ning probiootikumid taastavad organismi mikrofloora. Muidu muutuks organism veel vastuvõtlikumaks ja poogiks kõik viirused enda külge, sellest tulebki anibiotside kõrval tarbida ka probiotse.

 Vot sellised lood!

 Olge siis teinekord sallivamad ja ärge riielge mu ajajoonel! Sain sellest teada juba emos olles, sõbrad helistasid.

 Aasta viimane päev on õhtus, mina oleks uuesks aastaks valmis, vana veri ja vana mäda ka välja lastud ning lähen püstipäi uude aastasse. Mine sinagi!

 Head vana-aasta lõppu!

Fotod:

iga sidumiskorra summa näeb välja selline...

nihukesed lood...

toidukorrad...

ja enne operatsiooni...

31. detsember. 2017.a.
Vana-Rääma

Jaanuari "Müstilised lood" ja "Saatus & Saladused" on ilmunud.

  Täna ootas mind postkasti armas üllatus, ajakirjad "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" jõudsid kenasti kohale, kuigi detsembri numbrid jäidki kaduma. Need on nüüd juba jaanuari numbrid.

  Jaanuarikuu numbris "Müstilised lood" kirjutan müstilisest mandalakunstnikust Ive Ruitlane- Rüütlist. Juures on ka ilmekad manadalapildid, kuigi ajakirjas need mustvalged, siis päriselt on nad ikka värvilised. Kellel on lähim huvi Ive joonistatud mandalate vastu leiab lehekülje ja kontaktid SIIT.

 Aitäh, kallis Ive!

 Jaanuarikuu numbris "Saatus & Saladused" on sellel korral avaldatud minu lühinovell "Ühes tänavas, ühes majas..." Head lugemist!

 Ja nagu ikka täidan ma "Saatus & Saladuste" luuleveergu. Sellel korral on võimalik tutvuda andeka, Pärnust pärit poetessi Andra Jõgise luulega. Ja vaadake milline ilmekas foto!

 Aitäh, kallis Andra!

 Ise olen jälle kodu külge ahledatud, kuid juba paranen. Paar päeva tagasi läks halvaks mu kintsul olev mädapaise. Õigemini paari nädala eest tekkis sinna mingi pisike mädakas, mida kohe pigistama kippusin ja ilmselt pigistasin valesti. Ja eks mul ole loll komme muudkui kärnu pealt nokkida. Neljapäeva õhtul see koht valutas ja oli kohutavalt paistes, ei saanud magada (juba 2 ööd olen piinelnud!), sest vasaku külje peale ennast keerata ei saa.
  Eile oli juba plaan emosse minna, aga otsustasin, et pean ise hakkama saama. Nüüd olen paar päeva seda puhastanud ja ravitsenud saialilletinktuuriga ja õnneks täna hommikul hakkas kärna alt seda löga immitsema ning paistetus on vähemaks läinud. Aga müstika on see, et mädanik teeb põrguvalu ja sellepärast ma eriti kodust välja ka ei kipu.
  Ilmselt on mul immuunsus olematu pärast kahekuist hambapõletikku ja külmetushaigust. Esmaspäeval saab tõbist 4 nädalat mööda, aga ma ikka nohutan, köhin ja rögastan. Ja esmaspäeval saab ka 4 nädalat viimasest rajalkäigust. Aga ma ei anna alla, lähen uuesti, kui paranen. Kaks õhtut pole ma küll võimelda ka saanud, aga juba ma paranen. Ei taha iga asja pärast ka kohe nuga lasta sisse lüüa, niigi immuunsus olematu. Aga ma tean, et rada ravib.

 Aga eile hommikul ma liikusin. Käisin linnavalitsuses ühele käsunduslepingule alla kirjutamas. Seega mingi 4 km sai ika jalutatud, küll ilma kõnnikeppideta, sest nendega liikumine ajab mind liialt higistama ja märja nahaga eriti liigeda ei taha.

 Muidu olen ikka rõõmus. Kirjutan romaanitriloogia 3. raamatut, millest on juba enamvähem pool kirjas. 1. ja 2. raamat on juba toimetaja käes. Need 3 raamatut peaks ilmuma järjest. Mind on tabanud eriline inspiratsioonitulv. Kirjutamisel on veel mitu romaani, koostamisel 2 (teiste)raamatut, artiklid ja peale kõige jookseb ka luule. Ilmselt vimhane ja soe talv inspireerib sest mulle ei sobi lumine talv ja üldse mitte lumi. Elaks meelsamini kõik talved soojal maal. Ahjaa, loen ka kahte raamatut korraga, üks saab iga minut loetud.

 Nüüd kaon romaani!

Fotod ikka ka!

...

...

...

...

Andra Jõgise luule...

ajakirjad...

minu paha kaaslane...

30.detsember. 2017.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (9.pt)

9.peatükk

  „Bom dia, boa trade, boa noite“ kõlasid Marise suust tervitussõnad hommikul, päeval ja õhtul. Talle meedlis om auus töö. Marisel meeldis särada ja kliente teenindada eneselegi üllatuseks. Tõsi küll, õrnas nooruses oli ta suviti seda tööd teinud ka, müües kuurirtlinnas ajalehti ja ka rannas jäätist. Päris esimest korda ta leti taha ei sattunud, aga Portos oli see tema jaoks uus ja huvitav väljakutse, sest peaaegu kõik inimesed tänasid, naeratsid ja soovisid head. Müüja tunneb ära kes on kohalikud ja kes turistid juba sellepärast, et kõik ei ole üliviisakad.

  Rahul oli ka terve päeva naisele toeks, kuid Maris sai ideaalselt hakkama, tuge poleks vaja olnudki. Aga eks igal müügikohal on omad reeglid ja nipid millest mees teda päeva jooksul valgustama pidi.

  „Maris, mis sul õhtuks plaanis on?“ küsis Rahul päeva lõppedes.

  „Rahul, ma ilmselt kukun voodisse. Ikkagi esimene tööpäev seljataga ja kerge väsimus niidab. Oleksin ehk pidanud siesta ajal veidi tukastama. Emotsioonid, olgugi, et need on mul esimesest päevast väga head, väsitavad ka. Aitäh sulle, hea hing, et mind tööle võtsid!“ selgitas ja tänas naine.

  „Suurima hea meelega! Aga kui sa homme siesta ajal magaksid siis poleks sa õhtuks väsinud. Kas sa homme õhtu veedaksid minuga?“ oli Rahul järjekindel.

  „Rahul, kas sellest ei piisa, et me pikad päevad koos oleme?“ ei meeldinud Marisele sugugi see pealetükkivus.

  „Noh, siin me ei ole kahekesi, tahaks sind lähemalt tundma õppida.“ teatas indu.

  „Siin sa ju saadki mind lähemalt tundma õppida, päevast päeva koos olles saad tundma ja nägema minu plusse ja miinuseid.“ ei andnud Maris alla.

  „No see ei ole päris see..“ nurus mees.

  „Mis mõttes?“ häiris iga hetkega see Rahuli järjekindlus ja paindumatus Marist.

  „Ma mõtlesin, et kustuks sind romantilisele õhtusöögile ja...“ meelitas ta.

  „Rahul, me oleme ju sõbrad. Mis plaanid sul minu suhtes on?“ muutus naine konkreetsemaks.

  „Sa oled kena ja vaba naine, mina olen vaba mees, äkki...“ hellitas mees lootust.

  „Rahul!!! Jah, me oleme mõlemad vallalised, aga ära palun riku meie sõprust, mis on alles nii habras ja üürike!“ soovis naine.

  „Mis mõttes ma rikun? Sõprus võib ju edasi areneda. Meist saaks kena paar, perekond.“ unistas Rahul.

  „Vabanda, sõber, aga minul selliseid kavatsusi ei ole. Ausalt!“ ütles Maris talle ära.

  „Kahju, sest sa meeldib mulle naisena väga. Aga ütle mis mul siis viga on, et ma siiani pole peret loonud? Kas ma olen kole mees sinu arust?“ nurus indu nüüd juba kaastunnet.

  „Ei! Vastupidi! Sa oled väga nägus mees! Küllap sa lihtsalt ei ole seda ühte ja õiget leidnud veel. Ise ju kurtsid, et veedad pikad päevad tööl ja pole üldse aega lõõgastumiseks. Nüüd ju on. Mina saan siin kenasti üksinda ka hakkama juba, ma arvan. Sina mine ja lõõgastu!“ soovitas naine.

  „Lõõgsatumine ilma sinuta...Aga kas sa siis tuleks minuga välja kui meie ühine sõber Rinaldo ka ühineks?“ oli Rahul kaval.

  „No siis ma tuleks teiega välja, mitte sinuga!“ parandas Maris.

  „No jah! Aga tuleksid?“ ei jätnud ta jonni.

  „See on mõeldav.“ vastas naine.

  „Kas sa kardad minuga kahekesi olla?“ uuris indu.

  „Kui ma kardaks sinuga kahekesi olla, siis ma ju ei julgeks ka sinuga siin poes olla.“ tegi Maris selgeks.

  „Ei, sa ei saanud aru. Või mõistavad eestlased teatud asju teisiti.“torises järjekindel mees.

  „Ma usun, et ma sain väga hästi aru!“ kaitses Maris oma seisukohta.

  „Üks asi on siin poes koos töötamine, teine asi on see kui me veedaks mõnes hubases restoranis kahekesi õhtut. Ma ei mõista miks sa siis nõustuksid kui Rinaldo ka meiega liituks? See jätabki mulje, et sa kardaksid mind.“ ussitas indu nagu ladvaõun.

  „Rahul, mul on selline soov, et kui väljaminek toimuks, saaksin ma õhtu veeta koos sinu ja Rinaldoga, sest te olete ainukesed sõbrad mul siin Portos. Ja pealegi oleks kolmekesi lõbusam ka.“ ei reetnud Maris, et tegelikult on tal Rinaldo vastu tunded, mida ta kogu aeg maha surub. Aga Maris tabas ka, et Rinaldo pole keelekandja, sest naine tõlgendas Rahuli juttu nii, et ta ei teadnud kas Marise ja Rinaldo sõprus on ainult sõprus, või midagi enamat. Naine arvas, et Rahul pinnib teda just sellepärast, et uurida mis staadiumis suhe temal ja Rinaldol on. Aga ta ei suvatsenudki rääkida, sest ta veel ei teundnud Rahuli ja pealegi see pealetükkivus oli kohati ikka väga tüütu ja omakasupüüdlik indu poolt. Ega vägisi ju kalliks ei saa, kui ikka mingit seksuaalset tõmmet ei ole, arvas Maris. Tegelikult ta uskus meeste ja naiste vahelisse sõprusesse, millesse paljud kahjuks ei usu.

  „No jaa, oletagem, et see ongi tõesti su südamesoov. Aga mis saaks siis, kui meie suhe edasi areneks ja me armuksime? Kas siis hakkaks ka Rinaldo igal pool meiega kaasas käima?“ muutus indu üha tüütumaks.

  „Rahul!!! Ma just selgitasin, et ma vajan vaid sõprust, et meie vahel saab eksiteerida vaid sõprus, ei muud!“ muutus naise hääletoon juba valjemaks.

  „Kas sa sellepärast ei tahaks mind, et ma olen indu, et ma olen teisest rahvusest?“ siunas mees edasi.

  „Kindlasti mitte ei ole ma rassist! Ja mind ei häiri karvavõrdki mis rahvusest mees on. Rahvusel, nimel, välimusel ja vanusel pole mitte mingisugust tähtsust, kui inimesse ära armud. Tähtis on vaid see tunne, see armastusetunne, kui isegi mehe nägemine tekitab sinus kõhuliblikaefekti!“ teatas Maris.

  „Aga sinu nägemine ja paljas mõtlemine sinust toobki mulle kõhuliblikad kohale. Kas ma siis armastan sind?“ küsis Rahul nii lolli küsimuse, et Maris vaatas teda kui kohtlast tegelast.

Maris oli nüüd Rinaldoga päri, et mees Rahuli induks, mitte hinduks, kutsus. Rinaldo selgitas et indu tuleneb tema jaoks sõnast ind, indlema, sest alati kui nad mõne tüdrukuga koos tuttavaks said, hakkas Rahul nagu indlema, rääkides kõigile mesimagusat juttu, kuidas ta juba esimesest silmapilgust tüdrukusse ära armus. See oli üks põhjuseid miks Rahulil kunagi naistega ei vedanud, aga Rinaldol vedas, kuigi Rinaldo on pigem tagasihoidlikum ja vaoshoitum, aga tema sõnade kohaselt pidavat naised talle liigset tagasihoidlikkust ja enesekesksust ette heitma. Küllap võis Rinaldo jutul tõetera sees olla.

  „Tead mees, sellist küsimust ometi naiste käest ei küsita!!! Selle vastus peitub ikka sinu enda sees. Kuidas sa küll nii ruttu mind armastama hakkasid? Ma omast arust ei ole selleks põhjust andnud ja pealegi olen ma sind tõrjunud just sellepärast, et sa minusse ära ei armuks. Kas sulle ei tundu nii?“ tahtus Maris teada kas ta on teadmatusest eksisamme teinud.

  „Juba esimesel õhtul nautisid sa minu seltskonda. Kas polnud nii?“ väitis indu.

  „Jah, ma tõesti nautisin, lootuses, et leidsin uue sõbra, mitte mehe! Need on kaks erinevat asja. Rinaldo oli enne sinuga tutvumist ainuke inimene kellega ma siin Portos suhelnud olin ja ma tundsin siirast hea meelt, et leidsin uue sõbra, ei muud!“ avameelitses Maris.

  „Aga sa vaatasid mulle sügavale silma ja flirtisid minuga!“ ei suutnud Rahul leppida Marise vastusega.

  „Kui ma inimesega suhtlen siis ma vaatan ikka silma. Ma ei tea kust maalt algaab sinu jaoks flirt, aga mina enda arust ei flirtinud, olin lihtsalt rõõmus ja lõbus õhtu üle. Kas sina arvad, et naised kes sinuga rääkides sulle silma vaatavad, flirdivad ja on kohe armunud? Siis on meil nendest asjadest küll erinev arusaam!“ ärritus Maris nüüd juba tõsisemalt.

  „Olgu, olgu!“ ehmatas Rahul, kuigi ise oli Marisele pahatuju tekitajaks.

  „Lähen käin tualetis, kui võib?“ keeras naine Rahulile selja ja lahkus vastust ootama jäädes tualetti.

  „Jah, mu kallike, kuidas töö edeneb?“ vastas Rinaldo juba esimese tirina järel Marise kõnele. Maris rahunes ühe hetkega. Rinaldo hääl rahustas teda sama hästi kui tormised merelained. Naine oleks tahtnud Rinaldole pihtida kõigest misneil hetk tagasi Rahuliga aset leidis, aga ta otsustas siiski vaikida. Esiteks polnud ta kindel, et poodnik tualettruumi ukse taga ei salakuulaks, sest Maris lihtsalt ei usaldanud juba seda meest. Teiseks kartis Maris kaotada kahte sõpra, sest Rinaldo ja Rahul olid omavahel sõbrad ja tõe välja rääkides võis nende vahel tüliks minna. Naine oli dilemma ees.

  „Hästi läheb, hästi!“ valetas ta.

  „No siis on küll hästi! Seda ma kuulda tahtsingi. Aga kas sa minu järgi ka igatsed?“ küsis Rinaldo ja Maris heldis selle küsimuse peale, sest see tuli südamest ja Rinaldol oli mingi eriline võime naises hirm ja mure välja kiskuda. Vahel Maris tundis, et ta hing räägib teises keeles, kui suu. Olgugi, et Rahul oli teda terve päeva küsimustega, mis nakist ahistasid, pommitanud ja nüüd tuli teien meessõber sarnase küsimusega lagedale, ei häirinud see naist.

  „Jaa, sõbrake, ma igatsen sind väga!“ tulid sõnad otse südamest.

  „Oihh, kui armas teada! Ma kohe tõttan sinna, kallike!“ ja kostuski kinnist tooni.

  „Boa noite, boa noite,“ saatis Rahul kliente viisakalt ära, kui Maris tualetist naases.

  „Noh, kas käisid ümbermõtlemas? Minul tavaliselt tulevad head ideed tualettruumis. Kas ka sinul?“ uuris Rahul.

  „Kindlasti mitte!“ valetas Maris, sest tegelikult tulid ka temal, isegi väga head mõtted, mis mõüne hetke pärast ilmselt indu mossitama panevad. Just idee Rinaldole helistada tuligi Marisel tualettruumi seinte vahel. Aga tema õnneks ning Rahuli õnnetuseks polnud indud seda ideed pealt kuulata saanud, sest parasjagu astus poodi mitu klienti. Saatuse kingitus-mõtles Maris.

  „Oooo, mu kalliksed, kuidas läheb?“ astus Rinaldo rõõmsal ilmel poodi. Rahul oli pisut nördinud näoga, aga ta ei tahtnud seda välja näidata.

  „Ooo, Rinaldo, Rinaldo! Meil läheb imehästi, onju armsake!“ vaatas ta mesimagusa näoga Marise poole.

  „Ja-jah, meil läheb tõesti hästi, sest kliente on täna palju käinud ja nad kõik on nii armsad. Pealegi väitis sõber Rahul, et täna on lausa mitme päeva kliendid poes käinud, et ma pidavat tõmbenumber olema.“ kandis Maris sõbrale kõik ette.

  Rinaldol oli vaid hea meel. Ja juba astuski järgmine klient uksest sisse ning Maris tõttas kassasse.

  „Kuule sõber, vasta mulle ausalt, kas sa oled Marist pannud?“ pöördus sõber sõbra poole.

  „Mis asja? Kus kohast sa üldse sellisele mõttele tulnud oled?“ pahandas Rinaldo.

  „No tüdruk läheb väga eriliselt õitsema kui sind näeb. Kas Sa oled mulle midagi rääkimata jätnud? Kas te olete armusuhtes?“ pommis indu edasi.

  „Mis ülekuuulamine see olgu!“ ei meeldinud need küsimused mehele, kes oli kõrvuni armunud, kuid ei suutnud kuidagi Marisega hakkama saada. Õnneks klient lahkus ja Maris tuli lausa jooksujalu noormeeste manu.

  „Mis te sosistate siin? Mind rääkisite taga või?“ aimas Maris.

  „Meie pole midagi teinud!“ laususid sõbrad nagu ühest suust.

29.detsember. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (8.pt)

8. peatükk

  „Õtse, mis sinuga viimasel ajal lahti on? Äkki peaksid arsti juurde minema?“ püüdis Lembit hommikul kohvilauas õe käest uurida mis teda vaevab või piinab.

  „Tead, Lemps, see on kohutav, hirmus, hirmus lugu...“ neelatas Mathilde.

  „Mis asi kohutav on? Räägi ometi!“ muretses vend.

  „Mirell põeb hemofiiliat!“ lasi õde enda murekoorma vabaks.

Lembit läks näost lubivalgeks „Ohh issand, palju neid veel on! Sa tahad õelda, et...?“ ei suutnud ta küsimust lõpuni küsida.

  „Ma ei taha midagi öelda, sest ma ju ei tea midagi. Aga kohutav lugu ikka küll! Hemofiiliahaigeid ei ole maailmas väga palju ja nüüd, siis meie kandis, kuidas see võimalik on? Ja muide, naised ju ei haigestu kergesti, nad on vaid selle haiguse edasi kandjad. Aga kui naine haigestub siis on see juba harukordne, kui ka nii juhtub.“ teadis Mathilde.

  „Mis mõttes neid palju on?“ arvas Lembit, et Mathilde on teadlik ka Reili haigusloost kuid oskab seda hästi varjata.

  „No, kuuldavasti pidavat neid veel olema, aga muud ma ei tea.“ vastas Mathilde.

  Lembit ei jäänud selle vastusega rahule, aga ta tundis oma õde, ta teadis, et õde on suht kidakeelne aeg-ajalt ja tema käest midagi välja pinnida juba ei õnnestu. Mees otsustas, et tema ei räägi ka Reilist, kui saatus ise tahab, saab Mathide sellest teada. Mees oli mures, sest ta oli armunud naisesse, kes võis olla tema sugulane. Samas ei tarvitsenud. Kuid ega nad ju enam pere looma ei kavatsenud hakata ja Lembit polnud kindel kas ta üldse ennast enam siduda tahab. Aga mingi eriline tõmme tal selle naise vastu siiski oli, seda ta ei salanud endas maha.

  „Kuuldavasti? Neid külajutte ei tohi ka alati tõepähe võtta. Kui keegi põeb erilist haigust, kiputakse ikka asja üle paisutama ja rahvasuu väitel saab ühest põdejast mitu. Paratamatus!“ üritas vend asja siluda.

  „Kuuldavasti jah!“ oli kogu vastus mis õel vennale öelda oli.

  „Ja mis plaanid sul tänaseks?“ uuris Lembit.

  „Plaanid jäävad plaanideks, nagu ikka...“ vastas, täna juba paremas tujus, Mathilde vennale tundtud laulusõnadega. Lembit võttis seda oma arusaama järgi ning otsustas õele anda aega omaette olemiseks, sest tundus, et tal ei ole just jututuju. Eks iga inimene vajab omaette oma mõtete vaagimist, vaikust ja iseendaga olemist. Eriti veel siis kui valusam minevikuvarjud kipuvad ka päikeselise päeva pilviseks muutma.

  „Aga olgu, ma pean korra ära käima. Ära küsi mis ajal ma tagasi tulen, sest ma ei oska sulle vastata. Kõik vajalik on olemas? Poest midagi vaja ei ole?“ oli ka vend saladuslik.

  „Kõik on olemas. Ei ole midagi vaja.“ vastas apaatne Mathilde.

  „Olgu, ma siis liigun,“ kohendas Lembit oma rohelist kampsunit, pani halli soni pähe ning lakkkingad jalga ja astus uksest välja.

  „Lemps!“ hõikas Mathilde.

  „Jah! No mis nüüd?“ oli vend hämmingus.

  „Ära sa palun sellest kellelegi räägi!“ oli õde ähmi täis.

  „Rahune! Kellele mul ikka rääkida on? Sa võib täitsa rahulik olla. Aga ära siis väga närvitse kui ma täna koju ei jõua. Võimalik, et tulen öösel, aga võimalik ka, et tulen alles hommikul.“ andis ka Lembit viisakalt õele teada.

  Mathilde istus pliisi ette ja hakkas ajalehti peeneteks ribadeks rebima ning viskas neid tulle. See oli üks toiming mis teda rahustas, mida naine oli harrastanud lapsest saati. Iga ribaga saatis ta mõne halva uudise või mure, mis tema hinge rususid, minema. Sellest oli saanud tema igapäevane rituaal ning alati peale seda hakkas tal kergem ka. Vana naine oli nii süvenenud oma toimingusse, et ei kuulnud isegi auto mürinat, mis ta hoovi ennast parkis. Ta võpatas nii, et pidi oma punaselt, lühikeste jalgadega toolilt äärepealt maha kukkuma, kui kuulis koputust uksele.

  „Tere, memm!“ oli postikana platsis.

  „Einoh, tere, tere! Mis tuuled sind siia tõid? Ja ära ehmata vana inimest, pidin juba kreepsu saama! Jalgsi tulid või? Oot,oot, ega siin Lempsi käsi jälle mängus ei ole?“sadas memme suust küsimusi, nagu laia lund.

  „Muide, ma nägin Lempsi, sõitis mulle jsut vastu. Lehvitas isegi. Aga me ei vestelnud. Ei ole tema käsi mängus. Ma ikka tuleb vahel ise ka selle peale, et vajad seltsi. Ikka autoga tulin, ei mina jaksa nii pikki kilomeetreid maha vantsida! Kas su kõrvakuulmine hakkab kaduma?“ oli postiljon mures.

  „Jäta jutt! Ma kuulen teist kõigist paremini!“ nähvas Mathilde.

  „Olgu, olgu, ju siis olid oma mullis, et mu auto häält ei kuulnud. Aga räägi uudiseid ka?“

Mathilde vaatas kaaslast altkulmu, sest ta kahtles kas nad ikka Lembituga ei suhelndu teepeal.

  „Miks sa mind nii põrnitsed, Mathildeke?“ tabas külaline nooti.

  „Ei tea kuidas ma siis vaatama peaks? Mis uudiseid mina ikka rääkida tean, ma nagu üksildane hunt siin laanes, ei mina kuule ega näe mis maailmas toimub. Nüüd võtsivad veel kanal kahe ja kolme vabalevist ka ära, va ei vaata isegi telekat. Vaid aktuaalset kaamerat piilun, kui seegi meelde tuleb. No see Tallinna televisioon, sealt pole ju midagi vaadata, üks Savi Eedu võltskanal on, kus propageeritakse muudkui Tallinna, nagu muid paiku Eestimaal polekski. Pangu see kanal lukku, miks peaks üks maainimene sellist jura küll vaatama ja kuulama?!“ torise memm.

  Küll see Mathilde-memm on ikka viimasel ajal pahuraks muutunud. Ennevanasti käisin siin akusid laadimas, aga nüüd lahkun siit alati nagu tühjaks pigistatud sidrun. Olen nii tühi ja vaevlen energiavaeguses pärast visiiti, mõtiskles postiljon ja piidles ainaiti Mathildet.

  „Noh, keele neelsid alla või?“ tabas memm, ei kaaslane on mõtteisse vajunud.

  „Ei. Jah. Ma jäin mõtleme selle telemaailma peale.“ vabandas postiljon ennast vale taha.

  „Mis siin mõelda! Siililegi selge, et tahavad rahvalt seitset nahka koorida! Ise istuvad seal Toompeal nagu täis õginud sead, vatsad aina kasvavad ja ajumaht kahaneb! Vaata vanasti olid ikka teised ajad, presiidiumis töötasid ikka õppinud poliitikud, mitte nagu tänapäeval. Riigikogu kubiseb näitlejatest ja keskharidusega ajukääbikutest, pole siis ime, et rahad vasakule lähevad ja oma riik vaesub! Eestlane sombab prügikastis või elatub roiskunud toidust, aga riigiisad aiva ostavad omale eksootilistesse riikidesse häärbereid ja seda ka ilmselt maksumaksja rahade eest. Pole see enam uus uudis, et riigi juhtimine käib mahhinatsioonide ja allilma kaudu. Üks rahapesu rahapesu otsa, ei muud!“ oli Mathilde ikka väga tõre. Postiljon lausa ehmatas ning kippus haigutama, sest juba paari esimese minuti jooksul oli ta energiast tühi, aga tööpäeva oli alles poole peal.

  „Eks ta ole!“ noogutas külaline kaasa, lootuses, et perenaise tuju läheb sellega paremaks, aga lootus on lollide lohutus, nagu väidetakse.

  „Mis eks ta ole!? Kas sina suudad seda jama rahulikult pealt vaadata ja taluda nii, et see sinu elu ei puutu?“ esitas memm raske küsimuse.

  „Ee-ei suuda, vist...“ tuli postiljonil üle huulte.

  „Aga oled sa siis midagi ette võtnud? Oskad ja saad ka mind sellesse kaasata?“ ei jätnud memm jonni.

  „Mathilde, ma ei saa öelda, et maailma mured ja jamad mind külmaks jätaks, eriti veel Eestimaa omad, aga mina olen pisike tegelane, ei mina suuda maailma paremaks muuta!“ vastas ta.

  „No näed, hakkab pihta! Kõik muudkui põiklevad ja halavad, ilma, et midagi ette võtaks! Ja siis meie, vanurid, peame palehigis asju ajama, aga noored käivad aiva loorberitel puhkamas! Kuhu me nii jõuame? Pole kaugel see aeg mil euroopa liit lihtsalt kkooku kukub! Pole ime ka kui meid taas loomavagunitega minema eksporditakse või veel lihtsam, lastakse lihtsalt kuul pähe. Mis sa mõtled, et Ameerika sõdurid niisama Tapal Eesti priilobil teenivad või? Sittagi! Peilitakse kõige varjatumad riigisaladused seal välja ja vasrti jääb meist vaid märg plekk järgi, kui sedagi! Eestlane lihtsalt on nii loll ja sinisilmne, et ei saa aru mis teoksil. Siis ärgu pärast halagu, kui vesi ahjus on. Ja teine teema. Venelased. Mis sa mõtled, et meie riigis enam vena nuhke polegi? Vale! Neid jagub igale poole, aga venelane on tark ja oskab suu pidada, kui küsimus seisneb võimus. Näe, ostsivad nüüd Pärnumaal selle Lepanina motelli ka ära, kus eestlased ennevanasti puhkust nautimas käisivad. Nüüd on asutus talviti üldse kinni või siis venelaste paralt. Hea kohake spioonidel ennast varjata. Talviti kubiseb motelli ümbrus vene numbritega autodest aga eestlasele seal kohta pole. Õudne!“ tundus nagu paberiribade põletamine mõjus Mathildele täna vastupidiselt. Tegelikult postiljon ei imestanud, et memm nii halvasti meelestatud oli, sest ta külastas vanureid tihti ja sai ka tihti negatiivsuse laviini enda turjale. Elatanud ja rasket taaka kandvad vanurid muutuvadki kibestunuks, kui nad tunnevad ennast üksildasena ja pole kellegagi suhelda. Ega vanad inimesed ei kipu eriti kedagi usaldama ka, kuid vähemalt usalduse oli postiljon välja teeninud Mathilde poolt.

  „Tore on sinuga siin vestelda, aga aeg on kallis, pean minema,sest rahvas ootab posti. Ole ikka sama vapper!“ soovis postiljon.

  „Mine, mine, ega vanast inimesest ei hooli enam keegi! Näe, kogu elu olen Marist poputanud, aga tema läks, jättis ka mind maha, lahkus mu elust, nagu pole mind olemask olnudki. Seda nad oskavad! Kui oli abi vaja, siis olin olemas, aga nüüd, kui on endale jalad alla saanud, kadus.“ ei tahtnud torisemine kuidagi lõppeda.

  „Head päeva!“ ei kannatanud külaline seda kurjust enam välja, kuigi samas ta mõistis Mathildet, aga seda kõike oli poole tunni kohta liiga palju, millest vana naine pajatas. Liiga palju negatiivsust ei ole hea, kui sa ei oska ennast kaitsta selle eest.

29. detsember. 2017.a.

Vana-Rääma

Joonistatud maailm

   JOONISTATUD MAAILM

pisikesed imepehmed
vihmapiisad mängivad
aknaruudul tirelit
ja taevas on
tinajas hall nagu
vaarema kootud sokid

istun pliidi ees ja
viskan möödunut tulle
pihkudega
mõtetega
armastusega

minus on puudade
viisi õilsust
kamalute viisi hellust
ja mõistmist
aga ma ei mõista
vahel ennast

siis kui öö sumejad sõrmed
koolutavad päeva unedesse
mina ärkan
panen jalga need samad
vaarema kootud sokid
joonistan peegli ees
näo pähe ning
lähen romaani
samastudes peategelaste
kiiksudega
nutan ja naeran
segamini

kui uus päev naerulsui
terendab vajun
mina unne
et ärgata kuukiirte
embusse

tänaöine päike on
palju elusam


29.12.2017.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 3. (7.pt)

7. peatükk

  „Wau, milline hubane ja stiilne kohake! Kas siin õhtuti ka elu keeb?“ oli Trevor vaimustuses kui nad Maxiga ühte kesklinna söögikohta jõudsid.

  „Ohh, sa ei kujuta ettegi milline elu siin õhtuti keeb! Muide, see ei ole ei klubi, ega pubi, see on ööpubi, nii nimetatakse rootsi keeles seda kohta. Õhtuti käib siin igasugust rahvast, ka karvaseid ja sulelisi. See on selliste eriliste, võib öelda, et kunstiinimeste, kohake. Ja turvamehed on tasemel. Nii naljalt ikka narkojoobes tegelsed siit uksest sisse ei astu. Tule, ma näitan, siin on rõdu ka.“ kutsus Max sõpra.

Vaade rõdult oli tõesti uhke, kogu linn oli justkui peopesal. Ilm pööras äkki väga tuuliskes ning mehed nägid rõdult kuidas tuul päevavarje ja isegi laudu ning pinke ümber lükkama hakkas.

  „See on nii tavaline! Sellised tuulehood käivad üle ja siis jääb taas kõik vaikseks. Kohalikud armastavad öelda, et surm käis üle, sest kunagi olla lausa kolm inimest sellise tuulise ilmaga surma saanud, kui metalltellingud suurehitise küljest alla kukkusid. Aga haiglasse olla lausa paarkümmend inimest tollel korral sattunud. Nii tugevad on siinsed tuuled. Ja sa ei kujuta ette mis toimub siis ehitusel! Tornkraana lausa kõigub ja kõigil, peale juhi, on hirm surma saada. Juhiks on üks norrakast naisterahvas, kes grammigi kõrgust ei karda. Ma ei tea kus kohast küll sellised inimesed tulevad! Vaadata on lausa jube!“ teadis Max pajatada.

  Kõhud täis söödud, liikusid mehed linnaga tutvuma. Peaaegu iga kolmas kes linnas vastu tuli oli moslem.

  „Naised on neil nagu sisse pakitud ja hirmul. Nagu imikud vene ajal, kelle käed ja jalad kinni tõmmati. Vaata, see võib iseenesest kena naine olla, aga nii sisse pakitud!“ näitas Max ühe moslemnaise suunas.

  „Kuss! Ära siis nii kõvasti ka räägi! Vennas, sa oled vist ära rootsistunud, üldse enam viiskakust pole või?“ tundis Trevor ennast halvasti, sest naine vaatas neid hirmunud näoga.

  „Ah, ära ole nii memmekas! Maailm valla ja meil on sõnavabdus! Rootsistunud või euroopastunud, vahet pole!“ nentus Max.

  „Maailm on ammu valla ja minu jaoks lausa sünnist saati, aga mulle meeldib siiski elementaarne viisakus. Nii õudne on kui keegi karjub näiteks sinust üle ja sa ei saa isegi kaaslasega rääkida. Ükskord sain ühe tüdrukuga suvises Pärnus kokku, ajal, mil Pärnu kubiseb turistidest. Istusime toonasesse City pubisse maha ning hakkasime menüüd uurima. Kõrvale lauda tulid kaks soomlasest naisterahvast istuma ning nad lärmasid nii, et meie ei saanud kaaslasega omavahel isegi rääkida. Kui kohutav see oli! Ei mingit viisakust! Peale selle olid nad keset päeva nii purjus ka, dressid seljas olid ka nii liibuvad, et kole oli. Me kaaslasega ei jõudnudki tellitud juustusnitslit ära oodata vaid lahkusime. Küll mul oli kaaslase ees häbi, sest mina kutsusin teda Citysse. Peale selle ma ei läinud kunagi sellesse pubisse, sest kui ma baaridaamile kurtma läksin, et me ei saa isegi omavahel rääkida, nähvas ta, et tema ei saa midagi teha, klient olla kuningas. See oli ikka väga ülbe ja madal suhtumine. Ja sõbra käest kuulsin, et enne kui pubi lõplikult suleti, olla selle maine alla käinud. Ise ma ei tea kas nii oli, aga ega ma ei imesta ka.“ jutustas Trevor.

  „Oi, sõbrake, millal sinust keelekandja saanud on? Olla või mitte olla, kui aga oma silmaga näinud ei ole, siis ei tasuks väita.“ pahandas Max.

  „No ma ju nägin oma silmaga ja mulle piisas juba sellest.“ vaidles Trevor vastu.

  „Olgu, olgu, mis me siin ikka vaidleme! Tahad vanalinna näha?“ vaehtas Max teemat.

  „Tahan põnevaid kohti näha ja oma ajutise kodulinnaga tutvuda.“ andis Trevor teada.

  „Ohh, mulle meenus, lähme!“ oli Max põnevil.

  „No mine sina ees, sa ju ei karda kõrgust!“ tögas Max, kui nad olid jõudnud puu otsas asetseva baari juurde.

  „Nalja teed või? Mis mõtet on sinna õlut jooma minna, kui pärast pehme sammuga alla tulla ei julge? Ja pealegi, issand, vaata, see lausa kõigub! Milline ajgeenius küll sellise asja peale tulla võis, et siia tuulte linna puu otsa baari ehitas? Täitsa pael!“ imestas Trevor.

  „Noh, ma mõtlesin, et sa oled ikka kõike näinud, maailmarändur!“ tegi Max omast arust nalja.

  „Kuule vennas, ma ei tulnud sinuga siia maid ja ilmu jagama. Mis sinuga lahti on? Tahad öelda, et sa pole siiani sellest üle saanud, et sinult Marise üle lõin? Marise väitel teie vahel ei olnudki midagi ning sellest on juba aastaid möödas. Kas sa tõesti vihkad mind nüüd?“ oli Trevor hämmingus.

  „Kui aus olla, siis ma armastan sind pigem selle pärast, et te enam koos ei ela! Ja kui veel ausam olla, siis olin ma tookord ikka pahane küll, sest Marist oli lausa võimatu enda poole võita ja ma polnud ainus poiss kes teda ihkas. Samas on mul ka hea meel, ma vist ei suudaks ühele naisele truu olla. Või, tegelt, talle ehk oleks suutnud, aga kuna ta nii pipar oli siis vast see muutiski mind pohuistiks, ei võta mina enam ühtegi naist tõsiselt. Tõsi küll, seksimiseks nad ju kõlbavad küll!“ tunnistas Max.

  „Oh sind! Aga mis teha, saatus on selline! Mina siiski arman, et naised on ühed head ja üllad hinged ja ma ei vaata neid kui seksobjekte. Tõsi küll, mõni tõmbab tõesti rohkem ligi kui teine. Aga minu jaoks on nad armsad, eriti veel siis kui pirisevad ja oma tahtmist nõuavad. Ausalt! Naisel peab olema iseloomu. Ma ei kujuta ette kui kogu vastutus langeks mehe turjale ja naisel ei oleks üldse oma arvamust. Ta peab olema isiksus, eriline, ligitõmbav ja karistmaatiline. Ja tead, kui ikka üks naine sulle armsaks saab, siis ei teki sellist tunnetki, et tahaks teda petta. No minul küll ei tekkinud. Meie vaheline klapp oli idealne, ka voodis. Kui elu tahab siis me saame uuesti kokku. Kas sina usud saatusesse, sõber?“ selgitas Trevor.

  „Niivõrd-kuivõrd! Tead sõber, tegelikult ma mõistan sind, sest minul pole ju suhete suhtes erilist kogemust, just kogemus on see mille põhjal on suhet võimalik analüüsida. Ja sinul on ju lausa kooselu seljataga. Sa väärid parimat, Trevor!“

  „Mis mõttes väärin parimat? Kas sinu arvates ei olnud Maris siis minu parim valiks?“ ei mõistnud Trevor.

  „Ma ei pidanud praegu Marist silmas, sa väärid parimat elu, sest sina oled suhteks küps, sinust saaks ka hea isa. Aga mina...kes mina sinu kõrval olen? Täna üks, homme teine ja ülehomme leian jälle ennast uhkest üksindusest. Maris oli kahtlemata sul hea valik, aga sa pole rääkinudki mis juhtus. Miks te lahku läksite?“ oli sõber mures.

  „Ah, pikk jutt-sitt jutt! Ma ei taha seda enam meenutada. Aga tead, sõber, mu sisetunne ütleb, et meil oli aega vaja. Ehk hakkasime liiga ruttu pereelu elama? Tahtsime seda jutegelikult mõlemad. Aga ausalt öeldes, ma vist ei taha kunagi isaks saada. Sa vist nüüd ehmatasid, sest just mainisid et minust saaks hea isa. Võimalik, et saaks, aga ikkagi, ma ei taha. Ära küsi miks.“pihtis Trevor.

  „Olgu, olgu, ma ei pinnigi. Las ta jääb. Ja tead, ma ei taha ise vist sellepärast ka suhet, et mul pole jalgu all, nagu mu kadunud ema armastas mainida. Aga nii see on. Kui ikka oma elamist pole ja sa ka majanduslikult kindlustatud ei ole, milleks siis peret luua? Võibolla ma tõesti kunagi saan oma kodu ja oma pere, aga praegu pole küll sihukest tunnet. Elu on nii kalliks läinud, et kuutasu lausa kaob kätte. Ma ei saagi aru kuhu raha kaob. Jah, ma ikka vaikselt panen kõrvale ka, aga see on nii minimaalne summa. Kuu lõpus lähen ikka kassapõrsalt laenu paluma. Lihtsalt ei oska elada! Ja kui veel naine ja väike vääks majas oleks, no nad jääks lihtsalt nälga!“ tunnistas Max.

  „Tõsi ta on. Tead, ega seda raha ülearu vaja polegi, suudaks vaid oma peregi ära toita, muu on teisejärguline. Eks ma ka laristasin, elasin laia elu siin vahepeal ja nüüd on näpud suht põhjas, aga tahan oma emat ja venda toetada, eks see oli ka üks suurim põhjus miks ma Rootsi riiki orjama tulin. Ja ega see kodus molutamine tüütab ka ära. Jah, ma olen teadlik, et kusagil ootab mind suurem summa, sugulaste pärandused ja asjad, aga ma olen seda meelt, et tahaks ikka oma kätega raha teenida, eks ole nooruses lähedaste kulul liugu lastud küll.“ tõdes Trevor, kes kõneles nagu elatanud inimene.

  „Sa kõlad nagu täiskasvanu! Mina olen ikka alles suhteliselt pubekas, ei suuda veel nii mõelda, aga täielik respekt minu poolt. Sa oled mul ikka väga hea sõber!“ tunnistas Max.

  Mehed lõid käsi kokku ning siis avastasid, et jalad olid neid iseenesest toonud Toomkiriku juurde. Küll oli võimas kirik.

  „Max, lähme sisse ka!“ oli Trevor vaimustuses sellest suurest hoonest.

  „Mis ajast sa jumalausklikuks hakanud oled? Sa ei taha ju ometi öelda, et...“

  „Lõpeta! Mulle lihtsalt meeldivad kirikud, ei ole ma ära pööranud, nagu sina arvad!“ tabas Trevor mida Max öelda tahtis.

  „Lähme vaatame korraks sisse ka. Tule, sõber!“ meelitas ta, ennast paganaks pidava Maxi kirikusse.

  „Vaata millised vitraasid! Ja kui võimas altar! Kui suured krutsifiksid! Super!“ ei suutnud Trevor oma vaimustust varjata ning aina klõpsis pilte teha.

  Mehed kondasid mõnda aega mööda pühamaja ja isegi Max ei jooksnud sealt minema. Ta oli Toomkirikust kordi möödunud, aga miksi ei tõmmanud teda seda seestpoolt imetelma. Tema jaoks olid kirikud siiani ühed mõttetud majad, mis rikkusid linna vaatevälja. Aga nüüd miski murdus ja puhastus tema sees. Ta oli sama vaimustuses nagu sõber. Eriti köitsid mehe tähelepanu vitraasid, mis ehkisid kõiki pühamaja aknaid. Need oli nii imelised ja läbi vitraaside kumav päike joonistas kiriku põrandale ja meestele sellised põnevaid siluettpilte, et Max imeteles neid lausa ammulisui.

  „Max, tule, lähme!“lausa hõikas Trevor oma sõpra, sest korraga hakkas kirikusse rahvast tekkima. Siis nägid nad pruutpaari ning lahkusid kiiresti majast, sest algamas oli laulatus. Oi, kuidas Trevor oleks tahtnud ennast kusagile ära peita ja sellest laulatusest osa saada, aga narriks ta ennast ometi tegema ei hakanud.

  „Võrratu“ Trev, millal sa enda jaoks kiriku avastasid?“ ei suutnud Max emotsioone varjata.

  „Minu jaoks on kirik kogu aeg olemas olnud, mis ei tähenda seda, et ma seal kogu aeg käiks. Vahel ikka satun, aga, ausalt öeldes, see siin on ikka võimas küll! Nagu Ameerikas või Inglismaal. Meie kirikud on päris armetud selle kõrval, aga ega ma sellega öeldes neid arvustada ei taha, lihtsalt tõin võrdluse. Mulle tõesti meeldivad kirikud ja ma isegi plaanisin Marisega laulatust, kuid...“ muutus Trevor nukraks.

  „Ära nüüd heida meelt, sõbrake! Küll elu saadab uue Marise su teele, küll siis üle saad! Aga ma mõistan, targemad räägivad, et esimene armastus jääb ka siis kui selle proau õige leiad. Aga las nad räägivad, kui neil muud teha pole. Ma olen tõesti sellest ilust lummatud, mis seespool püha maja oli. Ütlen ausalt- käisin elus esimest korda kirikus ja mulle see meeldis. Paluks mind enam mitte paganaks kutsuda!“ oli Maxis mingi muutus juba vaid ühest korrast kirikus käimisest tekkinud.

  „ Ega ma ei heidagi, aga sellise võimsa ja vaimse maja läheduses meenuvad alati hetked mis pisaravee silma toovad. Ei tea miks, aga nii on. Alati. Ehk siis jumala palge ees olles ongi nendel situatsioonidel oskus ennast ilmutada, mis seal muud olla saab.“ arvas Trevor.

  „Jah, eks ta ole!“ ei osanud või ei tahtnud sõber eriti sõna sekka öelda. Temast oleks nagu teine inimene saanud ja nüpüd ta mõistis miks Trevor nii elutark ja õiglane oli. Alles nüüd sai Max aru, et kiriku ukse taga ei peitugi koll, et seda pühamaja võivad külastada ka inimesed, kes ennast ekslikult paganaks peavad. Ja mitte midagi õudsat selles majas ei olnud, pigem vastupidi. Juba sõna kirik sai Maxi jaoks selle viivuga teise tähenduse.

  „Kas liigume edasi? Mul on millegipärast juba kõht tühajs läinud.“ andis Max teada.

  „Söödik!“ tögas Rinaldo.

  „Pisik!“ tögas sõber vastu.

  „Jajaa, need me oleme, Sööbik ja Pisik!“ naersid mõlemad.

  „Aga ära sa nüüd hamabaarsti teemadel ometi rääkima hakka, juba nende nägemine ajab kõik mu karvad turri!“ andis Max teada.

  „Heh, peab sulle teraapiakoera siis kaasa andma, vajadusel.“ tegi Trevor silma.

  „Tegelt naljakas on see, et Sööbik ja Pisik olid mu lapsepõlve lemmiktegelased ja ma ei suuda siiani mõista miks, kuna ma kardan hambaarsti rohkem kui surma,“ nentis Max.

  „Troll, Kremli-troll oled!“ tögas Trevor.

  „Ma sulle teen siin Kremli-trollis! Sina oled sellisel juhul Kremli-ööbik!“ ei jäänud Max vastust võlgu.

  „Ei, ei, Moskva pisaraid ei usu! Ja õpingud meid Moskvasse ei vii!“ meenusid Trevorile nende lapsepõlvenaljad. Neil oli nende jaoks eriline tähendus, millest kõrvalised isikud ei peagi aru saama.

  „Aga davaika, lähme nüüd koju!“ tegi Max ettepaneku.

  „Davaika!“löödi käed.  

28. detsember. 2017.a.

Vana-Rääma