 |
| foto: Hillar Kohv |
Peale pikka kaalumist, saatsin oma hirmud minema ja astusime Germoga esimest korda Pärnu Toidupanga uksest sisse. Tõsi küll, seda tänud Viinahaua mehele, Hillar Kohvile, kes seal vabatahtlikuna juba jupimat aega tööd teeb. Et mis hirmud? Miks?
Inimene ju ikka kipub aeg-ajalt pabistama, et mida teised arvavad, kui ma...äkki keegi näeb ja näitab näpuga. Nii arvasin ka mina algul, kuid enam ei. Kuidas ma suutsin hirmudest võitu saada? Endaga tuleb tööd teha. Saatsin tõesti valehäbi tuulde ja läksin abi vastu võtma. Lõppude lõpuks kasvatan ma üksinda erivajadustega poega, kelle kõrvalt on raske 4 tunnist tööd leida, kuna lihtsalt pikemaks ajaks ei julge ma Germot, tema tervise tõttu, üksinda koju jätta. Isegi öösiti, kui Germo köhatab, ehmatan ma üles. Nii on. Kui ma leiaks 4 tunnise töökoha, ei vajaks ma Toidupanga teenust, aga hetkel võtsin tõesti kahel käel pakkumise vastu. Pealegi on elu nii kallis, meie riigi seadused segased, me lihtsalt ei ela Germo pensionist ja minu artiklitest ära, kuigi oleme vähenõudlikud ja kokkuhoidlikud inimesed. Töötuks ma ka ennast võtta ei saa, sest ka need seadused on tobedad, sest kui mul tiksub vahel artikli või raamaturaha arvele, võetakse mind töötust maha. Korra on selline juhus olnud, aastate eest, kui minu luuletus ilmus Meie Maa ajalehes, siis sain sealt veidi honorari ja mu töötu hüvitis taheti ära võtta. Pidin seda kaua aega tõestama ja avalduse kirjutama, et ma pole Saare Raadiosse tööle saanud, kuna Mei Maa kuulub selle alla. Elagu Eesti Vabariik! (selliste tobeduste puhul hüüdsin eelnevat lauset läbi iroonia)
 |
| foto: Hillar Kohv |
 |
| foto: Hillar Kohv |
 |
| foto: Hillar Kohv ja muidugi pildil ka Hillar Kohv :) |
Loomulikult ei ole ma kade tüdruk ning kinkisin Toidupanga töökatele töötajatele mäletuseks ka oma romaani Segavereline. Puhtast rõõmust kinkisin. Hillaril (paparatšo, nagu ta on) ;) oli fotokas kaasas, nii me pildile sattusimegi. Tegelikult ei see meie esmakohtumine, kuigi linnapildist ja Facebookist teadsin Hillarit aastaid. Ja minu nägu on ikka päris unenägu, sest pool tundi enne Toidupanka minemist ma alles ärkasin, öölane, nagu ma olen.
Tänud Pärnu Toidupank ja taaskohtumiseni!
1. juuni. 2016.a.
Vana-Rääma
ma ei saa aru miks sinul Margit peaks häbi olema kui EESTI riigil ja valitsusel pole häbi mitte hoolt kanda ja aidata inimesi kes seda töesti vajavad. Mönel muul inimesel vöiks kyll sydametunnistusele koputada kas vöi pr. EVELIN ILVESE isa kes HELSINGIS toidupangas oma koha sisse on vötnud.ja ei kannata möelda ,mis teised arvavad.sina oled ju SINA ja sa tead ise tasa tarka kuidas Sa oma elu sätid. TUBLI olid!!
VastaKustutaTänud, Lady! Paraku on jah meie seadused nii nagu need on...Võtan julgelt abi vastu ja julgen sellest ka kirjutada. Pagulased on nii ehk naa meil rohkem au sees, kui Eesti inimene ise. Ilusat suveilma!
Kustutanii on kallis MARGIT! Sama Sinule sinna kaunisse suvepealinna Pärnu!
KustutaAitäh, Lady! (kes sa iganes oled) ;)
Kustuta