Ahvide planeet

   Täna sain loetud Einar Ojaranna debüütluuleraamatu AHVIDE PLANEET. Einari loominguga olen tuttav juba aastaid. Ta on oma loomingut avaldanud nii oma ajajoonel, kui ka läbi aastate minu loodud luuleklubis "Ahjusoe luule."
 
  Einar Ojarand ei kirjuta kindlasti lilledest ja liblikatest, seega see kogumik ei ole lembelüürikutele. Raamatust leiab, sekka proosaluulele, ka mõne riimiluuletuse. Ma ütleks, et raamat on läbilõhki mehelik ja aus, ei mingit ilutsemist. Autor on elanud kaua aastaid võõrsil ja see kajab ka tema loomingust läbi.
Päris krõbe lugemine oli.

Kopeerin siia ka Rahva Raamatu lehelt tutvustuse, mis sisaldab ka ühte tema luuletust.

Einar Ojarand on eesti kirjanduse kuldajastu tüüpiline esindaja, suur inimene ja suurepärane poeet, selles raamatus on kõik, mis ühes luulemenukis peab olema: ahvid, suur armastus, london, keskmine armastus, kiirtoidurestoranid, kätekõverdused, väike armastus, eurovisioon, süütepudel, samsungi galaktika ja tüdinult pöörlev maakera. „Ahvide planeet“ ühendab endas Jürgen Rooste ja Saatana parimad omadused.

***
BROOK GREEN

inimene magab pargis
tühi kilekott pea all
küüned mulda surutud
paljas selg tänava poole
maalähedust ei häbene

taamal karjuvad poolakad
lähevad iga hetk omavahel
pudeli viina pärast kaklema
möödujal on alati kiire
pooljoostes vahib kõnniteed

***********************************************'

  Täna on sihuke kodune päev. Katsun ennast haigusest elule turgutada ja üks tõhusamaid vahendeid selleks on lugemine ja kirjutamine. No, ja enda cv saatsin ka lõpuks ära. Nüüd olen taas ootel, mitme põneva "asja" ootel. Vähemalt pole igav. Alustasin ka veel ühe uue raamatu kirjutamisega ja kirjutasin koguni kaheksa A4 paberit valmis. Aga sellest ma midagi enamat ei reeda. 

   Ja 2 purki rabarberimoosi keetsin ka valmis. Kui ise oma menüüd muutma varsti pean, siis poisid ju ikka tahavad talvel moosi, ei mina hoidiste tegemistest loobu. No, ja ikka suhkru ja kaneeliga, sest nii maitseb ta meie perele kõige paremini. 

16. juuni. 2016.a.

Vana-Rääma