Meie-maalapsed

pilt illustratiivne

   Meie-maalapsed

ööd on mõnikord muutlikud
sama muutlikud kui päevad
kus keset päikesepaistet
hakkab kallama
nagu oavarrest

sama muutlik oli
malevlase meel kui ta
kaugel nõuka ajal
EÜE raames esmakordselt
maale sattus
malevlase kelle hooldatud
ja pediküüritud vabrad
lehmasita sisse
astusid

mäletan kuidas ühel päeval
pealinnast pärit tüdruk
kolhoosi lauda pesuruumis
oma jalgu ahastavalt jääkülma
vee ja kange piimatorude pesemise
vahendiga ning harjaga küüris
justkui tahaks nahka
maha nühkida

_
mäletan kuidas meie
algkooliealised plikad igatsesime
ka oma siniseid koolipluuse
pastakaga täis kirjutada ja
naba kohale sõlme siduda
aga ema ei lubanud
sest me olime tema meelest
alles tited poiste ees
eputamiseks

aga malevlased võisid
võisid nad ka kurameerida
kolhoosi heintes või
vana mõisa trepil sest nende
vanemad ei saanud neid keelata
ei saanud neid korrale kutsuda
sest nemad elasid pealinnas
tantsisid Viru kabarees või
lendasid tuusikuga Musta mere
äärde puhkama
puhkama ka lastest

aga meie- maalapsed
meie olime maast madalast
sunnitud tööd tegema
mitte ainult suviti
ei käinud me malevas ega ka
viljapäid lõikamas
meie saime juba marlimähkmetest
välja kasvades teada et sitt
mille sisse me astume
ei ole lihtsalt sitt
vaid on leivaisa

selline oli meie
nõuka ajal sündinud maalaste
noorus selline oli meie elu
ilma telefonita
ilma arvutita
selline oli meie viis näidata
armastust oma maa
vanemate ja riigi vastu

27. 06. 2016.a.
Vana-Rääma