 |
| see kaunitar ilutseb Germo toas |
Vahel, siis kui ei ole võimalik minna kusagile, kuhu plaanis oli, vahel siis sünnivad mu sulest luuletused, läbi mille ma olen olemas, olen ka kohas, kuhu minna soovisin...
....
/pühendusega Mari Liisi`le/
Öö langes maale
taevas tihub nutta
miljonid vihmapiisad
siluvad aknakriime
kuid toas on soe
toas on päike
aga toonede taga
on vaikus
seal ei saja vihma
seal ei paista päike
ei laula linnud
ega helise meloodia
seal on aegade taha
ununenud aated
illusoorsed
öö langes maale
aga mina elan päevas
elan ühes päevas
korraga
õnnelikult
õnnistatult
sest see on minu
missioon selles elus
ainuõige ainuomane
mis vaid mulle kuulub
kõrvalmaja trepimademel
keset hallide vihmade embust
istub lonkava jalaga vares
istub ja raputab kohevamaks
oma ballikleiti
meik mööda põski laiali
nagu itkeval neiul
nuta tüdruk nuta
pisarad puhastavad hinge
lausub vanavanema minus
vanavanaema kes
järjekordselt read mu
paberile saatis
kes valgustab ja juhendab
mind päeval ja öösel
õhtul ja hommikul
aastast aastasse
päevast päeva
juba nelikümmend
aastat
nuta tüdruk nuta
nuta lein oma hingest välja
siis tulevad valged linnud
ja hakkavad elutantsu
tantsima
- juuni. 2016.a.
Vana- Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar