Teekond Sauga mõisa varemeile...

   Kunagi olin paaril korral Sauga mõisa varemete juures ja lausa vahel käinud, kuid nüüd ei olnud aastaid enam sinna saanud. Ligi 10 aastat tagasi kondasin seal geopeiturist sõbraga, jah, leidsime tõesti ühe geopeituse aarde sealt üles. Siis tundus kõik kuidagi teisem. Võibolla ka sellepärast, et tookord ei kasvanud seal üle pea ulatavat rohtu, aga täna kasvab, ning üks kitsuke, muru sisse tallatud teerada vaid viib sinna, aga me ei läinud. Üheks takistuseks oli ka see, et meil Evega olid "lapsed" kaasas ja teisalt ei tahtnud eriti pika rohu sees kõndida, no, puukide ja usside ennetamiseks. Oleks kummikud jalas olnud, oleks vast läinud ka. Aga tegelikult oli meie eesmärgiks ravimtaimede korjamine ning neid me ka mõned peotäied saime.

   Veel mõningad aastad tagasi sai mõisa juurde mööda Uus-Sauga tänavat otsemat teed, ka autoga, kuid täna enam autoga ei saa. Vaid kitsuke jalgrattarada viib mõisani, ka uue tee alt läheb jalgratta- ja jalakäijatee. Tegelikult on natuke kurb, et mõisad nii lagunevad ja kellelgi huvi ei ole. Minu jaoks kõnelevad vanad majad ja varemed nostalgiakeeles, kuidagi väga koduses keeles. Pealegi meenutab Sauga mõis mulle ühte lapsepõlvemaa mõisa-Oidremaa mõisa.

  Tühja käega me muidugi tagasi ei tulnud, kuigi väga palju põdrakanepit me ei leidnud, sest suured põdrakanepiväljad paistsid teiselt poolt Sauga jõge ja varemete vahelt. Varemete vahel oli palju klaasikilde ning ka sinna ei tahtnud me lahtiste jalatsitega minna. Nii me siis varemete äärest korjasimegi. Ka mõned peotäied teelehti kuivavad mu köögis. Põdrakanep ja teelehtede raviomadustest leiate ohtralt artikleid googeldades, aga mina peatun pikemalt Sauga mõisa ajaloo linkide peal. Kopeerin siis mõned lõigud sellest ning lisan lingi, kus kohast huviline saab selle mõisa ajalooga pikemalt tutvuda. Igal juhul põnev teema.

Sauga linnamõis teenis sajandeid Pärnu kodanike huve ja kasvatas linnale kenakest tulu

Sauga mõisa peahoone enne II maailmasõda. Fotokoopia Pärnu Muuseumi kogust. 1940. aastal sai Sauga mõisa peahoonest ja mõisa maadest järgnevaks viiekümneks aastaks avalikkusele suletud territoorium. Teise maailmasõja järel asusid mõisas ja selle ümbruses Nõukogude sõjaväelennuvälja rajatised, mis hõlmasid suure maa-ala Sauga jõe alamjooksu vasakkaldast jõe ja uue Tallinna maantee vahel. Aldur Vunk

Foto: parnupostimees.ee

Enamiku 20. sajandi teisest poolest oli Sauga linnamõisa keskus avalikkusele suletud territoorium, seal laiutas Nõukogude lennuväebaas ja rahva mälust kustus mälestus linnaga tihedasti seotud Sauga mõisast.2004. aastal hakkas Pärnu linnavalitsus ette valmistama Loode-Pärnu tööstusküla planeeringut (mis selle räämas ja reostatud ala linnaga taas liitma peab) ja Pärnu muuseumilt telliti ajalooline õiend. Laura Kipperi ja Aldur Vungi koostatud õiendis oli eraldi rõhutatud privileege ja kandeid, mille järgi mõis aastatel 1628–1940 kuulus Pärnu linnale.

2005. aastal võttis abilinnapea Mart Alliku planeeringualuse maa omandiasja ette ja 20. juunist 2006 võib lugeda endise linnamõisa praeguse Pärnu administratiivpiiridesse jääva osa tagastatuks.

Kuid rahva mälus vajab tekkinud lünk samuti täitmist. Taastamist vajab ajalooline pärimus 13. sajandil asutatud Sauga mõisast ja selle Pärli karjamõisast.

Sauga mõisa varasem lugu

Sauga mõis on arvatavasti rajatud Saksa Ordu Liivimaa haru ja Saare-Lääne piiskopi 1238. aastal sõlmitud koostöölepingu tulemusel, kui piiskop andis (abi eest oma vasallide taltsutamisel) orduvendadele lisaks poolele lossile Lihulas ka Matsalu, Sõtke ja Sauga valdused. Nendest moodustati Lihula komtuurkond, mis jäi endiselt Saare-Lääne piiskopkonna vaimuliku diötseesi osaks.

Pärast komtuurkonna likvideerimist 1480. aasta paiku liideti mõisad ja vahepeal lisandunud Kastna valdus Uus-Pärnu komtuuri halduspiirkonnaga. Sauga mõisa territoorium paiknes Sauga jõe vasakul kaldal piiskopkonna Korbe (Pärnu-Jaagupi) kihelkonnast kuni Pärnu jõe ja Rääma rabani.

Ordumõisa funktsioon ei olnud ilmselt vaid majanduslik, vähemasti aastatel 1546–47 mõisa hallanud orduvend Johann van Ghoer on kandnud tiitlit Saksa Ordu Sauga foogt.

Sauga foogti koostöö Saare-Lääne piiskopkonna võimudega oli nimetatud ametimehe puhul väljaspool kahtlust, sest naabruses asuva piiskopilinna Vana-Pärnu linnafoogtiks oli tema vend Bartholomeus.

1554. aastal, kui mõis on kuulunud Liivi Ordu maamarssali valdkonda, on Saugat valitsenud Dirich Lode, kelle nimi seob ta Saare-Lääne piiskopkonna ühe tuntuma vasallisuguvõsaga.

Militaarordu foogtid olid tavaliselt paigutatud ordu sõjalistesse tugipunktidesse, kus elas ka teisi orduvendi. Ilmselt asus keskaegse ordumõisa kindlustatud peahoone koos abihoonetega Sauga jõe kaldal ja turvas nii jõeteed kui maanteid, mis ühendasid piiskopi poolt 1251. aastal asutatud Pärnut piiskopkonna teiste keskuste Korbe ja Audruga. 18. sajandi lõpus koostatud Mellini atlase kaardil hargnevad postimaantee Tallinna ja teine tähtis maantee Lihulasse just Sauga mõisasüdame vastas teisel pool jõge.

1560. aastal vallutasid Sauga mõisa hertsog Magnuse palgasõdurid, kes seejärel asusid ehitama silda üle Sauga jõe, et kindlustada sillapea ja rüüstata orduvaldusi sügavamalt.Järgneb SIIN.

Puiestee peatusesse läksime Germoga bussiga, aga edasine teekond kulges jala...

Kaidi ja Germo viadukti all

peale viadukti kulgeb tee Sauga mõisa

siit ta paistab-Sauga mõis

Germo ja Kaidi vanas paadis Sauga jõe kaldal

Eve

teelehed

põdrakanep

Lisan siia ka fotogalerii tänasest päevast.

   Teel koju kohtusime bussijuht Kariniga, kes parasjagu lõpppeatuses sõidupausi pidas. Ära nägime lõpuks Karini ta töökohal. Ja jäädvustasin muidugi ka.

bussijuht Karin

  Koju jõudes külastas meid üllatuskülaline, hea luulehaldjas Luule Luule, kes Germole maasikaid ja mulle lilli tõi.

lilled Luule Luuselt

pilt on tehtud 2006 aastal Luule Luusega koos, tema kodus

  Mõnusalt väsitav ja värvikas päev on seljataga. Homme on uued tuuled.

29. juuni. 2016.a.

Vana-Rääma