Üksinda Maailmas 13.pt

 13.peatükk

„Eks ma püüan mitte süüdistada, aga ega mu hingel sellest kergem ei hakka. Loriett on kahtlemata targem ja asjalikum tütar mul, kui Mariett, sestap Salme-memm ta enda kaitva tiiva alla võttiski. Memm oli mul maailma targem ja õiglasem inimene ja ma üldse ei imestaks, kui ta mu tütre kadumisele kaasa aitas, kasvõi postuumselt. Eks Loriett jumaldas memme just sellepärast, et meie Tiffaniga tegime vigu, hoides väetit Marietti, kes sündis suht äbarikuna, rohkem. Sundisime Lorietti varakult kodutöid tegema, aga ma usun, et see tuleb või tuli elus talle ainult kasuks. Ma tahaks nii loota, et tuleb, et ta on elus...“Mairoldi hing läks taas härdaks ja juba manustatud hundijala vesi päästis ta pisarad, mida ta enne tagasi hoidis, valla.

„Nojah, mis tehtud-see tehtud! Möödunut tagasi enam ei saa, kuid loodan südamest, et saad oma tütre tagasi! Sinu juttu kuulates on mul sihuke tunne, et Loriett elab ja elab päris hästi. Saab oma eluga hakkama. Lase see kurbus endast välja ja nuta. Lase pisaratel vabalt voolata! Minul oli vanglas raske, aga õppisin pisaraid alla neelama, sest need mehed, kes julgesid pisraid näidata, tembeldati kukkedeks ja ma ei taha isegi rääkida mis sellele järgnes. Tegelt on see väga vale, ka mehed nutavad ja nad ei tarvitse sellepärast pederastid olla. Hinged on erinevad ja see on puhas vale, et nutavad ainult eide hinega mehed. Aga vanglaseadused on vanglaseadused, pole parata. Ja keegi ei käse sinna sattuda, tean seda, aga see külm, kõhetu ja negatiivsest energiast pakatav koht kuidagi lausa kutsub teatud inimesi, ka mind, nagu sa tead. Mitte, et ma nagu munga kombel tahaks sinna peitu pugeda ja tsölobaadis elada, aga nii see saatus kord juba minuga vingerpussi mängib. Aga semu, läheks kusagile? Kõrtsu? Või lendaks üldse Hispaaniasse? Ma pole seal paradiisis juba ju aastaid käinud. Tahaks mõnda lohakat hoovi rebida, mõnda kuuma soojamaa beibet, kes nagu loom ahmib sind endasse, mitte ei piparda nagu põhjamaa tibid, kes oleks nagu stagna ajas kinni, häbenevad ja tahavad asju ajada vaid pimedas ja teki all!“ Robert tegi sõbrale mitu ettepanekut korraga, aga sõber oli seiklusteks liiga masenduses ning tahtis rahulikult koduseinte vahel tulivett endast läbi lasta, otsides sealt vastust teda painavatele küsimustele.

„Tead, ma vist hakkangi vanaks jääma. Elus seigeldud küll, aga mul pole tahtmist kusagile minna. Mine sina, kui tahad. Mine kohalikku kõrtsu kasvõi. Küll sa sinna Hispaaniasse ka ükskord jõuad. Las mina vanatoi olla omaette. Ma parema meelega lendaks koju pere juurde, aga ilma Lorietita seal olla...see on piin, väsitab ja pealegi pole ma valmis niast rahuldama. Ma ei suuda mõelda hetkel seksist, sest ma ei tea oma lapse elust midagi. Ma pole kindel, et mõni seksuaalroimar teda ära vägistanud ja tapnud pole. Seksi pärast on ilmas väga palju tapetud ja, nagu sa peaks ajaloost teadma, on paljud sõjad ka seksi ja naiste pärast peetud. Ma ei viitsi. Ma tõesti ei viitsi!“ Mairold oli depressioonis, kuid Robertil oli hammas verel ja ta tahtis naist saada, ostses mõttes. Robi küll kartis sõpra sellises seisundis üksinda tulivett tarbima jätta, aga kihu oli nii suur ja ta pani oma plaane paika.

„Olgu, sõber, ma lähen kolan veidi ringi, kube kärab lausa. Ma pean täna naist saama! Hoia mulle pöialt. Ja mine tea, ehk juhtub selline tots näkkama, et saab sindki õndsaks teha.“ Robi pilgutas silma, pani paremad riided selga ja läks. Viskas veel pilgu sõbrale, aga too oli sama apaatne ja morn, polnud parata.

„Mine, mine. Sa noor mees, veri vemmeldab sees. Ei mina pahaks pane, et mind pudeliga kahekesi jätad. Mul ongi vaja elu järele mõelda. Ma tahangi vahel üksinda olla. Ära minu pärast muretse.“ Mairold pomises habemesse. Mees lonksas veel ühe pitsitöie haljast põhjani ja vaatas kella, viimane laev Helsingist Tallinna läheb tunni aja pärast. Mõeldud-tehtud! Mairold pakkis pagasi ning tellis takso ja mõne tunni pärast terendaski Tallinn. Ta helistas sõbra vastu ja jõudis koju pooltiest tundi peale südaööd.

Maja oli pime. Mairold keeras vaikselt ukse lukust lahti ja astus esikusse.

„Noh, ka sei näkkanudki, et nii ruttu juba koju tulid?!“ Tiffani hõikas tualettruumist naastes, arvates, et Mariett tuleb juba ööklubist koju.

„Ohh sa mu meie! Kas nii võtekase abikaasat vastu? Oled ikka vallatu mul küll!“ taarus purupurjus Mairold, kes laeval ennast korralikult täis pummeldas, esikust tuppa ja tahtis naist sülle haarata.

„Lõpeta! Me kukume koos pikali!“ Tiffani pahandas.

„Sinuga kasvõi maailma lõppu!“ Mairoldi keel oli ikka väga pehme. Olgugi, et alles mõne tunni eest oli ta apaatne ja külm, aga oma abikaasa nägemine, kus teine on lõbipaistvas, roosa miniöösärgis, surus mehe seksuaalsuse lakke. Mairold oli see mees kes just joogisena andis mehe mõõdu välja ning siis võis ta kogu öö seksi nautida, erinevalt sellest, kui ta kaine oli. Kainena polnud temast väga asja, naine ei kippunud üldse oma mehaha kainena seksuaalseid vajadusi rahuldama, sest siis pidi ta naudingu saamiseks ennast ise aitama. Mees lõpetas peaaegu kohe ning norises peale suguakti nagu talveund magav karu. Aga joogisena mõtles ta eelkõige naise vajadustele, juba eelmäng kestis iseenesest nii kaua, et Tiffani jõudis juba mitu korda nirvaanas ära käia, enne kui mees karuhäälel möirgama hakkas. Tiffani ja Mairold ei hoidnud ennast sekides tagasi, lasid häälel seest välja karjuda ja neid ei häirinud isegi see, et lapsed võisid kuulda. Nad olid vabameelsed tegelased, kes harrastasid erinevaid poose ja ükski poos polnud nende jaoks tabu.

Olgugi, et Mairold oli hulgimas koguses alkoholi manustanud, ei jäänud ta magama. Kui Mariett vastu hommikut ööklubist naases, kuulis ta ema toas hääli ning tormas sinna, arvates, et ema on mõne armukese majja toonud ja ajab häälitsedes ta lapse ka veel üles. Isa autot ju maja ees ei olnud.

„Mida kuradit te siin lärmate!“ Mariett avas sõimeldes ukse ja ehmatas soolasambaks kui nägi ema ja isa asju ajamas, ja veel millises poosis!

„Tütar, kurat, kus su kombed on!?“ Mairold vihastas ja katkestas suguühte, et ust sulgema minna. Aga viha on suur ja negatiivne jõud ning enam nautingute jätkamiseks tal jaksu ei olnudki. Mairold tõmbas hommikumantli selga ja otsustas tütart korrale kutsuma minna. No nii ikka ei tehta! Mingi austus võiks vähemalt vanemate vastu olla. Mees oli püha viha täis.

„Tule välja! Roni teki alt välja! Ja kus kohast sa üldse hommikul tuled? Käisid hooramas või? Tahad veel endale mõne tite lasta taha keerata ja meie turjale kasvatada visata või!? No tohohh kurat küll! Mingit korda siin majas enam ei ole!“ Mairold räuskas ega ei tulnud selle pealegi, et võib lapselapse sellega üles ehmatada.

„Lõpeta isa! Ise hakkad last rahustama nüüd!“ Mariett, kellel oli ohtralt julgus sisse võetud, hakkas isale nii julmalt vastu, et palju ei puudunud sellest, et Mairold oleks esimest korda elus oma lapse vastu kätt tõstnud. Õnneks peatas selle tuppa astunud Tiffani, kes võttis lapselapse enda hoolde ning kanadas mehe ja tütre toast välja oma asju klaarima.

„Isa, sul ei ole mitte mingisugust õigust minu kallal iniseda! Kuuled vä!!?? Ma olen täiskasvanud naine ja tean ise kus käin ja mida teen! Mida tead sina üldse meie elust? Käid kodus harvemini kui kuuvarjutus ja siis tuled omast arust korda looma! Fakk, ma ütlen! Mine ela seal Soomes oma elu ja kamanda keda tahes, aga minu elu sa paika panema ei hakka! Selleks on liiga hilja! Kuuled vä? Liiga hilja!“ Mariett oli nii ülbust kui julgust täis, sest öö läbi ööklubis hängimine pani teda alati ennast täis jooma. Siis jätkus tal jultumust ja julgust ülearugi. Ja isegi, kui ta jutus tõeiva sees oli, peaks iga laps ikka viisakusega oma vanematesse suhtuma, mitte neile etteheiteid tegema, kui ise on samasugune, või hullemgi veel. Ja ärgu tulgu keegi mainima, et asi vaid geenides on. Lorietil on ju samad geenid, aga tema on hoopis teistsugulne. Asi on pigem iseloomus ja kasvatamises. Liiga ära hellitatud ja poputatud jõmsikatest kasvavadki kõrgid ja ülbed, tahtejõuetud tegelesed, kes jäävadki tihtilugu vanemate rahakotil liugu laskma. Just selline Mariett oligi.

„Vaiki, õnnetu! Pole sinu asi minu elu elada! Kelle kulul sa elad, plika, raisk!? Ah! Kelle kulul?? Selle asemel, et öö läbi ringi hooratakse, tuleks tööle minna! Mine ja otsi oma elamine ja hakka elama, kui siin ei kõlba! Nii kaua, kui meie katuse all elad, pead aksepteerima ka meie nõudeid! Või tema tuleb siin õpetama kuidas elada! Kellesse sa küll oled!? Loriett on üks õige tütar mul mitte sina! Sina oleks võinud Lorieti asemel kaduda siit!“ Mairold ei rahunenudki maha, sest purjus tütar süstis oma ülbitsemisega talle kurjust juurde.

„Lähengi! Head aega! Jumalaga!“ Mariett võttis oma mantli ja ridiküli nagist ning lõi pauguga maja ukse kinni ja kadus.

„Sa oled ikka tubli isa! Nüüd oleme mõlemast tütrest ilma...“ Tiffani oli nukker.

„Aga meil on lapselaps kasvatada. Ja ma luban, et hakkan sellest kasvatamisest aktiivsemalt osa võtma. Hakkan igal nädalavahetusel kodus käima. Ja vajadusel võin poisi ka Soome kaasa võtta.“ Mairold rahunes, kallistas naist, võttis lapselapse ta sülest ning läks teda magama panema.

19. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 12.pt

  12.peatükk

Noored muigasid, mida juhtus Laureeniga harva.

„Laureen, vasta mulle siiralt, kas sa vajaksid abi?“ Kusti pakkus oma abikäsi meestetöödele, kuna nägi, et nii mõnigi asi vajaks kõpitsemist ja valmis ehitamist.

„Tead, ma olen siiani üksinda hakkama saanud ja saan ka edaspidi!“ Naine oli ikka veel tõrges.

„Misasja? Kas sa tahad öelda, et oled siin kõik ise ehitanud? Kas ka koja, maja välivoodri ja teised asjad?“ Mees oli hämmingus, sest arvas, et Laureenil käib mõni töömees abiks.

„Ma mitte ei taha ainult öelda, aga ma ise renoveeringi oma kodu, ilma ühegi abiliseta. Ehitan täpselt sellise maja nagu vajan. Ma ei taha kellegist sõltuda, sest mulle meeldib üksindus. Jah, ma olen isepäine, aga kes meist ei oleks?“ Laureen vastas küsimusele küsimusega.

„Jaajah, noojah, einohjah, ma ei oskagi enam midagi kosta. Tubli Eesti naine! Uskumatu!“ Läksid mehe silmad suureks. Ta tõesti oli hämmingus, et üks habras naine suudab, tahab ja oskab teha mitme mehe tööd. See kummaline naine hakkas iga hetkega mehele üha rohkem sümpatiseerima, aga mees oli hädas, ta pidi valima iga sõna mida välja öelda kavatses, et mitte naist taas solvata. Kusti sai aru, et naine ei ole just jutukas ning on väga ettevaatlik, kuid ta püüdis ka ennast tagasi hoida, ehkki juba oleks tahtnud Laureeni lihtsalt kallistada, aga ta igaks juhuks ei söandunud seda teha, vaid keeras jutu teisele teemale.

„Sa oled ikka väga kaval! Kas sa loed palju? Kus mul Itike tuli välja!“

„Heh,“ muigas Laureen. „Kas selleks, et ennast Itiks ristida, peab ilmtingimata palju lugema? Aga jah, tegelt loen ma tõesti palju aga viimasel ajal võtab kodu korda ehitamine kogu mu aja ja õhtuti ma lausa kukun voodisse, pole jõudnud ammu midagi lugeda.“ Laureen muutus ühtäkki väga sõbralikuks ja jutukaks kaaslaseks.

„Väga vapper naine oled! Üksinda siin metsa ja muudkui askeldab! Ma väga vabandan, kas ma või su tualettruumi kasutada?“ Kusti kibeles juba tükk aega tualetti kuid ei teadnud kus see asub.

„Muidugi võid, aga ära pane tähele, see on mul suhteliselt lobudik, kuid kannatab asja ära ajada.“ Laureen juhatas mehe välja.

Kusti mahtus vaevu sissekukkunud kemmergusse ning ka selle põrand oli ohtlikult mäda. Ta juba kahetses, et ei olnud lobudiku taha häda tegema läinud, aga kartes perenaise reageeringut, läks ta viiskalt õigesse kohta. Kui ta sellest väljudes ust korralikult kinni panema hakkas, kukks lobudik kokku. Mees ehmatas väga, sest ta oli jällegi millegi ebameeldivaga hakkama saanud, kuigi lobudik oligi hinge heitmas ja veel hullem oleks olnud, kui see Laureenile oleks selga vajunud. Asi võinuks palju halvemini lõppeda.

„Oehh, Laureen, ma vist pean minema hakkama, sain taas pahandusega hakkama!“ Kusti oli mures, set ei teadnud mis seisukohta võtta. Samas ta juba kahetses, et hakkas minekust rääkima, sest see kõlas põgenemisena. Mees mõtiskles, sügas kukalt ja hoidis om huuli kramplikult kriipsuna. „Tegelikult...ma ei pea minema hammama, no kuidas sulle selgitada, ma ei taha nõrga ja saamatuna näida, ega kemmerg kukkus kokku. Mul on nii häbi!“Kusti tunnistas intsidenti.

„Ahh, see oligi aja küsimus mil ta kokku kukub! Ära tunne ennast süüdi!“ Laureen mõistis meest.

„Tänud mõistmast!...aga, kas sul on materjali, ehitaksin kohe uue?“ Kusti pakkus abi.

„Ole nüüd, pole vaja! Mul on materjal olemas, aga mitte välikäimla tarvis. Kavtsen wc majja ehitada, või õigemini olen sellega juba algust teinud, kuid ühelt maalt....Noh, mul tegelikult on tõesti abi vaja, sest ma seda veevärki ei jaga ja ma plaanin veega tualetti majja saada, kuid selleks vajan tõesti kas juhendamist või abikäsi. Mul on isegi septik olemas, aga...“ Laureen tunnistas, et on tegelikult hädas.

„On sul äkki mõned tööroobad mulle pakkuda? Ma muidugi võin kodus ka ära käia ja riided ära vahetada, vajadusel.“ Kusti oli valmis kohe tööle hakkama.

„Ära näe vaeva! Magamistoas kapis on vanu riideid küll, kui sa just ei pea sobimatuks võõra inimese riideid kanda. Aga tegelikult oleks vast mõnda masinat vaja, eks ikka septiku kaevamise tarvis. Ma ei teagi kust otsast alustada. Natuke võõras maailm minu jaoks, kuigi iseenesest sanitaarremonti oskan ma teha.“ Laureen nentis, et ta ei saa ikka kõike asju enda sees hoida, et vahel on vaja rääkida, just veel siis, kui sulle heast tahtest abi pakutakse.

„Tead, teeme nii, et sina teedd süüa ja mina hakkan asju ajama. Sobib? Ära minu pärast muretse. Ma ajan kõik asjad korda, sest vastasel juhul ei saa ma ka ise peale sööki ennast kusagil tühjendamas käia.“ Kusti tegei naisele silma ja naine nõustus. Ta hakkas elamises askeldama, koristas, võttis tolmud, pani pesu likku ning hakkas kartulaid koorima, sest talle tundus, et täna tuleb suurem portsjon süüa teha. Külmunud hakkliha pistis ta ruttu uuni sulama ning punapeedid oli ta juba eelmisel päeva ära keetnud. Plaanis oli teha lihtsalt toitu-hakklihakastet ja punapeedisalatit.

Mehed askeldasid õues isegi veel pimedas, aga lõpuks oli tulemus käega katsutav ja seda tänu Kustile, kes ise töötas ehitajana, õigemini ehitusfirma bossuna, aga sellest ta naisele ei rääkinud. Ta ei rääkinud ka sellest, et ta maksab omast taskust töömeestele selle eest palka, sest Kusti kartis, et Laureen ei lepiks sellega kuidagi. Nii pakkuski mees, et itab teda kõhutäie eest ja toita tuli naisel lausa kolm meest.

„Laureen, ära näe vaeva, me ühendasime nüüd pesumasina ka ära, saad kenasti pesu pesema panna!“ Kusti teatas rõõmsalt naisele uudist, kui viimane küürutas pesukausi kohal ja nühkis sõrmade vahel pesu ning pumpas kummimusiga tööroobadelt mustust välja.

„Ooo, see on väga hea uudis, aitäh!“ Laureen oli üliõnnelik. Nüüd ta juba kahetses, et polnud enne kedagi appi võtnud. Aga ta ju ei tundnudki selles külas kedagi, oli elanud uhkes üksinduses oma metsamajakeses ning suhelnud ainult lindude ja lilledega, et rääkimist ei unustaks, ja pealegi armastas ta juba lapsest saati loodusega kõnelda. Oli ju loodus see, kes teda ära kuulas, kui isa, ema ja õde olid ta hingele haiget teinud. Loodus ei tõrelenud kunagi lapsega, pigem kiitis teda. Ja juba lapsena märkas Loriett, et alati siis, kui ta valjul häälel loodusega rääkima hakkas, jäid linnud puuokstel vait, vaid liigutasid pead ja kuulatasid. Kui tüdruk oli mure välja rääkinud, hakkasid linnud valjuhäälselt sidistama, nagu kõneleks temaga ja kiidaks ta sõprust nendega.

„Issand, kui hea toit! Sa teed täpselt sellist toitu nagu mu vanaema kunagi tegi. Täpselt sama maitseg ahakklihakaste ja isegi peedisalat on sama. Ma väga tänan!“ Kiitis kiitsakas, massiivse alalõua ja taevsiniste silmadega, satääni lokkis juustega kopamees perenaise toitu.

„Ma tänan sind, Theo! Ma olen lihtne naine ja armastan lihtsust igast mõttes. Minu kallis, kadunud vanaema õpetas mind juba maasta madalast süüa tegema ja tema tegi täiesti tavalisi toitusid. Ma ei jätnud tema juures kunagi toitu söömata, erinevalt kodust, kus armastati rohkem pitsasid ja hamburgereid. Ema valmistatud või ostetud toit ei meeldinud mulle, kuigi ma vahel sõin selle, austusest ema vastu, vägisi ära. Seda ma muidugi püüdisn varjata, et ma pärast näpud kukru ajasin ja selle välja oaksendasin. Oh, hoidku alt, mis minust siis...“ unustas Laureen eneselegi üllatuseks ennast lobisema, kuni poole sõna pealt avastas, et oli liiga avameelseks muutunud. Kogu meesteseltskond jälgis harbast, punapäist naist, kes oli nagu lõke või kuumav päike, armas ja kauni figuuriga. Tegelikult Laureen märkas endal kolme silmapaari korraga, aga ta püüdis mitte välja teha, kuigi tundis ennast ebamugavalt. Mehed tajusid ta häbelikkust ning keerasid, nagu kokkulepitult, oma pilgud neiult ära.

„Oihh, mul on kõht nüüd ääreni täis, aitäh, hea perenaine!“ Theo tänas kuid ta silmad sihtisid ikka Laureeni kaunist figuuri ning Kusti märkas seda ja see ei olnud üldse talle meeltmööda. Samas polnud Kustil õigust ka sekkuda, ega midagi kommenteerida, sest ta tundis naist sama vähe, kui ta töölised. Aga seda, et Theo naistemees on, teadis kogu Võrumaa. Oli teine kunagi diskorina vist kõikide kohalike naiste lemmikmees, hurmur, kes käis ühe voodist teise ja vaid ainult ei käinud, vaid muudkui eostas lapsi, sest naised kõik tahtsid temalt lapsi ja valetasid, et kasutavad raseduspille.

„Suured tänud kõhutäie eest!“ Teine töömees, albiinost Teet oli kordi tagasihoidlikum kui Kusti ja Theo. Ta ei kippunud eriti rääkima. Tumesiniste, ilmekate silmadega, ümara näoga noormehe nägu meenutas täiskuud ning selle järgi hüütigi teda „Kuuks“ ja Teet oli sellega nii harjunud, et ei pannud paraks. Tegelikult, kui ta oleks pannudki, ilmselt oleks jätnud solvumise oma teada, sest ta oli introvert ja temast tuli reeglina sõnu välja kangutada, ka siis mõtles Teet enne pikalt, kui vastata suvatses. Teet elas Laureeni talule kõige lähemal, umbes pooleteist kilomeetri kaugusel, ka metsatukas, vanas talus. Seal oli ta sündinud ning praegu jagas ta elamist emaga, sest rohkem õde-vendi tal ei olnud ja isa oli ennast kunagi surnuks joonud. Võimalik, et sellepärast oli poiss kidakeelne, aga võimalik ka, et teda painas miski, millest ta kunagi vestnud polnud. Teet ja Laureen näisid natuke sarnased, introverdid, kes naljalt oma emotsioone välja ei näita. Olgugi, et ekstravertsel Kustil oli omadus rääkima panna ka kõige kidakeelsemad inimesed. Algus oli juba Laureeniga tehtud, mees lootis, et ükskord õpib ta silmarõõmu ka rohkem tundma, kuigi ta niigi pidi Laureeniga suheldes oma loomust muutma, mida ei pidavat reeglina muuta saada. Aga kui inimene on teisest inimesest huvitatud, teeb ta kõik selleks, et selle teise inimese tähelepanu võita ja köita. Kusti oli kõigeks valmis.

„Hea meelega viskaks nüüd kummuli ja laseks leiba luusse!“ Theo naerats ja vaatas perenaist.

„Jäägem ikka viisakaks!“ Kusti ei suutnud enam oma keelt hammaste taga hoida.

19. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Rändur ta on ilma pääl...

  RÄNDUR TA ON ILMA PÄÄL...

loksub laine vastu kallast
helgib muul kui kassikuld
keset kirgast taevasina
tähed pillutavad tuld

paljasjalgne näitsik kõnnib
rannal merepiiril seal
juuksed justkui härmalõngad
sillerdavad tema peas

nagu näkineid kel seljas
pronksikarva mündikleit
aga lähemale jõudes
tundub ta kui hõbeheik

kõnnib neid veab kaasas väge
õlga painutamas märss
mille sees on tuhat tõde
haikupärg ja vabavärss

pole tal ei kodu pere
rändur ta on ilma pääl
üle ookeani mere
kostub tema lauluhääl

ae-aa-eee...

19.01.2018.
Vana-Rääma

Vesi annab, vesi võtab...

   VESI ANNAB, VESI VÕTAB...

lagendikul
järve ääres
metsatuka lähedal
võtsid mind sa
embusesse
sõnad
häälel kähedal

laususid seal
minu hinge
sinna
talletama jäid
vahel siis
kui tuju paha
kaldan meenutamas
käin

vesi annab
vesi võtab
järvevesi rahustab
nii kui mõtlen
sinu peale
lainetab ja
vahutab

talvekülmadega
ühes
katab kaas
kui järvevett
tuled sina
vaimusilmas
see on
jumalagajätt


19.01.2018.
Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 11.pt

 11. peatükk

„Ma olen mõnikord mõelnud, et kui vanaema oleks alles elus, kas siis elaks Loriett alles meiega. Võimalik, et elaks jah vanamema Salmega, aga vähemalt ikkagi oleksime tema käekäigust teadlikud. Nii jube on mõelda, et teda enam ei ole. Aga see ei saa võimalik olla, ma öösiti räägin temaga ja ta räägib vastu. Kuuulen tema häält selgemini kui enda oma. Juba see näitab, et ta on elus. Samas ma ei usu, et ta varjeks ennast meie eest kogu elu, sest ta on palju parema südemega kui mina. Aga äkki ta on üldse nime vahetanud ja väljamaale põgenenud?“ Mariett usutles ning kaalus võimalikke variante. Ta oli tõele väga lähedal, aga ta ei tednud seda. Väga paljud, eriti just need kes tahavad oma minevikus määritud nime varjata, vahetavad enda nime, et siis enda arvates justkui alustaks puhtalt lehelt, kuigi ega minevikuvarjud su küljest ei kao, aga nimevahetaja tunneb ennast paremini küll.

„Jah, Salomia oli ainus õige inimene meie seast kes tõesti hoolis Lorietist. Ja ma usun ka, et kui ta elaks, siis Loriett oleks ka meie jaoks olemas. Aga see on kõik vaid oletus, ning oleks ja poleks pole sõbrad, nagu targemad räägivad. Mina olen mõelnud, et saaks kuidagi aega tagasi kerida, teeks paljud asjad, mis vett vedama läksid, heaks. Aga samas ma ei tohiks üldse viriseda, sest minu vanemad rügavad siiani välismaal palehigis tööd teha, et meie siin millestki puudust ei tunneks. Ja nad ei kavatsegi vist Eestimaale tagasi tulla. Ema vähemalt mainis viimase kõne ajal nii. Aga isa, tema kohta ma ei oska kosta, ta on suhteliselt Eestimaa patrioot ja on seda eluaeg olnud. Uurib ja joonistab sugupuud ning isegi kogu endise Nõukogude Liidu ajalugu on tal lausa une pealt peas. Ema on ema, aga armastus suudab paljut ja mine tea mida elu veel ette tuua võib. Kui nad juba nii kaua on koos elanud, muutuvad nad mitte ainult välimuselt, aga ka sisemuselt sarnaseks, nii võib ema isa ümber näpu keerata ja isa saab madalam kui muru ning viimaks ka muld võõramaa pinda.“ Tiffani oli segaduses.

„Nojah...Ema, mina ei tea kas mina üldse oskan armastada. Tahaks sellel teemal nii õega rääkida, aga ma ei saa. Mis asi see armastus üldse on? Kas sina ikka armastad isa?“ Mariett oli segadusest ja sestap avameelitses.

„Ju ma ikka armastan. Aga ühest definitsiooni armastusel ei olegi. Ega kehamõnude nautimine ei tarvitse armastus olla, see on pigem armastsemine, rahulduse vajadus, et oleks mõnda aega taas hea olla. Kuid mina kaldun arvama, et armastus on midagi muud, selline tunne, et tahad vahel inimest näha kasvõi. Mina ei usu, et armastus on see mis sind iga kord armastatut nähes jalust nõrgaks võtab. See on pigem seksuaalne iha, energia, mis paneb su seksimise järel igatsema, mis jalgu niitma hakkab. Aga mis definaator mina nüüd olen, ma ei tea isegi kas mul on õigus ja sestap ei oska ma ka sulle, kallis tütreke, sellele üheselt vastata. Võibolla polegi sellelel ühest vastust, inimesed tõlgendavad erinevalt. Aga mina olen seda meelt, et kui sa teist inimest aramastad, ei tohi sa tema vabadust piirata ja tema sinu vabadust ka mitte. Ei tohi elada abikaasa elu, kuigi nende elud on reeglite ja rõngatega ühendatud. Kui ikka mina tunnen, et ma vajan rahuldust ja seksi ning mu abikaasat ei ole kohe võtta, lähen ja võtan mujalt. Kas ma peaksin olematu seki pärast piinlema? Oh, ei! Aga seda vist taipad sa kunagi hiljem. Ja samas, kui Mairold on pidevalt ära, leabki Soones rohkem kui kodus, ei pane ka mina pahaks, kui ta seal ringi kepib. Andku minna! Peaasi, et haigusi koju ei too!

„No, ma ei tea...Ma praegu küll sellisel arvamusel ei ole. Ema, sa vist oled liiga rikutud!“ Heitis Mariett Tiffanile ette, kuigi ise käib peaaegu sama rada mida ema. Eks kodune kasvatus on paljutki määrav, aga mitte alati. Väga palju on juhtseid kus korralikust haritlaste perest pärit viiskast ja eeskujuliksut lapsest saab narkomaan või kriminaal. Aga vaeses või koguni alkohoolikute peres kasvanud lapsest saab kõrgharitud sptesialist, aus ja intelligentne inimene. Palju oleneb ka inimesest endast. Marietti ennast poputati ja hellitati, aga tal pole ka nüüd, kaheksateistkümne aastasena mingit sihti ega eesmärki elus, ka oma last ei suuda ta armastada. Samas kakikõde põgenes kodust ja jäi ellu, ehitab oma kätega endale kodu ning saab hakkama, kuigi ta hing on mürgitatud ja temast on saanud eremiit, kes peale enda kedagi usaldada ei julge. Haavad, mis lapsena jäävad hinge, ei parane iialgi. Need võivad küll armistuda, aga minevikuvalud rebivad haavad uuesti verele ja nii terve elu. Tekib mingi seletamatu sisemine foobia, mille meedikud liigitavad depressiooni või tont teab mille alla, aga tegelikult päris nii see ei ole, kõik ei ole ühe vitsaga loodud. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid foobiaid mis kohe kindlasti ühise nimetaja alla ei kuulu.

„Kulla tütreke, sa peaksid üldse töö peale mõtlema hakkama. Sa ei saa kogu eluks koju jääda. Feldo-poiss on juba nii suur küll, et sa võiks teda lasteaeda harjutama hakata, seal ta areneb ja hakkab teiste lastega seltsima. Nii kodus istudes ja mööda ööklubisid hängides võid veel viimaks süstla otsa kukkuda, mis su pojast siis saab?“ Tiffani hakkas ootamatult tütart noomima. Küllap sellepärast, et Mariett emaga nõus ei olnud ja teda korrale kutsuma kippus. Tiffani ja rikutud, see solvang riivas tema au ikka väga valusalt, ega Tiffani ju ei kippunud oma vigu tunnistama, ta võis tarka nägu teha või koguni filosofeerida, aga ise astus ikka sama rada, ühest ämbrist teise, aga ta vähemalt pidas töökohta ja teenis. Sestap tahtis naine, et ka tütrest saaks tööinimene, saaks Mariett teada mis tunne on kui pead oma kötega elatist teenima.

„Mis sul hakkas? Mingi mürgine puhtukas hammustas või? Ahjaa, sa lihtsalt ei kannatanud tõde välja, et ma sind rikutuks tituleerisin. Aga sa ju oledki rikutud. Ja mina ise tean mida oma lapse ja oma eluga peale hakkab, sa ei pea mind õpetama, ega ma mingi laps ei ole!“ Mariett oli sama kange kui Tiffani, ega jäänud emale vastust võlgu. Pigem salvas ta edasi, sest temale pidi ju õigus jääma. Teda ei huvitanud isegi, et solvatavaks oli ta lihane ema, kes ta sünnitas, kasvatas ja oli ka kogu elu vaeva näinud, et tüytrel oleks kõik olemas. Isegi tänutunnet ja austust ei olnud Marietil oma ema vastu, millest kipub tänapäeva lastel üldse vajaka jääma. Nas on nii ülbed ja ebaviisakad, pruugivad oma suud seal kus tahavad, ei vali sõnu ka. Neil ei ole kombeid, kuigi vanemad võivad viiskaust neile palehigis õpetada, aga noored lihtsalt ei võta omaks. Oleks nagu põlvkond ülbikuid planeedile maa sündinud, kelle jaoks ei ole vanamad inimesed ausees ja kes ei hinda oma vanemaid mitte natukenengi. Muidugi ei saa üldistada, aga üha enam kohtad sa isegi tänaval noori, kellel ei ole mittemingisugust austust kaasinimeste vastu. Nad sülgavad kasvõi su varbale, puhuvad kanepihaisulist suitsu sulle näkku, kusevad häbenematult rahavamassi seas, räsukavad ja ropendavad ning peavad ennast maailmanabadeks, kellel peab alati õigus jääma. Kui mõni vanem inimene üritabki neid korrale kutsuda, saab ta sellise roppuse osaliseks ning seda on veel vähe öeldud, isegi vägivalla ohvriks võib vanur saada, kui ta julgeb sekkuda.

„Olgu, olgu, eks sa siis tea edasi! Mina kavatsen puhkuse ajal kolmeks nädalaks Eestist lahkuda. Vaata ise kuidas siin hakkama saad!“ Tiffani solvus ja astus mja välisuksest välja.

„Kah mul mingi ema! Lits selline! Käib ja magatab igasuguseid ilalõugu ja siis veel õigustab ka oma teguviisi! Fakk, mutt, ma ütlen, elan ilma sinu almuseta ka ära!“ Mariett oli nii ülbe ja tänamatu, ime, et tal endal paha ei hakanud. Õnneks Tiffani seda kõike enam ei kuulnud. Mariett on elus näide tänapäeva ülbikutest, kellle ei ole mingitki austust ligemese vastu. 

19. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 10.pt

 10.peatükk

„Kas sina, Mairold pole mõelnud Tiffanist lahutamise peale? Te ei elagi ju põhimõtteliselt koos.“ Robert uuris õbra käest, sest teda huvitas mis küll hoiab Mairoldit Eesti ja kodu küljes kinni, kui ta jagas oma elu rohkem Soome ja Hispaania vahel. Robert oli ise alles trellide tagant vabanenud ja teda häiris, et sõber sõitis sellel ajal just Eestisse kui temal oli plaan Hispaaniasse minna. Aga ilma sõbrata oli ju igav.

„Ei! Mina Tiffanist ei lahuta! Miks ma peaksin? Kui jään vanemaks, ja ei viitsi enam ringi hoorata, on mul olemas koht, kuhu tulla, ikkagi juurte juurde ja pealegi tahaka vahepeal lapselast ka põlvel kiigutada. Mulle piisab sellest, et ma Lorietist ilma jäin. Ei, ei! Eesti on ikkagi mu kodumaa ja Tiffani mu abikaasa, ma ei lahuta temast iial!“ Mairold oli resoluutne.

„Mis mõttes jäid Lorietist ilma? Kas su tütred juba täiskavanud ei ole? Peaks juba olema vast? No ja ega täiskavanud tütred ju ei peagi enam kodus olema ja kaua oodatud isa igatsema. Kõigil meil on ju oma elu.“ Robi targutas.

„Ah, tead...! See selleks, jah, Mariett tegi mind paari aasta eest vanaisaks ja ma tunnen ennast juba vanaisa staatuses ka. Elavad koos lapsega küll kodus alles, aga ongi parem. Noortel on tänapäeval raske oma elu alustada, kõik küsib raha ju. Ja pealegi kui laps lapse saab, pole temast nii ehk naa ema. Ja noh, väimees poiss oli nagu ta oli, paras laps, ei tea kas talle üldse kohale jõudis see isastaatus. Ega tal muud huvi vist ei olnudki, peaasi, et sai toru tühjaks, ja jälle tükiks ajaks rahu maapeal. Küll nad Tiffaniga kahe peale lapse üles kasvatavad! Tegelikult tahaksin isegi rohkem kasvatusest osa saada. Peakski lähiajal kodu külastama,“ pihtis Mairold.

„Okei, mõistan. Vanaks hakkad jääma, semu! Aga mis moodi sa siis teisest kaksiktütrest ilma jäid? Kolis kodust välja? Kui vanad su tütred siis juba on?“ Robert ei saanud oma küsimusele ennist vastust, sestap söandas ta küsimust korrata.

„Ah, kes teab kus ja mis sellest Lorietist üldse saanud on!“ Mairold oli masenduses ja kidakeelne.

„Mis seal ikka. Muretsed ehk üle? Mis ajast sinust ülemõtleja saanud on? Vanasti ei mõelnud poolt päevagi ette, tuli tunne ja lendasid teise maailma otsa, ilma, et oleks muretsenud kuidas kodustel läheb.“ Robi viskas minevikupattusid sõbrale ninapeale.

„Ma südamest loodan, et see nii on. Et ma üle ei muretse. Südamest loodan...“ Mairold neelas lause lõpu alla.

„Kulla semu, ma ei tunne sind enam äragi! Olgu, olgu, näib, et sa pole just jututujus, las ta siis jääb.“ Robert andis alla.

„Misasi jääb?“ Mairold ei saanud sõbrast aru.

„Ohjah, kus sa küll oma mõtetega viibid? Miks sa Lorieti pärast muretsed? Kui vanad su plikad on?“ Robert kordas ennast taas.

„Plikad on juba kaheksateistkümne aastased, täisealised, aga lapsed jäävad ikka lasteks. Ja pealegi kestab tänapäeval minu meelest puberteediaeg palju kauem kui kunagi. Lapsed lasevad alles kolmekümne aastastena vanemate turjal liugu, ei oska omadega hakkama saada. Vaat sul vabakasvatus! Oli meil kunagi nii võimalik? Kindlasti mitte. Ise tuli juba varakult taskuraha teenida, aga nemad...Loodan siiralt, et Loriett saab endaga hakkama, sest ta on meie perest üks arukamaid, on seda lapsest saati olnud, kuid meie hoidsime ja hellitasime Marietti rohkem, sest tema oli väetim, pisem ja põdurama tervisega. Eks saatus maksab kätte. Ilmselt tulebkli kogu aeg teda toetama jääda, sest noorel naisel pole sellist nägugi, et ta plaaniks tööle minna ning oma kätega raha teenida. Kahjuks. Kahkesateistkümne aastasele naisele juba enam vitsareegel ka ei kehti. Ise oleme oma tütre elu tuksi keeranud. Aga mu lootus, nagu juba mainisi, on Lorieti peal, ehk temast saab normaalne inimene, sest ta on töökas ja aus. Kui me just tema hinge ära mürgitanud ei ole ja ta mõne korgi otsa sattunud ei ole.“ Mairoldi silmad olid nukrust täis sellest kõigest rääkides.

„Mis selle Loretiga siis juhtus? Kõlad kuidagi väga nukralt.“

„Kui ma vaid teaksin. Kui ma vaid teaksin kuhu ta läks või mis temast saanud on. Ma oleksin üliõnnelik isa, kui ma saaksin teada, et ta vaid elus oleks, et ta mõne maniaki küüsi sattunud ei oleks...“Mairoldi silmad täitusid pisaratega...

„Misasja? Kas ta on kadunud siis? Kuidas nii? Kas sa pole oma tutvusi mängu pannud tema otsimiseks? Millal ta kadus? Miks? Oh, issand!“ Robert läks lausa närvi. Olgugi, et ta polnud helge minevikuga inimene, läksid talle sõbra lapsed väga korda. Meest pani imestama, et ta sõber, kellel on allilmas käpp sees, laseb asjal niisama minna. Ta tõesti ei tundnud oma sõpra ära.

„Ju ma siis olen unustanud rääkida! Sa katsu rohkem vabaduses elada, saad ka ilmaeluga kurssi! Kas teile siis vanagalamüüride taha lehti ei toodudki? Muidu olete seal rohkem eluga kursis, kui vabaduses elavad inimesed ja nüüd tema ei tea midagi...“ Mairold torises ja sõber mõistis teda. Robertile tõesti ei meenunud, et oleks Lorieti pilti lehes näinud. Aga pole ju ka ime, sest kasvueas näitsikud muutuvad ja muudavad oma välimust tihti, juba poole aastaga võib tüdrukust tundmatuseni muutunud naine sirguda. Kuid nime järgi oleks ta ju sõbra lapse siiski ära tundnud. Küllap oli see uudis temast lihtsalt mööda läinud. Samas, vanglas olles, muutusid veriseks isegi pedofiilidest vägistajad, kui nad lugesidid mõne lapse kadumisest lehes, justkui oleks kade meel olnud, et ise last endale allutada ei saanud. Küllap oligi, miks nad muidu kaastunnet üles näitasid. Või tahtsid nad kaasvangide ees süütukest, kes on ilma süüta trellide taha juhtunud, mängida? Kes täpselt selliste haigete inimeste maailma teab, küllap üht, küllap teist. Ja ega juhused, et süütu vangi satub, pole ka meie ühiskonnas harukordsed nähtused. Mida muidugi ei saa Robi kohta öelda, sest ta on ikka paras frukt, kes saagi kohe maha murrab ja rahaks teeb. Isegi sõprade tagant varastamine ei pannud teda kahetsema, kuigi Mairoldit ta kas kartis või austas, sest tema tagant polnud tõesti mees midagi ppihta pannud, või siis oli tegu mõne pisiasjaga või pisisummaga, mida sõber ei avastanud.

„Ei noh, selline asi võtab sõnatuks! Aga kas sa ei ole mõelnud, et see asi tuleks uuesti üles võtta?“ Robert tõesti muretses.

„Mis sest enam kasu on? Ja kui ta leitaksegi üles, mis sa arvad, et ta koju tagasi tuleks või? Ma usun, et ta just pere eest põgenes, peale Salomia-memme surma, kes oli ainuke lähedane inimene talle siin maailmas. Loriett oli alati erak, tüdruk, kes kas pelgas või ei tahtnud suhelda. Aga, nagu ma ennist väitsin, oleme meie, kõik kolm tema pere liiget selles süüdi. Kahtesemiseks on ilmselt liiga hilja, sest see rong on läinud ja ei liigu enam iial, millega ta läks. Loodan südamest, et ta ükskord andestab meile! Ma olen mõelnud, et ehk siis, kui ta peaks kunagi pere looma ja lapsed sünnitama, ehk siis...laste nimel otsib ta meid üles. Aga see on ainult õhkõrn lootus. Ja pealegi kas ta tahab, et ta lapsed teaksid millised vanemad tal on? Aga selles, et ta elus on, olen ma millegipärast päris kindel. Lapsed on mul ju ühe munaraku kaksikud, nagu kaks ühes, Mariett tunneb, et ta teine pool elab. Samas, mina ei ole just ebausklik, aga tunnen ka, nii müstiline, kui see iseendalegi tundub, aga nii on ja nii ilmselt jääb ka, sest kohtun vaimusilmas temaga aeg ajalt. Ja just enne tütre kadumist alles õppisin ma teda tundma, austama ja armastama. Alles siis sain aru oma ja meie pere vigadest, et olime teda alahinnanud, taga kiusanud ja vihanud. Ma ei teagi tegelikult miks, sest see, et Mariett sündis haigena ja äbarikuna, ei tohiks vanemaid vääriti teist last kohtlema panna. Ilmselt olin oma abikaasa poolt mõjutatav ja läksin temaga kaasa, igas mõttes. Uskusin kõike, mida Tiffani ja Mariett väitsid. Olen ikka loll ja halb isa olnud!“ Mairold nuttis nüüd juba päriselt.

„Täitsa lõpp! Aga sõber, palun ära süüdista ennast! Palun sind! Ma soovin kogu südamest, et Mariett tunneks õigesti, et Loriett on elus! Ja anna mulle andeks, et ma tõesti sellest midagi ei teadnud. Sõber, ma hoolin sinust väga! Nüüd mõistan ka miks sa oma abielus nii kinni oled, kuigi jätad mulle tihti teistsuguse mulje. Anna mulle andeks, et ma üldse julgesin sinu abielu kohapealt sõna võtta! Kes mina üldse sinu kõrval olen? Olen üks armetu vennike, kes on kogu oma elu valede laviini otsas ära elanud, koorinud isegi oma sõpradelt seitset nahka ja ikka veel olen elus. Anna mulle andeks!“ Roberti silmad olid ka veekalkvel.

Mehed lõid käed ja läksid poodi viina järgi, sest sõber Robi vangist naasemist tuli ju tähistada.

18. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Romaanitriloogia on sünnitusvaludes...

  Sekka raamatutele, jäädvustan siia ka oma "kaasautorite" töid.

 Antud illustratsioonid joonistas minu romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU illustraator Annika Lainela, kellega meil käib usin koostöö.
 Esimese raamatu illustratsioonid on juba kirjastaja käes ning teise raamatu illustratsioonid on valmimas, seal Tartus, kus kallis Annika elab ja töötab.

 Romaanitriloogia kõigi 3 raamatu käsikirjad on toimetaja käes, nii, et lootust on, et raamatud hakkavad riburadapidi ilmuma. Ootan ise juba kannatamatult!

 Kuna olen ikka alles kodune, ateroom küll paraneb kenasti, ikka seon, on mul aega kirjatööd teha. Hetkel koostan ühte elulooraamatut, ühte luuleraamatut ja varsti hakkan veel ühte elulooraamatut koostama, seega tööd on kuhjaga ja ma naudin seda.

 Lisaks olen lugemislainel. Sellel aastal olen juba 6 raamatut läbi lugenud ja ma lihtsalt ei saa ilma raamatuta voodisse minna. Sestap aina blogin raamatutest.

 Lisaks kõigele eelnevale kirjutan romaani ÜKSINDA MAAILMAS, mis mul 2014. aastal pooleli jäi. Umbes veerand on sellest romaanist juba kirjas. Endiselt on mul inspiratsioon õhus, sestap on kodurežiimist ikka palju kasu. Suvel ju ometi kirjutada ei taha.

 Lasteraamatu PETU LÄHEB KOOLI illustratsioonid on alles tegemisel, loodan, et need saavad ka varsti valmis, sest lapsed ootavad juba kannatamatult selle raamatu sündi.

Ahjaa, üks luuleraamat peaks ka lähikuudel veel ilmuma.

 Olen hetkel 99% kirjanik. Kui on antud-tuleb teha!

Ja olgu öeldud, ma ei pretenteeri kusagile, lihtsalt kirjutan, sest see on mu kirg. Ja lugejaskonna üle kurta ei saa, sest mu loomigut ostetekase ja laenutatakse hästi. Ja mul on selle üle vaid hea meel. Aitäh!

 Ma pole ammu jaganud tagasisidet, seda tuleb nii palju, et ma pole lihtsalt jaksanud jagada. Aga hetk tagasi sain telefonikõne, kus üks giidina töötav inimene teatas, et ta naudib väga mu põnevate raamatute lugemist. Sellega on nii palju öeldud, see motiveerib ja inspireerib.

 Aitäh, kallid sõbrad!

mõlemad illustratsioonid Annika Lainelalt

18.jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

KINNIMÜÜRITUD AKEN- Hinge Kaljund

  Vaid paar tundi kulus selle raamatu lugemiseks. Kaanepilt ahvatles ja tagakaane tekst ka, aga sisus natuke pettusin. Mind kutsus seda raamatut lugema tagakaanetekst. Olin nii vaimustuses, hoomates mingit ajaloohõngu, kuidas kinnimüüritud akna vahele on müüritud kadunud inimene või midagi sellist, aga seda ei juhtunud.

 Laused on kuidagi kohmakad ja tehnilised. Leidsin ka loogikavigu. Klišeed klišeeks, need mind ei häirinud, neid leidub paljudes raamatutes ja pole ju keelatud. Vahel isegi annavad need tekstile juurde pigem, sest kõlavad vanarahva tarkusena, ning mõjuvad just positiivselt. Ka ise olen neid oma tekstides kasutanud. Lihtsalt lipsavad sisse.

 Aga ülekokkuvõttes on raamat loetav, sellise vaimse alatiooniga. Kuna mind ennast huvitavad ka erinevad usundid, siis mulle täitsa meeldis kuidas autor usundite tõlgendusi noorele poisile lahti seletab. Ja põnevust pakkus ikka ka. Huvitav tegelane on see "härjapõlvlane."

 Et kas ma soovitan lugeda? Lugege ikka, tükki küljest ei võta.

Ma isegi ei tea kes see autor on. Kas on Hinge Kaljund ta pärisnimi või pseudonüüm. Aga vahet ei olegi. Lugesin esimese raamatu sellelt autorilt ning loeks veel.

 Ma ei tea miks mulle Raikküla mõisa pilt silme ette lõi, ning sealne park, inimesed jne...Aga võibolla sellepärast, et losside ja mõisade aiad ja legendid on sarnased ning möödunud aastal käisin Raikkülas.

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

KINNIMÜÜRITUD AKEN

Autor: HINGE KALJUND

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 1 Google +0  0 Share0

Kriminaalromaani sugemetega lühiromaani tegevuspaigaks on väike alevik taasiseseisvunud Eestis. Tarmukas ja leidlik ajaloohuviline vanaproua Anabella asub koos oma noore sugulase Karl-Gustaviga uurima, miks on 17. sajandil rajatud mõisa peahoone uhkes historistlikus tagafassaadis üks kaaraken räpakalt kinni müüritud.
Lossi kohta levivad legendid õnnetust armastusest, seina sisse müüritud neiust, leppimatust suguvõsade-vahelisest vaenust, enesetapust ja duellist. Noorelt surnud Emmerine vaim kõndivat lossis rahutult ringi, ümisedes nukrat viisikest. Jutud rääkisid, et ta otsivat oma kaksikõde, kes olevat kusagile lossiseina sisse müüritud...
Millist saladust see salapärane mõisahoone aga tegelikult endas varjab, saab hea lugeja teada, kui avab käesoleva raamatu. Romaan sobib lugemiseks kogu perele.

ISBN	9789949948536
ILMUMISAASTA	2014
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	112 lk
MÕÕT	215x52x10 (mm)
KIRJASTUS	CANOPUS
LISAMISE AEG:14.80 3.32 € LISA LISA  OSTA  KAUPLUSES PÜSIKLIENDILE: 3.32 € KAUPLUSES: 3.49 € KAUP KÄTTE: KIIRTELLIMUSEGA:TÄNA 18.01

18.jaanuar. 2018,.a.
Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 9. pt

  9.peatükk

„Oihh, vabandust! Kas riivasin sind, kaunis naine?“ Kusti ehmatas. Laureen pidas vajalikuks vaikida, sest kogu ta sisemus värises ja oli pinges. Naine tundis, et ta on paljastatud, kogu tema elu oleks nagu sotsiaalmeediasse paisatud. Oli ta ju sisemas kartnud seda noormeest, kuid Kusti oli järjekindel ja jälitas teda ning naine kartis, et nüüd ongi kogu tõde teada. Olgugi, et Laureenist oli täiskasvanud naine saanud, värises ja kartis ta nagu väike laps karistuse ootel.

„Kes sa oled?!! Kes sind saatus??? Mida sa minust tahad!!??“ Laureen lausa räuskas.

Kusti ehmatas. Sellist rekatsiooni ta ei oodanud. Tal hakkas sellest haprast naisest kahju ning ta lähenes Laureenile, et teda rahustada. Samal hetkel võttis Laureen taskust pipragaasi ja suunas selle Kustile, joostes ise majast välja, metsa.

Kümme minutit oli Kusti pime, mõlemad silmad kipitasid ja ta otsis käsikaudu veeämbrit, kus silmi loputada. Kui pilt tagasi tulema hakkas, läks ta õue ja hüüdis Itit, kuid naine ei vastanud. Ta oli metsas, oma varjupaigas, mille ta oli igaks juhuks juba aasta eest endale ehitanud. See nägi välja nagu metsavendade varjend, paiknes maa all ning varjendi kaas oli puulehtede ja okstega kaetud.

„Ohh, issand! Oli mul vaja lõõpida? Mida ma nüüd teen? Kas minu tögamises võis tõetera sees olla? Aga ma ju mõtlesin selle välja, sest sihukesi asju juhtub. Täitsa lõpp!“ Kusti hoidis kahe käega peast kinni ja ta vesised silmad jälgisid ümbrust. Päike sillerdas nii eredalt ning tegi mehe silmadele haiget. Ta süda valutas. Kuna rooli minna polnud veel võimalik, läks mees majja tagasi, istus laua taha ning oli väga nukker, sest Iti meeldis talle. Üle mitme aasta tundis 23. eluaastat käiv mees ennast armununa ja iga hetkega hakkas see müstiline naine talle rohkem meeldima.

„Kus ma küll tegin vea? Kas tegin selle juba siis kui janusena siia metsatallu tulin? Või oleksin pidanud täna pisut tagasihoidlikum olema? Aga ma ju ei saa, sest, sest...ta tõesti meeldib mulle. Iti on kuidagi väga eriline ja täpselt minule sobiv. Miks ma ei oleks võinud oma keelt hammaste taga hoida? Alati rikun kõik ära.“ Kusti oli õnnetu.

„Issand küll! Kui ta mind siit leiab mis siis küll saab? Kas ta annab mind politseisse üles? Mis minust saab? Kas ma lähen vangi? Aidake mind, aidake!“ Laureen karjus varjendis, kuigi teadis, et sealt teda keegi ei kuule. Üle pika aja tundis Laureen emast, isast ja õest puudust. Kõige rohkem igatses ta oma kadunud vanaema, keda ta küll tihti ennast juhendamas tundis, isegi tema lõhna tundis Laureen aeg-ajalt ja siis ta pisarad hakkasid voolama, need voolasid ja voolasid, nagu ei tulekski lõppu. Naine oli taas üksinda maailmas, kuigi hetk tagasi tundis ta ennast kellelegi vajalik olevat, tundis, et maailmast ei ole inimesed otsa saanud, just üks inimene, kes tema vastu sõbralik ja aupaklik tundus olevat. Aga ühe hetkega purunes ta maailm taas. Laureen oli teadlik, et pipragaasi mõju on pikk, ta ei kiirustanud koju tagasi, sest oli kindel, et Kusti on veel majas. Naiel hakkas kohutavalt külm, sest maaalune rõskus aina tihenes ja naine oli kõigest lühikeste varrukatega t-särgi ning retuuside väel. Ta vandus tulist kurja, et oli alles hiljuti tekid ja vanad kasukad punkrist koju viinud, kuna need vajasid tuulutamist. Hetke pärast värises naine nagu haavaleht, mis on kohe, kohe hinge heitmas. Vappevärin haaras Laureeni endasse.

„Kes ta on? Kes see naine on? Ma pean teada saama!“ Kusti tõusis laua tagant, loputas oma punaseid silmi vees ning suundus, nagu sissetungija või varas, Iti magamistuppa, sest kusagil pidid ju naise dokumendid olema. Ta ju ometi ei jõudnud neid ensega haarta. Mees otsis kapist ja öökapi sahtlitest, voodi alt ja padja alt, riiete vahelt ja vaiba alt, aga ei leidnud kusagilt. Alles kööki minnes tabas ta, et naisel oli õlakott poest tulles, ja juba ta leidisiki selle helesinise ridiküli köögist pliidipuude riida pealt. Käte värisedes avas mees koti ja seal need olidki, pass ja idekaart.

„Laureen Kannike, hmm, huvitav kas mul siin levi on?“ Oligi. Kusti suundus telefoni kaudu netti ja guugeldas seda nime. Ei olnud tagaotsitavate hulgas sellist inimest. Mees pani dokumendid tagasi kotti ja koti samasse asendisse puuriidale. „Laureen Kannike, Laureen Kannike, selle naise nimi on sama ilus kui tema ise!“ tõdes ta. „Kuid miks ta põgenes? Miks küll minu huumor teda riivas?“ Kusti hing valutas. Ta mõtles välja plaani.

Mees läks välja ja käivitas auto, lootusega, et Iti või siis Laureen ei viibi kodust väga kaugel ja kuuleb auto häält. Ta keeras maasturi ümber ja sõitis maanteele. Seisis seal viivu, sest hing oli haige ja ta ei suutnud veel koju tagasi sõitma hakata. Kusti parkis auto maantee äärde ning hakkas vargsi jala talu poole tagasi liikuma, jälgides igat liigutust põõsastes ja puudel. Vahepeal istus ta tee äärde ning lihtsalt mõtiskles.

Laureen ei kannatanud seda külma ja rõskust enam välja. Naisele tundus, et kõik ta vähesed hilbud on seljas märjad. Midagi tuli ette võtta. Ta avas vaikselt punkti kaane, ronis välja ning kattis peidiku taas oksade ja lehtedega. Tippival sammul hiilis ta kodu poole ning peagi veendus, et autot ei ole hoovis. Ettevaatlikult roomas ta, nagu mõni sõdur sõjatandril, maja juurde ning silkas tuppa, pannes hiigeltaba ukse ette. Laureen keetis endale ruttu kuuma teed, tõmbas lambanaha üle õlgade ja istus pliidi ette teed jooma. Kui ta oli piisavalt rahunenud ja sooja saanud, läks ta köögikardinaid ette tõmbama, mitte, et õues oleks pime olnud, aga ta kartis. Peale esimese külgkardina ette tõmbamist vaatas ta Kustiga tõtt ja röögatas;“kao minemaaaa!“

„Iti, palun lase mind tuppa. Ma väga palun. Ma ei tee sulle liiga, tahan vaid rääkida.“ Kusti lausa anus naist.

Laureen mõtles. Tegelikult vajas ta väga seltsi, et hirmust lahti saada, pealegi ei suutnud ta sellises tujus niieknaa midagi teha. Ta avaski Kustile ukse.

„Ma ei ütle midagi! Ma ei ütle mitte midagi! Aga ma palun, palun südamest, et sa ei kardaks mind ja ei jookseks taas ära!“ Kusti tõesti mõtles nii nagu ütles.

Laureen vaikis ja kuulas. Ta oli alles shokis ega lootnud midagi head kuulda. Naine viskas silmad maha ja tundis häbi oma käitumise pärast, aga vabandama ta ei tikkunud. Nähes Kusti tulipunaseid silmi, oleks ta tegelikult tahtnud abikäe ulatada, aga pidas õigemaks vaikimist.

„Ma tegin nalja. Ma tegin tegelikult ka omast arust nalja ja mul ei olnud plaanis sind solvata, ega ehmatada, ega...Ma ei tea miks sa kohe nii hullult reageerisid, aga pole ka minu asi teada. Mul ei ole sinuga halbu kavatsusi ja mu süda tõesti valutas. Siiralt. Aga ma pean midagi tunnistama. Anna mulle andeks, Laureen!“ Kusti hoolis naisest.

Laureen sai kohe pihta, et mees oli ta dokumentides sorinud ja see ei meeldinud talle sugugi. Aga empaaitiavõimega naine mõistis ka seda, et olles Kusti nahas, käitunuks ta sama moodi, hakkaks dokumente otsima. Sestap ta väga ei pahandanud. Laureen rahunes, sest mehe silmad kõnelesid aususe keeles. Ta oli häbi. Tal oli nii häbi, et tahtnuks maa alla vajuda. Pisarad, nagu hiigelsuured vihmapiisad, voolasid mööda naise põski alla ning viisakas noormees ulatas talle pabersalvrätiku paki, mille Laureen ka vastu võttis. Üks oli kindel, oma minevikust ta siiski kõnelda ei kavatsenud, kuigi noormees meedlis talle. Laureen otsustas, et minevik on minevik ja see ei kuulu tulevikku. Ta pani mõtteis mineviku tappa ning keeras selle lukku ja jäi noormehe edasist reaktsiooni ootama.

„Anna mulle andeks, armas inimene!“ Kusti siiralt palus.

„Annaks. Ikka annaks. Kui mul vaid oleks midagi andeks anda. Pigem anna sina mulle andeks!“ Laureen palus südamest.

„Okei!“

„Mis okei? Annad siis või?“

„Ei anna, olen kade!“

17. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma

Üksinda Maailmas 8.pt

8. peatükk

„Emps, mis sul õhtuks plaanis on? Ma tahaks välja minna, mul on kohtamine,“ sondeeris Mariett pinda.

„Kohtamine? Kõlab huvitavalt. Võid minna, sest mul pole tänaseks plaane. Aga vaata, et sa mingisuguseid meelemürke ei tarbi! Narkootikumid on tänapäeva katk ning igasuguseid mürke liigub, mida kalli raha eest narkotsi pähe müüakse.“ Tiffani oli mures.

„Emaaa! Millest sa räägid? Mis need meelemürgid minusse puutuma peaksid?“ Mariett kortsutas kulmu ja püüdis süütut mängida, ehkki ka tema oli erinevaid meelemürke proovinud. Ja kanepit suitsetas Mariett iga kord, kui ööklubis käis.

„Mine teid noori tea! Paar päeva tagasi, kui ma selverist välja astusin, seisis poe välisukse ees kamp noorukeid, suitsupilv tahtis ära lämmatada, sest noored on ikka väga ülbeks ja julgeks läinud, juba tõmbavad avalikult kanepit. Ära ütle, et ka sina tõmbad?“ Tiffani oli mures, sest tema jaoks olid alkohol ja suitsetamine normaased nähtused, tavalised, mida harrastati ammu, aga kanep ja igasugused pulbrid olid liiast. Tõsi küll, kunagi oli ta ecstasyt proovinud, aga see jäi ka esimeseks ja viimaseks korraks, sest naine jäi hullusehoos auto alla ja surmamaitse oli suus.“

„Ära muretse, pole see asi nii hull!“ Mariett mängis võhikut, et ema rahustada ja tema teatraalsus mõjus veenvalt. Ema uskuski.

„Emps, ma nägin täna Lorietti unes. Olen nii kindel, et ta on elus! Ma ju tunnen teda vahel lausa füüsiliselt enda kõrval ja ma ei usu, et teda enam elavate kirjas ei ole,“ jagas kaksik muljeid.

„Tead, ma olen isegi mõelnud ja ka tundnud tema olemasolu. Ning minu unenägudes on ta tihe külaline. Aga mida teha? Kas peaksime otsimiskuulutuse uuesti sotsiaalmeediasse paiskama? Või jätame asja rahule ja loodame, et ta ilmub ise kusagilt välja? Nüüd olete te mul ju täisealised ja mis ma ikka enam torgin. Samas, ma igatsen teda väga. Tahaks andeks paluda, et talle halb ema olen olnud. Tahaks teda kallistada, hoida ja armastada,“ läksid naise silmad veekalkvele ja ta imestas ise ka, et ta tegelikult armastab oma tütart väga, kuid ei ole osanud seda välja näidata. Tiffani tundis ennast halva emana ja seda oldi talle korduvalt öeldud, et ta pole üldse emalik naine. Aga sellel ajal, kui temast ema sai, oli ta ju alles laps, sestap võibki see nii olla. Öeldakse ju mida teeb laps lapsega. Aga mida teeb?

„Ma arvan, et see sotsiaalmeedia teema ei ole eriti mõistlik. Ma ei viitsi tuttavatele kogu aeg pajatada mis juhtus ja kuidas juhtus. See on väsitav, kuna ma ju tegelikult ei teagi mis päristäpselt juhtus. Aga ma tunnen nagu mingi osa oleks minust puudu, või kadunud. Saad sa aru, me oleme kaks erinevat inimest, aga ilma kakikõeta tunnen ennast puudulikuna, ei oska eluga midagi peale hakata ja tihti on tunne, et lööks kõigile käega. Ma ei ole üldse õnnelik inimene ja olen seda sitast elu hakanud võtma, kui paratamatust, teen mida tahan ja võtan elust kõik mida ta pakub. Mind ei hirmuta isegi surm, ja võimalik, et surm olekski kõige parem lahendus. Ma olen kadunud koos kakikõega, ema!“ Marieti viimane lause oli justkui appikarje, mis ka Tiffani hinge sees katki rebis, kuigi haavaunud oli ta isegi ja seda juba ammu.

Tiffani tõdes, et teda vaevavad samad tunded ja küsimused mida Marietti. Kui palju on naine enesetapule mõelnud, kui mitmeid kordi tahtnud eneselt elu võtta, aga hirm on teda peatanud, hirm surma ees. See peab ikka väga julge inimene olema, kes käe enda elu külge paneb. Või siis täielik pohhuist, alko-, või narkojoobes tegelane, kelle jaoks pole miski püha, ka surm mitte.

„Ega jah, milleks ikka vana putru soojendad- see läheb ju haisema!“ Tiffani lausus vanad kuldsed sõnad ja vajus mõtteisse.

„Aga, emps, miks te isaga üldse abiellusite, kui te teineteist ei armasta?“ Mariett küsis küsimuse, mida ema kartis, imestades, et kaksikud seda varem küsinud ei ole. See tuli nagu välk selgest taevast ja sähvis otse südamesse. Naisel hakkaski rinnust torkima. Ta asetas käe südame kohale, nagu palvetaks. Kogu ta sisemus tõmbus krampi ja linnukesed hakkasid silme ees jooksma.

„Ah, pikk teema! Tegelikult päris nii see ka ei ole, ju me ikka armastame teineteist ka, sest muidu poleks teid sündinudki,“ püüdid Tiffani asja siluda. „Ja pealegi, oled sa kuulnud, et tütred sünnivad armastusest? Aga meile sündis kohe kaks tütart, seega see näitab juba midagi!“ Tiffani tõi oma ebauskliku loomuse avalikkuse ette.

„Ja millest need pojad siis sinu armates sünnivad? Ka tööõnnetusest nagu mul või?“Mariett sattus segadusse, ent olgem ausad, ta isegi uskus sellesse, sest tegelikult tundis ka tema, et ta oma lapse isa ei armastanud.

„Jah. Nii on. Sul on õigus.“ Tiffani oli tütre teooriaga päri.

„Ema, ma tahaksin veel midagi küsida, aga kas sa lubad, et vastad ausalt?“ Marietil tahtis nii väga avameelitseda ja emal oli just sama tuju. Tiffani noogutas, sest ta tundis, et Marietist, oma tütrest on talle südamesõbranna, keda tal kunagi olnud pole, saanud.

„Miks te isaga teineteist petate? Kas teil on mingi kokkulepe omavahel sõlmitud või te lihtsalt ei suudagi truud olla? Mäletan vanaemat kunagi rääkimas, et abiellutakse armastusest ja ollakse teineteisele truud elu lõpuni. Okei, ma mõistan, sa väitsid, et teie vahel on armastust, oletame, et ma isegi usun seda, aga mis kuradi pärast te teistega siis ringi kepite?“

„Ma ei taha küll sulle halba eeskuju näidata, ega ka sind halvale teele juhtida, aga mõnikord saavad abielupaarid aru sellest, et nad omavahel ei klapi, alles siis kui on abielutõotuse andnud. Ja kui siis juba lapsed eostatud või sündinud, ei kiputa väga lahutama, aga teineteisele hingamisruumi antakse küll. Meie puhul ei sobi me seksuaalselt, aga materiaalselt sobime küll. Olgugi, et ka selles suhtes on erimeelsusi olnud. Aga, nagu sa tead, viibib isa pidevalt komandeeringus ja mina tunnen mehest puudust, vajan lähedust, olgu see milline tahes, tihedamini. Minu jaoks on elus väga tähtsalt kohal ka seksuaalne lähedus, mida sinu isa ja minu puhul jääb vajaka. Aga ega me sellepärast kohe lahutama ei kipu, lastele on ju mõlemaid vanemaid vaja. Ripsutab su isa tiibu, ripsutan minagi, nii lihtne see ongi!“ Tiffani õigustas oma tegu.

„No jaa, aga kas te pole hetkekski selle peale tulnud, et rikute oma elu ära? Eelkõige rikute oma ühiste laste elu ära. Kas siis ainult laste pärast sünnib koos elada? Teete ju lastele sellega karuteene. Küllap oli see ka üks põhjuseid millepärast Loriett kodust põgenes. Ma arvan, et see oli lausa paemine põhjus, sest Loriett on meil ju uhkus ja puhtus ise. Ja ma tean, et ta häbenes sind ja eriti sinu tegusid. Minagi mingil ajal häbenesin, aga seksuaalelu elama hakates hakkasin ka sind paremini mõistma, sest ilmselt oled ka minule pärandanud seda seksuaalenergiat liiga palju, sest ma tahaks iga päev seksida, päriselt. Iga päev on isegi vähe öeldud, tahaks pidevalt, kuid ei saa oma tahtmist ja sestap olengi tõre ja kiuslik. Seksi pole mu elus nii palju kui vajaksin, kaksikõde pole mu elus...ma lähen varsti hulluks!“ tõdes Mariett peale avameelitsemist.

„Ohjah, raske teema! Jah, ilmselt oled minu moodi...Aga mida mina oleks suutnud sulle ja su õele pakkuda, kui me isaga lahutanud oleksime? Praegusel elul pole ju viga, oleme majanduslikult kindlustatud, meil on minu vanemad, kes meid aitavad ja teie isa. Meil on kena kodu ja kõik eluks vajalik olemas. Pole te ka tühja kõhtu pidanud tundma. Kas mina oleksin üksinda suutnud sulle ja su õele sellist elu tagada? Asjal on mitu külge ja kui meile, sinu isaga, selline elu sobib siis sobib. Mõtle natuke!“ Tiffani ärritus, sest ta leidis, et on täitsa õiget elu elanud. Tema jaoks oli majanduslik kindlustatus elus kõige tähtsamal kohal, armastus oli teisejärguline, aga seks prioriteet number üks.

„Nojah, sul võib isegi õigus olla, aga ikkagi, kui sul oleks täielikult õigus, siis elaks ka Loriett praegu meiega...Huviatv, kas ta tunneb meist puudust ka?“ Mariett mõtiskles.

„Ma ei tea. Ma tõesti ei tea. Ehk on hea elujärjele saanud ja pere loonud ning meid sootuks unustanud? Memm-kurivaim, hellitas ju lapse ära! Ma loodan südamest, et ta on vähemalt elus, et ta ei ole mõnu maniaki küüsi sattunud!“ Tiffani silmad märgusid taas. Ka Mariett löristas nina ning pühkis silmanurgast pisara.

„Loodame!“

17. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma