PETU ja MAYA esitlus Pärnus, kohvikus Piano

   Täna esitlesime koos kirjanik ja lastekirjanik Lea Jaanimaaga oma lasteraamatudebüüte. Lea esitles raamatut "MAYA" ja mina raamatut "PETU."

  Esitlus kulges väga kenasti. Kohvikus oli rahvast päris palju. Hea ajakirjanik Urmas Saard, kelle artiklid ja pildid on alati elusad ja ühed minu lemmikud, oli ka kohal ning millalgi jagan teiega tema emotsiooni kirjas ja pildis. Aitäh hea Urmas, et tulla said!

  Mina tahaks ennast kuidgi eriliselt väljendada, aga sõnades seda teha ei saa. Ma usun, et see ei ole mitte igapäevane asi, kui su kunagine õpetaja tuleb su raamatuesitlusele ja ka tema emotsioon on laes ning esitab sulle umbes sellise küsimuse "kas sa Margit ise ka tead, kui hea raamatu kirjutamisega sa hakkama saanud oled?" Selline asi juhtus täna minuga....olen sõnatu. Õpetaja Antonina Lepp sõitis kohale Häädemeeste vallast, Ikla külast, kus ta elas ka siis, kui mina Metsapoole 8-kl Koolis, 1. klassis õppisin. Antonina ehk Niina ütles, et ta läks ka nii raamatu sisse, tundis, et just tema on see PETU ning tema jaoks oli tunne nagu oleks ta selle raamatu ise kirjutanud. Seda kõike oli lihtsalt nii võrratult ilus kuulda, et rõõmupisar kippus silma tulema. Aitäh, aitäh, kallis Niina! Nüüd on mul ka su telefoninumber olemas ja saame suhelda. Niina tõi mulle potialpikanni ja lausus, et ka seitsmekümnendatel oli see paljude lemmiklill. Oehh, kannan tibutagi ja tänan! Aga enne täidan ühe lubaduse. Suhtlemiseni!

  Sellega veel kõik ei lõppenud. Kuna mu raamat on kirjutatud Penu külas elamisest, siis täna tuli esitlusele ka üks Salme, kes on ka Penu külas sündinud ja kasvanud. Ma ju räägin, et üliarmas õhtu oli. Urmas jäädvustas meid kõiki ka piltidele.

  Meid küsitles Sven Kivisildnik ehk kirjarahvale lihtsalt (:)kivisildnik. Kõik sujus kenasti. Usun, et rahvas jäi ka väga rahule. Raamatute esitluse ajal jooksid dataprojektoril ka meie raamatute illustratsioonid ja külalistele pakkusime kohvi, teed, kommi ja küpsist.

  Aitäh, kallis Lea, et sellise ettepaneku tegid! Sinuga läheks luurele iga ilmaga! Kohtumiseni juba 11. veebruaril kell 17.00 kohvikus Versus!

  Lea Jaanimaa jättis mõned raamatud ka minu kätte, kirjutas autogrammi ka sisse. Kui teil on soov see endale soetada siis andke teada.

see hetk kui kunagine õpetaja usaldab su kätte oma pooliku käsikirja, et sa vaataks selle üle ja annaks nõu, et kas....uskuge, see oli üliarmas hetk.

MAYA Lealt

alpikann Antoninalt ja kobarnelk Kaidilt

 Imeline päev on õhtus, aga emotsioonid laes.
Suured tänud!

Lea Jaanimaa, (:)kivisildnik ja mina. foto: Urmas Saard

PETU ja MAYA. foto: Urmas Saard

rahvas. foto: Urmas Saard

esitlen PETUt. foto: Urmas Saard

vestlus peale esinemist. foto: Urmas Saard

kirjutan pühendusi . foto: Urmas Saard

koos lapsepõlvemaa elaniku Salmega ja õpetaja Antoninaga

koos õpetaja Antoninaga. foto: Urmas Saard

moderaator (:)kivisildnik ja kirjanik Lea Jaanimaa

Rohkem pilte näete SIIT.

Kopeerin siia ka Urmas Saardi artikli KÜLAUUDITEST:

Maya ja Petu kutsusid endast kirjutatud lugusid lugema

Lea Jaanimaa „Maya“ ja Margit Petersoni „Petu“ on mõlemale autorile esimesed lasteraamatud, mis jõudsid lugejateni möödunud aastal enne jõule.

Lea Jaanimaa ja Margit Peterson (:)kivisildniku seltsis. Foto: Urmas Saard

Neljapäeval, 12. jaanuaril veetsid Maya ja Petu koos oma loojatega meeldiva õhtupooliku kirjandushuvilise rahva seas Piano kohvikus. Port Artur 2 kaubanduskeskuse kolmandal korrusel kahasse Rahva Raamatuga põrandat jagav kohvik on hea kohtumispaik põnevate tegelastega tutvumiseks. Kaks naist sättisid (:)kivisildniku endi vahele istuma ja olid valmis vastama nii tema kui sügavalt pehmetes tugitoolides istuvate inimeste küsimustele.

Jaanimaa, kes oskab maailma näha läbi koera silmade

Esimesena sai vastamise õiguse pealinnast Pärnusse sõitnud Jaanimaa, kelle mõttest sündiski ühine raamatute esitlemine. Kõigepealt rääkis autor Vaikse ookeani rannikul asuvas Californias elavast kunstnikust, kellega koostöös raamat valmis. „Mina kirjutasin ja Ilona Sula jutustas minu lugusid piltideks joonistades. Me suhtlesime ainult meiliteel.“

(:)kivisildnik ütles, et „Maya“ ei ole kaugeltki Lea esimene raamat ja tegemist on vilunud kirjanikuga.

(:)kivisildniku küsimusele, kuidas ta üldse jõudis lastekirjanduse juurde, vastas Jaanimaa, et tegelikult jõudis ta lastekirjanduse juurde pärast pika teekonna läbimist. „Hakkasin „Mayat“ kirjutama kolm aastat tagasi. Mulle ei valmista mitte mingisugust vaeva olla noor poiss, tüdruk, vanamutt, mida iganes, ärimees, pätt. Aga, kuidas olla koer? Seda ma ei osanud. Kuna ma seda koera hästi tunnen ja armastan, siis tahtsin jätta meie pere koerast lastele jälje maha. Ja ühel hetkel suutsingi ma olla see koer, et luua raamatu selliselt, nagu kirjutajaks olnuks sama koer.“

(:)kivisildnik: „Ise ei ole ma julgenud kunagi lasteraamatuid kirjutada. Kui ma olin niiöelda suur laps ja palju raamatuid lugesin, siis ma lasteraamatuid peaaegu ei sallinudki. Tundus, nagu oleksid lasteraamatud kuidagi väga rumalalt kirjutatud. Kuidas on sinu suhe lastekirjandusega?“

Jaanimaa: „Mina olen pedagoogi tütar ja pidanud lugema alguses Tähekest, seejärel lasteraamatuid. Kui on ilusad pildid sees, siis võib neid kindlasti lugeda.“

(:)kivisildnik: „Värviliste piltidega raamatu tegemine on üüratult suur ja kulukas ettevõtmine. Räägi, kuidas see sul on õnnestunud?“

On vaja ema ja isa koos, / mitte raha ja asju rodus / kõige tähtsam kogu eluloos / on kasvada terves kodus

Jaanimaa: „Ei räägi (heatuju tekitav naer saalist). Ma tegin selle raamatu sellepärast, et tahtsin. Mõtlesin kõik otsast lõpuni ise välja. Tahtsin, et kaaned oleksid läikivad, mis võimaldavad šokolaadi plekke lapiga maha pesta. Tahtsin, et lehed oleksid paksud. Raamatus on ka üks tark luuletus. On vaja ema ja isa koos, / mitte raha ja asju rodus / kõige tähtsam kogu eluloos / on kasvada terves kodus.“

(:)kivisildnik: „Väga armas! Mis moodi sa kirjutad?“

Jaanimaa: „Kui kunagi on kirjanikud öelnud vestlustes, et raamat kirjutas ennast ise, siis mina vaidlesin vastu, et midagi ei kirjuta ta ise. Aga nüüd ma võtan sõnad tagasi ja ütlen, jah, ühel hetkel hakkas raamat ise kirjutama.“

Jaanimaa rääkis, et kunagi tahab ta kirjutada ka raamatu tosina lapsega perest.

„Petu“ on autori üheksas raamat

“Maya” ja “Petu”. Foto: Urmas Saard

Enne lasteraamatu trükki jõudmist on Peterson avaldanud viis luulekogumikku, kaks romaani ja novellikogu. Seda kõike viie aasta jooksul. „Petu“ raamatusse joonistas pildid Pärnumaal Koongas võrsunud, kuid nüüd Lapimaale asunud Signe Lauk, keda mõistetaval põhjusel raamatu esitlusel ei kohatud. Aga Peterson oli üllatusest ja õnnest elevil nagu väike tütarlaps ajast, kui ta istus Metsapoole omaaegse 8-kl kooli esimese klassi koolipingil. 1978. aastal oli Antonina Lepp Metsapoole koolis tema õpetaja. „Antonina on ääretult armas inimene, me polnud kohtunud üle 30 aasta ja tundsime teineteist ära paari aasta eest Metsapoole koolis, kui käisin seal raamatuid esitlemas,“ rääkis Peterson, kelle põsed õhetasid. Nüüd oli õpetaja tulnud taas oma ammuse õpilase raamatu esitlusele, kaasas potialpikann. Tänavu kaheksakümneseks saav õpetaja lausus, et ka seitsmekümnendatel oli see paljude lemmiklill. „Ta ütles küll, et võib tema nimeks Niina panna, aag’ ma usun, et kodanikunimi on kenam,“ arvas Peterson ja lisas juurde, et õppis Antonina tütre Tiina Lepaga ühes klassis.

„Ja see teine memm on Salme, kes on ka Penu külas elanud, külas kus möödus mu lapsepõlv ja mille ainetel ma „Petu“ kirjutasingi,“ rääkis mälestuste lummusesse aheldunud Peterson. Penu küla asub Pärnumaal Liivilahe ääres, mitte kaugel Läti piirist, Häädemeeste vallas. Kogu raamatu sündmustik toimubki selle väikese külakeses piires, kirjutatuna valdavalt raamatu autori enda lapsepõlve ainetel. Ka Petersonil võttis raamatu valmimine aega kolm aastat. „Kui (:)kivisildnik on öelnud, et luuletused valmivad raskemini kui romaani kirjutamine, siis mina olen kogenud, et lasteraamatu kirjutamine on veelgi raskem,“ tunnistas lõpuks raske tööga ühele poole saanud Peterson. „Raamat on tõsieluline ja kirjutatud minu elust maha.“

On vaja ema ja isa koos, / mitte raha ja asju rodus / kõige tähtsam kogu eluloos / on kasvada terves kodus

(:)kivisildnik peab peategelast väga eriliseks. „Kohe päris alguses on üks episood, kus tüdrukut kirjeldatakse umbes niimoodi, et Petu annab kõigele elu. Ka lehmakookidele, millel on nina, silmad, suu. Väga lahe tegelane. Seal on palju nägematuid ja kuulmatuid asju, mida tavapärases lasteraamatus ei leidu. Räägi, miks sa tegid teistmoodi lasteraamatu?“

Peterson: „Raamat kõneleb laste elust seitsmekümnendate aastate maal. Ise kasvasin seitsmelapselises peres noorema õena. Iga minu uus raamat on järg eelmisele. Ka sellele lasteraamatule on tulemas järg, mis jutustab Petu kooli minekust.“

„Jah, olen liigutatud hingepõhjani. Minu õpetaja tuli kaugest Ikla külast Pärnusse. Kinkis mulle enda kirjutatud teksti palvega sellele pilk peale visata. Vahva! Ka tema kirjutab.“ Näis, et Petersoni emotsioonid ei laskugi enam pilve servast madalamale. Eks selleks oli põhjustki, sest Antonina küsis: „Kas tead ka ise, kui hea raamatu oled kirjutanud“

(:)kivisildnik võrdles kahte esitletud raamatut. „Meil on siin kaks täiesti erinevat lähenemist lastekirjandusele. Üks on väga leebe, vaikne, nagu aeglase käiguga raamat. Teine lühikese tekstiga, intensiivne ja ägedam, kummaliselt erilise tegelasega.“

Külauudiseid saate lugeda SIIT.

ja täna (14. 01.2017) lasteraamatute müügiedetabeli 82. ja 83. kohal käsikäes. lasteraamatuid müügis 3028

12. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

Uus tass Itaaliast!

kallis Kati ja Itaalia tass

  Täna käis mul külas armas sõbranne ja kooliõde lapsepõlvest, kes juba üle 12 aasta elab Itaalias. Ja just Itaaliast ta mulle uue tassi tõigi.

  Tassil on ka mitmeid Itaalia sümboleid, näiteks Pisa torn, mis on tehtud marmorist. Selle kohta rohkem infot leiate SIIT.

  Teiseks Colosseum, mis on suurem Vana-Rooma amfiteater. Colusseumi kohta saate ka rohkem lugeda Vikipeediast või SIIT.

 Uurisin kalli Katrini käest, et kui kaugele jääb Milano tema elukohast, kuid selgus et ikka mitmesaja kilomeetri kaugusele. Seega sügisel Itaaliat väisates meil kohtuda pole võimalik. Aga Kati on Eesti kodus märtsi alguseni ja selle aja jooksul ehk jõuame veel kohvitada. Oli armas tunnike!

  Aga nüüd hakkan ennast lille lööma ja suundun kelle 16.00-ks kesklinna postimajja ja siis edasi Port Artur 2, Rahva Raamatu kohvikusse Piano oma lasteraamatut PETU esitlema. Olete kõik oodatud!

12. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

VALGE RAHU

pilt illustratiivne. leitud netiavarustest

   VALGE RAHU

ööd lõppevad
maa täitub igavikuga
ulgumerelt
kostub kajakate kisa

valge vares
istub katusel
jalg üle põlve
ja oraakel silmis
see on tema
nirvaana

päikese
kollased kiired
upuvad enesesse
nagu sina
tollel õhtul
kui maailm veel
käega katsutav oli
ja sa kompasid
alateadvuse piire
silitasid mu sõrmi
ja suudlesid mu
jahtunud huuli

õpetage mind
armastama
hüüab emasloom
minus ja
sulgeb silmad

universum talletab
peenemagi aistingu
endasse

maale saabub
valge rahu


12. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

Strippar Marco uus lugu "Nälg," mis seos sellel minuga on?

   Alles eile ma blogisin, et minu sõnadele valmis (või on valmimas) uus lugu ning umbes samal ajal sai strippar Marcol valmis järjekordne bravuurikas-glamuurikas lugu. Seega 2 lugu minu sõnadele ühel päeval lausa!

   Minul kadus eile õhtul millegipärast netiühendus ja täna, 24 h hiljem netti avades sai värske uudise osaliseks. Jah, ma kirjutasin selle laulu sõnad! Tõsi küll, ma ei mäleta enam mitmendad sõnad need sõber Marcole on, kas kolmandad või neljandad, aga luban, et meie koostöö jätkub. Marcot tundes võin vaid häid sõnu lausuda, kuigi olen 100% kindel, et paljud mu sõbrad või tuttavad kirtsutavad nina selle loo ja uudise peale. Aga see on nende probleem. Mina leian, et mida rohkem värve ja bravuuri, seda lõbusamaks ja positiivsemaks me oma elu elame. Ja ega Marco ka ennast superstaariks ei pea, ta on pesuehtne artist kes teeb seda mida heaks arvab. Teeb ihu ja hingega. Ja nii peabki! Igal ühel oma elu!

  Nagu näete lööb lugu juba laineid (vaadake esimest pilti). Minul on selle üle vaid hea meel. Soovin Marcole jõudu ja jaksu ning paksu naha kasvatamist! Tegelt ma tean, et ta on endale ammu juba paksu naha peale kasvatanud.

  Ja siia lisan mõned lingid, sest jäädvustan alati kõik oma loominguga seonduva oma blogisse. See on ju mu päevil!

  elu24
PUBLIK
Õhtuleht
ja
MuusikaPlaneet
YouTube


11. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

MuusikaPlaneedi artikli jäädvustasn meelsasti ka siia:

VIDEO

MARCO TASASE UUS VÄRVIKAS MUSAVIDEO “NÄLG”

10. JAN 2017 MP LISA KOMMENTAAR

Strippar Marcona tuntud Marco Tasane laadis täna YouTube’i üles oma uue, seksinäljast rääkiva loo video. Laulu sõnad kirjutas Margit Peterson ning biidi tegi djViisGleni.

Klipis osaleb lisaks Tasasele ka Julia Karhu.

Paar nädalat tagasi mainis Marco MuusikaPlaneedile, et juba aprilli alguses on oodata veel üht musavideot ja see lugu räägib armukolmnurgast.

Uued tassid kollektsioonis, Ingel jt...

  Täna sain lõpuks kätte ühe imearmsa pakikese. Olen terve nädala peaaegu kodu külge naelutatud olnud, sest tervis trikitab. Pakike jõudis Smartpostiga minuni juba eelmisel esmaspäeval, kuid siis ma haigestusin. Õnneks saab ühele numbrile helistades paki hoidmise aega pikendada. Täna küll on juba inimese tunne, kuid mul ei ole kummikuid ning Pärnus on vihmane sügis. Säästsin ennast jalgade märjaks tegemisest ja helistasin kiirabi Avele ja palusin abi paki kättesaamisel. Ave on nagu hea Ingel, siuhh sinna ja siuhh tagasi. No, mul on neljapäeval kalli Lea Jaanimaaga ühine raamatute esitlus ja säästsin ennast külmetamast. Siirad tänud heale Avele abi eest ja pirakad tänud heale Elinale selle imekena paki eest!

uus ja armas Ingel mu kollektsioonis

ja siin need on, imeilusad!

seep

  Olen nüüd kahe tassi, või vast õigem oleks ütelda kruusi võrra rikkam. Armas Elina saatis mulle Võru linna tassi ja Muumidega tassi. Muumipiltidega tasse korjab ta ise kuid neid ei pidavat Eestis müügil olema. Soomes aga küll. Mina olen tänulik nende imearmsate tasside (kruuside) eest! Aitäh, aitäh!

 Elina, kas sa loed mu mõtteid? Või oled mu blogisse vahel piilunud? No, igatahes suured ja siirad tänud ka selle imearmsa Ingli eest! Ma kogun Ingelid ka, kuid hetkel ei oskagi ütelda mitmes Ingel see mu kogus on. Aga armas on. Huvitaval kombel oli teda väga raske pildistada, jäi hägune. Aga ta sillerdab ja ilmselt sellepärast. Kuid see polegi oluline. Oluline on see, et mul on kogus üks imearmas Ingel juures. Otsin talle varsti ka kohe kuhu riputada. Aitäh!

  No, ja seepe ma kogun ju ka. See on uus hobi, kuigi kunagi enne olen ka neid kogunud. Seega suured tänud seebi eest! Ja salvi eest ka! Venemaa kaup on hea ja tõhus. Kunagi ehk annan tagasisidet.

***

 Lisaks sellele, et täna on mul külalistepäev olnud, sain netiavarustesse sukeldudes meeldiva üllatuse osaliseks. Üks bänd (nimesid ei nimeta, nagu kokku lepitud) sai valmis (või õigemini kohendab veel) minu sõnadele loodud punklauluga. Olen siiralt õnnelik ja tänulik. Aitäh! See bänd ei ole enne mu luuletusi viisistanud ja kui nende plaat kevadel ilmub, jagan ka teiega. Seniks naudin ise. Tõsiselt naudin.
Ma ei oska ütelda mitmes minu sõnadele viisistatud lugu see on, vast 30. Kuid peagi on oodata lisa. Praegu veel vaikin. Nalja hakkab saama.

Olge mõnusad!

10. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

***

  ***

.
kui keegi
suudab rebida
seest su hinge
sülitada sellele
ja visata
prügikasti
nagu kasutu
lelu

.
siis keera
prügikast
kummuli
ja sülita
vastu

.
sest rünnak
on parim kättemaks
mida sularahas
teostada
saab

.

8. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

Heli Künnapas- "Tähtajaline elu" 2. osa

   Oehh, ei teagi kuidas blogimisega alustada, sest see "oehh" efekt on alles nii värske!
Jah, ma just lõpetasin Heli Künnapase "Tähtajaline elu" 2. osa (raamatu) lugemise ja ausalt üteldes olen oma mõtetega alles Ameerikas. Ja mitte ainult mõtetega, olen üleni Ameerikas. Päriselt!

 Ma ei saa veel uhkusega ütelda, et tänaseks olen kõik Heli Künnapase raamatud läbi lugenud, sest kevadel jäi mu üks ta romaanidest "Ütlemata sõnad" pooleli. Ei, ei, asi polnud kohe kindlasti selles, et raamat igav oleks olnud. Vastupidi! Asi oli pigem  minus endas, kuna mul tekkis miskine keskendumishäire. Ausalt üteldes polnud minuga midagi sellist varem juhtunud. Aga ilmselt igasugused pinged ja poolikud projektid viirutasid mu lugemisele suure punkti. Ja siis juhtuski see, et suutsin eelmisel aastal vaid 16 raamatut läbi lugeda.

  Teisalt võis ka olla põhjuseks see, et olin ise pidevalt kirjutamislainel, novellid, romaanid, luuletused, artiklid jmm...Ei jagunud aegagi lugemiseks. Kuigi 2016. aastal ilmus minu sulest vaid üks raamat ja see ilmus ka alles aasta lõpus, luban, et sellel aastal ilmub vähemalt 4. Või mine tea, äkki rohkem. Aga see selleks. Asun nüüd asja kallale.

  Kätt südamele pannes võin ütelda, et Heli Künnapas on üks mu lemmikkirjanikke Eestis, just naiskirjanike hulgas. Ma ei häbene seda välja ütelda, kuid ei taha ka selle postitusega kedagi solvata. Ja teine kelle romaanid tahavad hinge sest rebida on kohe kindlasti Lea Jaanimaa. Ei, ma ei aseta teda teisele kohale, lihtsalt nii on, et mõlemad oskavad mind oma teostega nii naerma kui nutma panna. Kui inimese emotsioonid lähevad lugedes lakke, siis järelikult on raamatul hing sees, või on lugejal hing sees? Või? Vaat, just see või?

  Kui tihti leidsin ma ennast "Tähtajalist elu" lugedest olukordades, kui autor Heli Künnapas esitab endale (või siis lugejalile?) selle sama "või?" küsimuse. Ta oskab seda teha väga huvitavalt ja huvitavas (kon)tekstis, pannes sellega lugejat õhku ahmima.( või siis mitte?) Mõnes mõttes võiks seda "või siis mitte?" teemat tõlgendada pessimismiks, ehk siis lugejal võib jääda mulje, et autor on pessimistlik, kahtleb oma sõnades ja tegudes liiga palju? kuid nii see ei ole. Kaugeltki mitte! Pigem vastupidi. Mul on au tunda Helit juba aastaid ja võin julgelt väita, et ta on väga optimistlik ja aus inimene, õigane ja tark naine, armastusväärne ema oma neljale lapsele ja abikaasale. Ma lihtsalt olen nii õnnelik, et meie teed on meid kokku viinud. Olen südamest õnnelik, sest see raamat on lihtsalt lagi! "Tähtajaline elu" 2. osa on mu lemmikraamat! Lugege ise, ma ei reeda! Minge ja ostke, ka otse autori käest on seda võimalik tellida.
  Aitäh, et sa olemas oled, kallis Heli!

Heli Künnapasega kontakti saate SIIT.
Ja ka Facebooki kaudu SIIT.


7. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

Raamatupoest:

16.68 15.85 €

RAAMAT

TÄHTAJALINE ELU 2.OSA

Autor: HELI KÜNNAPAS

**********HINDA JA ARVUSTA (0)

 0 Google +0  0 Share0

"Aastaks kogu oma elu ümbervahetamine on ... vahetus! See on kogu elustiili vahetumine – riigi, keele, sõprade, vanemate, kodu ... kõige!Vahetusaasta ei ole aasta su elus. See on elu ühe aasta jooksul.See on kindlasti parim aasta su elus. Ja samal ajal kõige hullem su elus. See on kõik, mida sa sellest ootasid. Samal ajal pole see mitte midagi sellist, mida sa ootasid."

Kahekümneaastane Rebecca otsustas õnnetu armastuse ja eneseotsingute tõttu veeta aasta Ameerikas lapsehoidjana. See on tema seikluste teine osa, mille tegevus toimub Chicago lähedal asuvas väikelinnas.

Heli Künnapas (1982) on varem avaldanud kuus raamatut. Nende seas menukad noorsooromaanid "Ütlemata sõnad" (2016) ja "Lõpupidu"(2011).

ISBN	9789949814985
ILMUMISAASTA	2016
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	208 lk
MÕÕT	206x148x15 (mm)
KIRJASTUS	HELI KIRJASTUS
LISAMISE AEG:	29.12.2016

PETU LÄHEB KOOLI 7. PEATÜKK

  PETU LÄHEB KOOLI

  7.PEATÜKK

  Petu jäi aastase väikevennaga kahekesi koju. Kui väikevend Madis nutma hakkas, tundis Petu, et tema ei tohi nutta. Tema on ju suur õde ja ta oli ennegi aru saanud, et kui tema pisaraid valas, hakkas ka Madis kohe nutma. Petul ununesid mured ja ta tõttas väikevenna juurde. Juba tundiski ta ennast õnnelikult, sest nii kui ta venna õpasse võttis, hakkas vend kohe hoopis naerma. Vennal oli alati komme õel juustest haarata, kuid isegi see ei teinud haiget. Madist ajasid naerma õe grimassid, mis just juustest sikutades esile tulid. Nii võis ta lausa südamest naerda, ka selle korral. Kuid siis tundis Petu midagi sooja. Suure naeru tagajärjel pissis Madis püksi ja kogu Petu koolivorm sai pissiseks, kaasa arvatud Marianni pidulik pluus. „Tühja sellest, peaasi, et Madis ei nutaks!“ mõtles tüdruk. Petu asetas venna kušetile ja hakkas ta marlimähkmeid vahetama. Küll oli raske seda teha. Esiteks haaras vennake nüüd juba suurema peotäie õe juukseid pihku, ise rõõmsalt korrates „atäh, atähh!“

  Petul oli tükk tegemist, et juuksed kätte saada ja tegelikult oli tal valus ka. Kui tal lõppeks õnnestus oma juuksed venna pihust valla päästa, pistis vend täiest kõrist röökima ning kakas ennast täis. Kogu kušett sai kakat täis. Esimest korda elus oli Petu sunnitud venna kakaseid mähkmeid vahetama, kuna noorema õena tal seda kohustust kunagi ei olnud. Aga Madis hakkas põiklema, vehkis jalgadega ja tahtis plehku panna. Petul oli nutu maik suus, kuid ta hoidis ennast tagasi. Tubademajas vett ei olnud ja vaja oleks olnud kas kaevu juurde minna või köögimajast soojemat vett tooma, aga Petul ei olnud selleks võimalustki. Ta võttis ema toast kapist suure ja puhta voodilina, valas Madise pudelist teed sinna peale ja üritas venna ja voodi kakast puhtaks saada enne, kui ema koju tagasi jõuab. Petu ei tahtnud, et ema uuesti pahaseks saab. Ta oli niigi juba paar päeva emale peavalu valmistanud. Ja pealegi oli Petu, et ema läkski kooli helistama. Tüdruk kartis, et peab poolest päevast pissiste riietega kooli minema. Kui ta oli viimaks voodi, venna ja enda käed kakast puhtaks saanud, hakkas väikevend karjuma „uu-a, uu-aa“, kuid teed enam tema joogipudelis ei olnud. Petu sattus paanikasse, kuid leidis piimapudeli, aga kahjuks oli piim selles tilgastuma läinud ja Madis saatis selle vastu välisust. Pudel lendas kildudeks ja samal ajal astus tuppa ema.

  „Petu, ole hea laps ja mine too köögimajast teed. Näe, võta see pudel ka kaasa.“ oli ema ühtäkki väga rahulik ja mõistev.

  "Jah. Kohe.“läks Petu otsemaid ema käsku täitma. Tegelikult kartis ta köögimajast tagasi tulla, sest ema ju veel ei teadnud, et tüdruku kooliriided pissised on. Petu ei teadnud ka kus ema käis ja mis nüüd saama hakkab. Ta lonkis vaikselt köögimajja, valas teekannust leige tee pudelisse ja suundus välikäimlasse. Ilmselt hirm oli see mis lõi tüdruku kõhu lahti ning ta oli sunnitud sinna kauemaks jääma ning see meeldis Petule endale väga. See oli nagu pääsetee, nagu vabanemine kohustusest. Tüdruk tundis ennast külmas kuivkäimlas eriti hästi, kuigi oli mingist raamatust lugenud, et palja pepuga külma käes olla ei tohi, võib põiepõletiku saada. Samas käis ta ju koolis seelikus ja sukkpükstes ning tihtilugu pikka maad bussilt tulles külmetasid Petu jalasääred lausa nii, et ta ei tundnud neid ning hiljem toasoojas hakkasid need surisema ja valutama. Juba hakkaski külm või oli selle taga hirm pöiepõletikku jääda. Tüdruk astus käimla uksest välja samal hetkel, kui ema köögimajast.

  „Ole hea ja võta teepudel. Ma lähen käin ka kemmergus ära“ ulatas rahumeelne ema tütrele pudeli. Kui Petu tubademaja ukse avas, nägi ta voodis magavat venda. Ta asetas teepudeli vaikselt lauale ja otsustas hakata riideid vahetama, kui uksest sisse astus ema.

  „Las need riided olla praegu. Või tegelikult vaheta need ära jah, pane koduriided selga. Hakkan täna pesu pesema.“ oli ema endiselt väga rahulik. Siis rahunes ka Petu. Ta pani vanad dressipüksid jalga, villase kampsuni selga ja otsustas köögimajja minna, kui ema teda peatas.

  „Oota, tuleta meelde mis päeval ma pidin Häädemeestele pabereid korda ajama minema?“ oli ema endiselt sõltuv Petu fenómenaalsest mälust.

  „Homme, ema, homme!“ vastas tüdruk. Ema läks magamistuppa ja otsis ridikülist mingi paberijupi ning veendus Petu õiguses.

  „Vaata, kui hea, et sa kodus oled! Muidu mul olekski jäänud nii tähtis asi ajamata!“ rõõmustas ema, viipas tütrele käega ja nad läksid koos köögimajja. Ema oli nagu ümber pööratud. Kuid köögimajas rääkis ta Petule miks ta kuri oli, ta kartis, et Petu ei taha koolis käia, et ka Petust võib saada popitaja.

7.jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 6. PEATÜKK

  PETU LÄHEB KOOLI

  6.PEATÜKK

  „No, ütle sa nüüd! On ikka tuulepea!“ kuulis Petu taas ema tõrele,ist toas. Talle ei meenunud, et oli midagi valesti teinud. Tüdruk arvas, et ema kurjustab endiselt sopaste jälgede peale. Ta asetas vanad potisinised dressipüksid harjale ja küüris nendega esiku puhtaks ning astus tuppa. Ema hoidis käes valget pluusi mis ei olnudi enam valge. Mõlemad vaikisid ja põrnitsesid teineteist altkulmu.

  „Mis seal ikka, kooli pead ju minema, võta kapist Marianni pluus ja pane selga. Ja vaata, et sa bussist maha ei jääks! Ma ei taha mingist poppi panemisest midagi kuulda. Aitab sellest, kui...“tahtis ema veel midagi ütelda, kuid Petu katkestas tema kõne.

  „Ei, emme, ma ei olegi plaaninud poppi panna! Pealegi panevad poppi suuremate klasside õpilased. Väikeste klasside õpilased ei pane poppi,“ teatas ninatark Petu.

Petu ei teadnud, et poppi panemine tähendab põhjuseta koolist puudumist. Ta arvas, et vanemate klasside õpilased tahavad lihtsalt popid välja näha ja neile on see ka lubatud. Aga nooremete klasside õpilastele ei ole.

  Petule meeldis üldse igasugustele sõnadele teisi tähendusi mõelda, kuid ta ei mõistnud miks mõnes sõnas on vaid üks täht rohkem ja kohe on sõnal teine tähendus. Näiteks „harutama“ ja „arutama.“ Petu arvas, et Vana-Jumal ei osanud lihtsalt nii palju sõnu, et ta sellised sõnad leiutas.

  Ükskord, kui väljas müristas ja välku lõi, läks Petu taas oma lemmikpuu alla ja nautis seal seda looduse võimsat ilu. Korraga kuulis ta, et ema hüüab, et tulgu tüdruk tuppa, ärgu seisku seal puu juures. Petu oli hämmingus. Tema teada asusid ta lemmikpuu- Kase juured maa all ja need osad, mis maa peale ulatusid, olid küll tüdruku jalge all, aga nende sees ta ju ometi ei seisnud. Tal ei olnud plaanigi juure sisse minna ja tüdruk arvas, et niikuinii ei mahuks ta ka sinna siis, kui soov peaks tekkima. Olid nad ju koolis loodusõpetuse tunnis näinud pilte puu juurtest ja isegi hiigelsuurte puude juured ei olnud nii jämedad, et nende sisse auku uuristada ja kasvõi peitust mängides peitu pugeda. Tüdruk ei mõistnud miks ema temaga tõreleb. Ta seisis vapralt edasi, lasi vihmapiiskadel oma lumivalgeid juukseid siluda, kujutles oma pihkudesse välgunooli, mis üha lähemale jõudsid ja nautis kõuekõmina häält, mis iga hetkega võimsamakõlalisemaks muutus ja raksatas nii, nagu oleks mingi pauk käinud. Petu ei kartnud ei müristamist, ega välku. Ta oli kindel, et, kui vihmapiisad ühel ajal välguga õues on, siis on ka välk nende sõber. Kõik Petu sõprade sõbrad olika tema sõbrad.

  „Kas sa kuuled või!? Üldse enam sõna ei kuula!“ tuli nüüd juba ema Petut käest tuppa sikutama. Alles siis sai tüdruk teada, et välku lüües ei tohi kunagi puu all olla, sest välk on paha ja võib puu sisse lüüa. Et see on nagu elekter ja elketrilöögist, nagu ka välgust on paljud surma saanud. Petu kuulas mures oleva ema jutu ära, aga ta ei uskunud ikkagi teda. Tüdruk tahtis hirmsasti välja tagasi minna, aga ema leidis talle töö, et Petu mõtteid eemale saada.

  Petu pani Marianni piduliku, valge pluusi selga ning hakkas kiirel sammul mitme kilomeetri taga asuvasse bussipeatusesse kiirustama, sest muidu oli oht bussist maha jääda. Maaliini busse ju ei sõitnud iga natukese aja tagant ning nii ruttaski tüdruk bussile.

  Bussijaama jõudes oli ta üsna väsinud, raske ranits seljas, pikk maa käidud ja uni tikkus vägisi silma, sest ööuni oli napiks jäänud. Petul ei olnud käekella ja ta ei teadnud kas jõudis õigeks ajaks bussile või oli see juba läinud. Ta istus kärbseseene kujuga bussipeatusesse ja jäi ootele. Umbes veerand tunni pärast, kui tüdruk eemalt bussi lähenemist nägi, tõusis ta pingilt ja läks teele lähemale. Buss pidas kinni, kuid see hirmutas Petut. Esiteks oli buss hoopis teistsugune, kui tavaliselt. Läbi akende vaatasid vastu negriidse rassi esindajad ja roolis oli ka neeger, kuid rool asus hoopis teisel pool. Petule tundus, et kogu bussi seltskond naeris ta üle, kuna kõikide valged hambad olid kuidagi eriti valged. Tüdruku silmadesse valgusid pisarad. Ta kartis, et neegrid tahavad teda Gröönimaale või koguni Aafrikasse viia, nagu ühes tema lemmiklaulus, millist laulu ta telekas lastesaadet vaadates oli kuulnud, kaasa laulnud ja sõnad pähe õppinud. 

  „Küllap väikestel neegripoistel Aafrikas

on sõrmed mustad ja magusad kui šokolaad...“

Buss sõitis minema ja Petu jäi üksi metsade keskel nutma. Kui ta oli umbes pool tundi seal nutnud ja selle ajas sees ei olnud ühtegi õiget bussi tulnud, otsustas ta koju tagsi jalutada, kuigi endal hing värises sees. Pealegi olid ta silmad nii ära nutetud, et raske oli välja näha, aga tüdrukule tundus, et pisarad ei tahagi lõppeda. Koduteel lonkides viitis ta meelega ega, lükkas jalaga kive ja unistas elust Austraalias, kus pole kunagi talve ja külma, sest talved Petule ei meeldinud. Ei meeldi siiani. Juba mõte lume peale tekitas temas külmavärinaid. Ja juba lapsena unistas ta, et talved võiks ära jääda, kuigi vanavanema üteldud elutarkus; „ega tali taeva jää!“ kummitas teda. Petu tegelikult ei saanud sellest lausest aru. Tema arust oleks õigem olnud ütelda;“ega talv taeva ei jää!“ sest vanavanaema õeldu tundus vale ja tüdruk tõlgendas seda teisiti. Ta arvas, et vanavanaema tahab ütelda, et ega talv pole taeva jää. Ta ei mõistnud selle tähendust ning see külvas alati ta mõtetesse suurt segadust.

„Hakkab pihta! Ikka panid ju poppi! Ma lähen kohe külapeale helistama ja sina lähed järgmise bussiga kooli!“ sai niigi õnnetu Petu koju jõudes ema käest taas sugeda.

„Emme, ähää-ähää, ma ei pannud poppi juuu!“ nuuksus tüdruk, kui nägi ema jalgrattale istumas ja koduõuelt lahkumas.

7. jaanuar. 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

2. peatükk

„No, ütle nüüd! Siis kui teda hädasti vaja on, kaob ta nagu vits vette! Saa siis aru mida see poiss üldse elult tahab. Jookseb selle plika järgi nagu oleks tuli takus.“ pahandas Trevori ema poja ja ta pruudi peale, daam, kes kandis ka oma uhkes elamises tikkkontsadega kingi, nagu mõnes Inglismaa bestselleris, kus isegi voodimõnusid nautides peavad ilmtingimata naistel kingad jalas olema.

Nimelt uus turismigrupp sakslasi oli teel Tervori ja ta ema uhkesse talukompleksi, aga perenaine Mirell ei osanud saksa keelt ja see oligi ta tusatuju põhjusteks. Pealegi oli Mirell paras siidikäpp, ning üldsegi mitte rohenäpp, aga aed vajas muruniidukiga üle käimist ja naabertalu peremees, vana Kärneri Kusti oli eelõhtul korgi otsa sattunud ning tavaliselt kestab tema joomatsükkel ligi kuu. Polnud temast ka abi loota.

Tegelikult oli Trevor see kes talukompleksi töödega ise hakkama sai, ega tal suurt emast kasu ei olnud, sest Mirell oli pigem daam, kellel kuulus pool päevast enda ehtimiseks, et esinduslik välja näha. Aga Trevor ei pahandanud selle peale, pigem oli õnnelik, et tal imekena ema on. Ja ausalt üteldes armastas ta oma ema väga. Olgugi, et Mirell võinuks vähemalt selle eest hoolt kanda, et enne uue turismigrupi saabumist oleks puhkajate majas kõik kontrolli all, tolmud võetud ja uued pesud voodites. Aga kahjuks isegi sellise asja eest oli Tervor sunnitud hoolt kandma. Tõsi küll, oli ju ta vahel isegi odavat tööjõudu kasutanud ja seda kõike Kusti lahkel loal. Aga Tervor ei koonerdanud. Kui Kärnerile piisas päevatöö eest tihtilugu ka pudelist kesvamärjukesest, siis noorperemees söötis onklil ikka kõhu kenasti täis, küttis Kusti tarvis sauna soojaks ja maksis, lisaks paarile pudelile õlule, veel sularahas ka onkli töö kinni. Ikka täispakett. Ei mingit koonerdamist!

„Jaa, emps, olen kuuldel! Mida? No, fakk, ma ütlen! Broneering oli ju alles nädala pärast. Mida kuradit! Faking fritsid, raisk! Alalõpmata on just sakslatega mingi kamm! Meil pole sellele mõttetule kambale nii ehk naa toiduvarusidki. On ikka tegalased! Saada nad minema. Mingu või metsa alla telkima, aga minul on puhkus ja ma ei kavatse niipea koju naasta!“ katkestas Trevor Mirelli kõne.

Mirell oli sõnatu. Ta seisis veranda akna all ja ei suutnud otsustada mida teha. Naine lappas külalisteraamatut ja avastas, et pojal on õigus. Lõppeks seadis ta sammud kööki, pani kohvimasina hakkama ning istus punutud palltoolile. Natuke aega asja seedinud, valis ta saklaste grupijuhi numbri, kuid see andis kinnist. Mirell pani telefoni kordusvalimise peale ja jäi ootele, kui ehmatas, sest kuulis välisuksele koputust.

„Tere! Vabandage tülitamast, aga ma olen eksinud. Tulin metsa marjule ja kaotasin tee. Jätsin oma marjakorvid ühe vana tamme juurde ja hakkasin mööda ühte metsasihti koduteed otsima, kuid see juhatas mind siia. Kange joogijanu on. Kas tohiks teie käest ühe toobri täie vett paluda,“ seisis räsitud olekuga, umbes kaheksakümne aastane võõras, kuid viisakas memm nõutu näoga turismitalu uksel.

Mirellil langes nagu kivi südamelt. Memme külastus mõjus talle nii hästi, et ta kutsus väsinud teelise jalga puhkama, kuigi tavaliselt ta ei lubanud kunagi võõraid isegi üle oma koduläve astuda.

Mis ajendas Mirelli selleks? Kas ka kõrk naine võib vahel leebuda? Või siis oli tal mingi salaplaan mängus? Veavalt. Mirell võttis kapist suure, võilillemustrilise kruusi, valas sellesse mullivett ning ulatas memmele.

„Oi,oi, oi, olge te tuhandest tänatud!“ kulistas ta värskat sellise januga, et hing pidi kinni jääma.

„Mis huvitav jook see selline on? Rõhh-rõhh, lasi ta suukaudu gaase välja, ise piinlikkust tundes.

„Seda, et...see on puhas värska. Väga looduslik mineraalvesi, stimuleerib kõhunäärme ja mao tööd, ravib stressi, stabiliseerib vererõhku ja on ka verele väga hea.“ loetles Mirell värska kasulikke raviomadusi, kuni memm teda katkestas.

„Oh sina helde aeg! Ei mina neid tänapäeva tehnoloogiaid tea. Ma sihuke matsakas ja masajalgne maa naine, olen harjunud ikka puhast kaevuvett jooma. Ega see ometi mind purju tee?“ oli teeline mures.

Mirell muigs esimest korda päeva jooksul, vaatas tema jaoks kohtlasele memmele otsa ning rahustas „Ei see purju tee. Mina ei joo kunagi ise filtreerimata vett ja juba aastaid armastan just värskat juua. Kaevu lasime ammu kinni matta, kuna meie riigis on keskkonnasaaste nii ehk naa ammu põhjavee mürgitanud. Ma tahaks ikka kunagi lapselapsi ka põlvel kiigutada, mitte ennast vabasurma saata.“

Memme see ei rahustanud. Tema jaoks eksisteeisid vaid kaevuvesi ja soe lehma piim. Ta oli pigem seda meelt, et igasugused tööstuslikult toodetud joogid on puhas keemia ning memm julges oma arvamuse välja ütelda. Kuigi Mirellile see ei meeldinud, hoidis ta memmest kinni nagu uppuja õlekõrrest, sest kõige enam kartis ta, et suur turismigrupp tuleb ja ta teeb üksinda olles ennast nende ees lolliks.

„Heakene küll, aitäh külalislahkuse eest! Aga mul on palve. Kas te oskaksite mulle teed juhatada? Jäsemed on ka juba naa väsinud ja mõistus pole enam nii selge, nagu hommikul metsa tulles. Ehk saaksite mind autoga ära viia? Vaatan, et teil nii uhked masinad siin ja puha. Tühja neist marjakorvidest, kui neid ei leiagi. Olen vana naine ja tahan koju.“ kurtis memm.

Mirelli jaoks oli see sobiv väljakutse, kuna ta kartis turismigruppi. Esimest korda elus tundis naine ennast ikka väga ebakindlalt. Ta haaras memme käevangu, juhatas ta välja auto juurde ning sõit võis alata. Igaks juhuks lukustas ta maja uksed, kuigi enamuse ajast olid need lukustamata. Mirell tegi alati kodust välja minnes majale kaitse peale ja see toimis hästi.

Tee kulges mööda kitsukest metsavahe teed. Mirell oli näost kaame, kartes, et turismigrupi karavan võib talle vastu tulla. Naine peatas auto kohas kus memm arvas, et ta korvid on. Naised suundusid vana tamme juurde, kuid seal valitses tühjus. Mitte ühtegi märki korvidest. Mirell hakkas kahtlema, et äkki põeb memm altseimeri tõve või on sootuks mingi ullike, kes on kellegi poolt saadetud. Mirelli tabas paranoia. Ta sammus kiiresti auto juurde ning tahtis minema kihutada, kui kuulis eemalt auto hääli.

6.jaanuar. 2017.a.

 Vana-Rääma

1. peatükki saate lugeda SIIT.