Viik

    VIIK

Jah, vahel siis, kui maailm jookseb liiva,
ma jaanalinnu kombel peidan pea
Mis sest et üleeilne jooksis kiiva
ja ülehomseid lihtsalt ma ei tea

Koob kuumahurma taeva nõeljas kämmal,
ma visklen, võbelen ja olen poolik
Ei ole vahet, sünnib mul kas vemmal,
ma olen iseennast maha kandnud noorik

Kui aeg kord hallad heidab heinamaale
ja kulgemise karikas saab triiki
Siis tagasi ma mõtlen eluloole
ja usun, või siis loodan-jäime viiki(?)


29. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma