Õnneks pole mõnusalt kuum suvi mu ajusid ära mulgustanud ning lugemishimu ka ei rauge, seega on keskendumisega kõik okei. Nii ma siis järjekordse raamatu lugemisega ühele poole saingi. Sellel korral on tegu Ivi Soomre lühijuttude kogumikuga, mis oleks justkui järjed üksteisele, ehk siis ongi suurel määral Ivi elust maha kirjutatud, nooruspõlvest. Jätkuvalt tunnen, et nendest aegadest on põnev lugeda. Jah, Ivi Soomre on see sama 83 aastaseks saav memm, kelle lühiromaanist ma eile blogisin.
Ka seda raamatut pole poodides müügil ja ma eeldan et autori enda käest saab selle vajadusel soetada.
Raamat jätab positiivse mulje, olgugi, et jutukesi on selles igasuguseid, aga peamiselt elust enesest, nii juba alapealkirjad kõnelevad: Eksinu. Pulmasaladus. Saunamees. Teater. Piiluja. Palve. Elumehe saatus. Elumees jne...
Kõige suurem rõhk on armukadedusel, mis on üks väga kole asi, lõhub hingi ja elusid. Eks igas külas, linnas ja alevis ole omad veidrad tegelased, nii ka selles raamatus. Ma ise olen korduvalt maininud, et igas külas on oma Sass ja mitte maininud vaid mainimise pärast, vaid nii ongi. Nii on ka selles raamatus igas jutukeses keegi veider tegelane, kes luba küsimata astub su ellu ja mitte just heade kavatsustega, ent ometi lõppevad jutukesed positiivselt.
Mõnus ja ladus lugemine, ehkki taas toimetamata. Aga lugeda kõlbas.
Aitäh, hea Ivi, selle raamatu eest!
 |
| läks pühendustega raamatute riiulisse... |
 |
| väike spikker |
30. juuli. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar