MÄRGID

foto netiavarustest

                  Märgid

   Sume augustiõhtu. Hõbedased varjud laotuvad üle lagendiku, vaid üks piklik valguseviirg piilub taamalt, kaasiku vahelt. Sõnum kaugusest?

   Meeri seisab lillepeenra ääres, kollane siidikleit lehvimas tuules, roosad gladioolid süles, vaatab kaugusse ja mõtleb. Igal aastal kui august juba viimaseid päevi astub, näeb naine sama vaatepilti ning tardub. Liiga selgelt on meeles mälestused aastakümnete tagant, kuid ta oma elu esimest armastust-Theod sõjaväkke saatis. Ka siis kõneles kaasik temaga. Naine on siiani kindel et see kõne oli reaalne, mitte väljamõeldis, luulu. Kaasikul oli Theo hääl. Juba siis aimas noore naise süda halba, aga ta ei tahtnud uskuda, et aimdusel võib tõepõhi all olla.

   Peale mõnekuist õpet saadeti Theo aega teenima Afganistani. Juba see nimi tekitas naises hirmu, sest liiga paljud noored mehed hukkusid sellel karmil maal aega teenides, võideldes elu nimel. Aga kord oli kord, taganemisteed ei olnud ja põgenemisteed ka mitte. Vastasel korral ähvardas sõjatribunal.

   Kontakt noorte ja armunute vahel jäi üha harvemaks. Vaid paari kuu tagant leidis Meeri postkastist Theo kirja, mis oli napisõnaline. Noort, lapseootel Meerit vaevas paaniline hirm, küll kartis ta, et Theo on aega teenides leidnud uue tüdruksõbra, küll kahtlustas ta, et Theo ei armasta teda piisavalt, sest ükskiri kiri ei sisaldanud lembesõnu, millega mees muidu kitsi ei olnud. Ise ta muigas, et hispaanlase sugemetega vaarisa oli oma temperamendi talle pärandanud. Küllap nii ka oli, sest Theo temperament tõmmuverelisus ei pannud kedagi kahtlema, et temas voolab teist verd. Kõige rohkem haiget tegi Theole tõik, kui teda sõimati juudiks, nagu toonases Nõukogude Liidus kombeks oli pruunisilmseid ja tõmmusid inimesi sildistada. On ka tänapäeval see komme, aga nüüd juba pagulaste näol.

   Meeri kirjutas vahetpidamata oma kallimale kirju, kuigi ta polnud teadlik kui paljud neist üldse kohale jõudsid. Naise rasedus, millist seisundit millegipärast nõukaajal haiguseks nimetati, kulges komplikatsioonideta. Iga päevaga andis üsas kasvav Teevi endast rohkem elumärke ning naine elas lapse nimel, aga lootus Theoga ühes rütmis astuda süvenes temas iga hetkega, kuigi just raseduse ajal vajanuks ta Theod enda kõrvale kõige rohkem.

   Teevi kasvas jõudsalt. Üle mitme kuu sai Meeri Thelot kirja, mis pani naise särama, sest Theo teatas, et ta armastab oma naist ja tütart rohkem kui oma elu. Ent ometi oli Meeri jaoks selles lauses kurbusenoot sees, Meeri kartis, et Theoga ei ole kõik korras, et mees jätab midagi rääkimata. Meeri kartis ka seda, et ta mees võib sõjaväekohustusi täites haavata või lausa surma saada ja tinakirstus kodumaale jõuda, nagu oli juhtunud ühe ta koolivennaga. Koolivenna omakesi piinab siiani teadmatus, et äkki ei olnudki kirstus nende poeg, et äkki nende poeg on siiani elus. Tinakirstu ju ei avata.

   Kui pere tähistas Teevi pooleteistaastast sünnipäeva, sai Meeri ema kaugekõne Theolt, kes teatas, et ta on teel koju. See oli rõõmusõnum, mida Meeri ema kavatses salajas hoida „Nii õige ajastus“ mõtles ta „teeb oma lapsele sünnipäevakingi!“

   Meerile teatas, et ta Musta mere ääres resideeruv sõbranna helistas ning noor naine uskus oma kallist ema sinisilmselt, kuigi tuttav valgusviirg, mis kaasikust lausa aknasse kumas, muutis naise taas ärevaks. Ja poole tunni pärast helises taas telefon, mille toru hargilt tõstis sellel korral Meeri.

   „Tere, kas ma räägin Meeri Leinametsaga?“ küsis võõra mehe hääl. Meeri vakatas, arvates et Theo helistab, et Theo hääl on aastatega muutunud. Kuid see hääl kõlas liiga ametlikult.

   „Jaa, jahh,“ vastas ta pika pausi järel.

   „Me peamet teile kurvastusega teatama, et teie mees -Theo hukkus poole tunni eest, paar kilomeetrit enne kodutalu. Mul on tõesti kahju...“

   Noore naise maailm varises põrmu. Kogu tema möödunud elu jooksis välgukiirusel silme eest läbi. See ei saanud olla ju võimalik, et tema Theo, kes oli ränga sõjaväeteenistuse edukalt läbinud, suri teel koju. See ei olnud lihtsalt võimalik!

   Võta siis kinni kas oma osa selles oli nimemaagial, Meeri kohutavatel hirmudel, või olid saatusel lihtsalt noormehega omad plaanid!

10. juuli. 2018.a.

Vana-Rääma