Kuna täna hommikul ma tõusin hilja, siis tundsin, et pean ennast liigutama. Võtsime kepid ja esimese hooga suundusime Rääma raamatukokku Liivia juurde, nagu oli kokku lepitud. Aga ega me eriti kaua teda seal segada ei saanud, sest rahvast käib väga palju ning hea on tõdeda, et pärnakad ikka loevad, ka lapsed. Aitäh kohvi ja kommi eest, Liivia! Oli armas. Aga raamatukogust naastes vaatasime, et kell on seal maal, et peaks lõunat sööma, kuigi kepikõndimisega olime just alles algust teinud. No ei raatsinud koju lõunale tulla, ostsin Bestri poest süüa, sõime pargipingil ja suundusime seenemetsa. Ja oh üllatust, me leidsime üle aastate küüslauk-nööbikuid! Seda delikatessi naljalt metsast ei leia, teda leidub üldse vähe ning söömiskõlbulik on ta vähest aega. Aga mu käed lõhnavad küüslaugu järel ka pärast mitmekordset pesemist. Kogu mets lõhnas. Tasus metsa minna. Tasub sisetunnet uskuda. Ja no veel korjasin ma erinevaid pilvikuid, pihkaseid liimikuid, tammeriisikaid, lambatatikaid, võitatikaid, kukeseeeni. Midagi vist veel, aga vahet pole. Lemmikud ongi küüslauk-nööbikud ja lambatatikud. Kukeseentest ei arva ma midagi, maitsetud kummid, mõne korjasin, pisema. Kepikõndisime 9,2 km ja 15 000 sammu. Mitu asja ühe korraga. Mõnus päev. Minge metsa! :) 2. august 2023. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar