Issand jumal küll, no tõesti! Uhh! Kui su kätte juhtub ülipõnev raamat, lükkad sa nii mõnegi asjatoimetuse edasi, et lugeda, lugeda ja veelkord lugeda ...
Sain just loetud Aliis Jõe romaani " ... Kes pole kunagi söönud homaari," mis on triloogia 2. raamat. Alles hiljuti blogisin esimesest raamatust "Viimane laev."
Ausalt öeldes tahtsin täna õhtul rajale jõuda, aga ei jõudnud, kuid pole hullu, sain mõnusa naudingu raamatulugemisest. Ja pealegi pügasin kahe mehe paed täna ära, pesin (ok, masin pesi) 3 masina täit pesu ja kraamisin ka kuurid puhtaks, tegin süüa jne... Ja siis unustasin ennast homaari sööma :)
Kooliõde Aili, kes oli selle raamatu juba läbi lugenud, ütles, et raamat lõppeb väga põnevalt, et ta ei jaksa triloogia 3. raamatu sündi ära oodata. Olen nüüd samas olukorras. Aga linnukesed sidistasid, et kolmas osa on juba töös ja terve igaviku ilmselt oodata ei tule. Aga ma tahaks kohhheeee!
Aliis (Elo) nii ei tohi inimesi hullutada! :)
Esimesest osast tuntud Aliis jõuab tagasi Eestisse ning tal seisab ees kohtumine oma emaga, keda ta pole 20 aastat näinud. Lisaks viibib Aliisi poeg raskes seisuses haiglas.
Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, saab naisest kasuema kahele väänikust lapsele.
Lapsepõlvealev, kuhu Aliis elama suundub, on kõike muud, kui ilus-kena kohake elamiseks. Ta satub otsatult ohtlikesse olukordadesse, riskides oma eluga.
No ma ei taha rohkem pajatada, lugege ise!
Üks parimaid raamatuid mida ma üldse lugenud olen! Uhh!
P.S , Varraku kodulehel on aprilli lõpuni ale ja sealt saada selle raamatu osta poolmuidu, vaid 5 euro eest! Soovitan kuumalt!
Aitäh, Elo, selle vapustava elamuse eest!
Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT
… KES POLE KUNAGI SÖÖNUD HOMAARI
Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.
Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.
26. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar