Kui sa oled pool hommikut 6 arvutilehekülge romaani valmis mõelnud j kirja pannud ning üht koma teist istuvat tööd veel teinud, see lausa ajab sind ennast liigutama. Lisaks on imeline kevad kohal, lausa patt on kodus istuda. Nii me Germoga täna 8 km kepikõndisimegi.
Ja täna oli veel rohkem rahvast rajal kui eile. Lausa kitsas oli liigelda ning istuma õnnestus saada peale 6 km kepikõndi alles, sest polnud lihtsalt kohta ning maha veel istuda ei julge. Aga palav hakkas küll fliisis, kuid üleriideid ma siiski veel ära võtta ei raatsi ja kaela kaitsen ka õhukese salliga kevadtuulte eest. Nahk läheb ju higiseks ja mul on suhteliselt õrn kael. Germol ka.
Eile õhtul tegid põlved mulle veidi liiga, korra juba mõtlesin neid tinktuuritada aga mõtteks jäigi. Tean juba ammusest ajast et valu vastu aitab liikumine, sestap kibelesin ka juba täna rajale, ehk näis mis õhtu toob, mul tinktuure jagub, aga meeletult hea tunne on peale pikki kilomeetreid, selline vabanemise tunne.
Mis seal ikka, lasen fotodel kõnelda ja asun varsti taas kirjatööd tegema. Paistab et inspiratsiooni jagub, ehk jõuab isegi üks mu poolikutest romaanidest sellel aastal kaante vahele.
Olge terved!
Fotod:
 |
| Germo ja müstiline puu |
 |
| 4 km läbitud ... |
 |
| vallatu kurv |
 |
| 3 km läbitud |
 |
| Germo |
 |
| elus |
 |
| 2 km läbitud ... |
 |
| 1 km läbitud ... |
 |
| minek |
23. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar