Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
neljapäev, 15. september 2022
Lõpuks taas rajal!
pühapäev, 11. september 2022
Elu vanavanemate talus
ELU VANAVANEMATE TALUS
„Palun too kaevust vesi enne ära kui sa põllule lähed. Mul on peopesa juba villis, ma lihtsalt ei jaksa nende kodutöödega hakkama saada.“
Pealinnas sündinud ja kasvanud noor pereema Karita ei suutnud kuidagi maaeluga leppida. Kogu elu pealinnas elades ei olnud tal õrna aimu ka mitte mida kujutab endast elu maal. Kunstripsmed ja geelküüned ning kõikvõimlikud massažid ja iluprotseduurid võtsid suure osa tema ajast. Lisaks käis noor naine peaaegu igapäevaselt jõusaalis ja erinevatel tantsutreeningutel, sest oma saleda talje eest tuli ju hoolt kanda.
„Rahu, ainult rahu, toon ära. Aga ole siis muss ja pese need seakünad enne ära ka, need on juba liiga ropud. Olgugi, et sigadele pole see oluline.“ Penno nentis, et aeg-ajalt võiks siiski loomade toidukausse pesta, nii ei saa parasiidid ligi ja paljuneda. Tegelikult pidasid noored salAja sigu, sest nad ei olnud ametlikult talunikud ja nii, nagu nõuka ajal, võtad endale sead ja kasvatad, enam lubatud pole.
„Väkk, ma jälestan seda tööd! Fakk, ma vihkan seda Eesti elu! Oleks need elektrihinnad normaalsed, poleks vaja siia kokasse kolida olnud!“ Nii nagu Karita ütles, nii ka mõtles.
Kevadel oli nende pere otsustanud Penno vanavanemate tallu, mis juba paar aastat tühjana sesis, elama kolida, sest elu linnas üürikorteris muutus iga päevaga üha kallimaks. Lisaks sellele, et korteriomanik üüri tõstis, muutusid ka kommunaalkulud igakuiselt kopsakamaks, eriti elektriarved. Karita polnud üldse vaimustuses, et ta protseduurid saamata jäävad, aga äsjane uudis, et nad saavad lapsevanemateks, pani teda Pennoga nõstuma, elu maal tuleb odavam, kuid mitte kergem.
Naine võttis halli alumiiniumtoobri, täitis selle kaevuveega ning valas seakünasse, mile peale aktiivsed koduloomad kohe seda lürpima hakkasid.
„Kaduge minemaaaa! Aaapii, nüüd ma olen üleni pasaga koos! Väkk, ma hakkan oksele!“ Karita pühkis oma ligast otsmikku ja kadus öökides loomalauda nurgataha. Sead pääsesid laudast lahti ning tormasid põlluservale püherdama.
Karita istus maha ja lihtsalt nuttis. Lisaks sellele, et ta hommikud algasid öökides ja oksendades, pidi ta päeva jooksul seda ebameeldivust kordi uuesti üle elama, sest kogu aeg iiveldas.
„Siit sünnib pikk poiss, kui süda pidevalt paha on,“ targutas ämm, Penno ema Berta, kes aeg-ajalt maale noortele appi tõttas, sest vanaemaks saamine oli tema jaoks maailma kõige meeldivam uudis.
Ja sündiski. Pen kaalus sündides suisa 5 kg ja oli 55 cm pikk.
„Ikka õige mehemürakas, uus talumees, kes suudab ka seitse vakka tangusoola üksi alusele laadida,“ rõõmustas Karita isa, põline pealinlane, kes oli ennast vaid kultuurselt maamehetöödega kurssi viinud, luges palju ja käis kõik teatrietendused läbi.
„Tõusta tuleb ikka kuke ja koiduga, et vili õigel ajal salve ja kartul mulda saaks! Egas maaelu pole meelakkumine! Tööd tuleb teha ja vaeva näha, et kõhutäit saada!“
Jah, targutada Penno äi oskas, aga kätt talutöödele külge panna mitte. Siidikäpp, muheles väimees endamisi, aga jättis selle targu enda teada, sest äiaga riidu minan ta ei soovinud. Äi oli lahke mees ja toetas noort pere materiaalselt.
„Penno, kui Pen ükskord suureks saab, siis peaksime ikka elektri majja panema, muidu tal jäävad siin poolpimedas silmad haigeks,“ nentis Karita, kes polnud üldse õnnelik, et nende elamises andsid valgust küünlaleegid ja vanad pirrulambid, mille keegi meistrimees oli töökorda seadnud.
„Kannatust, kallis abikaasa, kui me selle kohutava elektrihinna tõusu elame üle, elame ehk kunagi päris hästi. See, mis hetkel maailmas toimub, ja eriti veel Eestis elektrihindadega, pole kaugeltki normaalne. On viga valitsuses või kotermann kusagil mujal tegutsemas, seda ei oska meie öelda, aga mu kadunud vanaisa armastas alati öelda, et peale vihma tueb päike välja. Ise samal ajal taevasse vaadates. Vanaisa ma usun, tema ütemistes oli alati tõetera sees. Kui ma väike olin, uskusin, et mu vanaisa on võlur, sest tema soovid läksid kohe täide. Lisaks pidasin ma vanema nõiaks, sest tal kogu aeg midagi podises pliidil ning kogu taluköök oli ravimtaimede lõhna tulvil. Ja tema juurde käis palju rahvast neid tinktuure ja reviteesid ostmas, või kinkis vanaema neid niisama, egas mina ei teagi. Aga iga mure jaoks oli tal alati midagi sahvrist võtta, mõni tinktuur või leotis. Ning alati peale nende tarbimist sain ma kohe terveks ja tugevaks.
Karita kuulas huviga abikaasat ja ta isegi vaimustus.
„Kui õige hakkask ka neid tinktuure ja leotisi keetma, aga ma ju ei oska, ei tunne taimi ega oska nendega midagi peale hakata. Kes mind küll õpetaks?“
„Ohoo, mu naine hakkab maaleuga harjuma, ohoo!“ Penno tõesti tundis siirast heameelt oma naise üle, kes lõpuks hakkas maal elamisega leppima.
„Ja elektrienergia kokkuhoiu eest võiks me talveks kogu perega soojale maale puhkama sõita,“ tõdes Karita.
„No see oleks armas, aga sa unustad tõsiasja, et meie pudulojused vajavad meid ka talviti!“ nentis Penno.
Karita mossitas.
„Olgu-olgu, ehk leian emaga kompromissi ja ta tuleb siia meie reisi ajaks, aga vaid üheks kuuks,“ tegi perepea järelandmisi.
„Jess, ma armastan sind!“ sõlmis Karita käed ümber abikaasa kaela ja andis talle musimopsi.
11. september 2022.a. Vana-Rääma
laupäev, 10. september 2022
Jess, täna sain rajale!
reede, 9. september 2022
Täna Nelli Teatajas
kolmapäev, 7. september 2022
Ilus ilm ja energiaülejäägid ei lase rahulikult kodus istuda
esmaspäev, 5. september 2022
Jalutuskäik karges sügises
neljapäev, 1. september 2022
Uhh, küll mul ikka vedas!
UHH, KÜLL MUL IKKA VEDAS!
Gerolin kohendas lakki täis soengut, pani kingalusika abil tikkkontsadega kingad jalga, sikutas kollast minikleiti allapoole, et tuharad ei paljastuks, vaatas korra veel taskupeeglisse, et huulevärvi värskendada ning astus ettevaatlikul sammul koduuksest lifti. Tal oli vedanud, sest ega tikkontsadel kõndimine ei ole kerge, kui alles mõne päeva eest seda harrastama õppisid. Tegelikult inimene õpib kogu elu. Aga lift asus otse ta koduukse vastas.
Lift avanes ja selles seisis kahemeetrine meesterahvas, kelle pilk sirsäärsel Gerolinil peatus. Õigupoolest just tema säärtel, sest need tundusid eriliselt pikad ja peened, sest tikkkontsad lasevad neil nii paista.
Gerolin tundis ennast ebamugavalt, kuigi ise ta oli oma provokatiivses välimuses süüdi, kui seda süüks panna saab. Aga üks oli kindel, naine armastas tähelepanu rohkem, kui keegi teine. Vähemalt rohkem kui pajud teised või tema isiklikud tuttavad. Juba enne näljadieedi alustamist toppis ta selga üliminisid seelikuid, mis ta figuuriga just sõbralikult ei käitunud, sest tuharad kippusid seelikujuppi ülespoole sikutama ja mitmel korral leidis neiu ennast piinlikust olukorrast, aga see ei heidutanud teda. Ikka ja jälle riietus ta väljakutsuvalt.
Nähes võõra meesterahva pilku endal, ta veidi kohmetus aga samas nautis seda. Vaba ja vallalise neiuna armastas ta erinevaid väljakutseid, ega löönud risti ette ka üheöö suhete ees. Ta oli minetanud tõiga, et üheöösuhe on litsakuse tunnus, sest noorte seas oligi popp teadmine mida rohkem sul sekspartnereid on, seda pandavam sa oled.
Lift avanes esimesel korrusel ning viisakas noormees viipas käega, lastes neiu esimesena välja.
„Aitäh!“ Gerolin prunditas huuli, tegi õlaga nõtke liigutuse ja pilgutas noormehele vasakut silma.
„Kas ma saan teile kasulik olla?“ Noormees tundus tõesti aupaklik. Aga eks seksikad kehavormid ole ennegi meesinimesi ära teinud. Ja mitte ainult, ka naised ihaldavad seksikaid kehasid ja paljude jaoks ei ole ju isegi tähtis kummast soost seksika kehaga indiviid on. Ega lihahimu alati vanust ega sugu ei küsigi.
„Eemnee, „ pomises Gerolin midagi beibelikku ja arusaamatut.
„Kuidas, palun?“ ei saanud noormees aru.
„Saad olla mulle kasulik küll, kui viid mind esinduslikku restorani lõunale.“ Neiu oli oma veksli välja käinud, nüüd tuli oodata mehe reageeringut.
„Ja kas teil on mõni neist nimetada ka? Minu nimi on Lenno,“ ulatas noormees käe.
„Gero olen. Õigupoolest Gerolin, aga sõbrad kutsuvad mind Geroks ja mulle meedib see rohkem.“ Gerolin muheles ja otsustas oodata ära Lenno pakkumise.
Lenno avas uhke roosa Cadillaci ukse, juhatas neiu autosse ning peagi liikus masin mööda linnatänavaid.
Gerolin nautis seda sajaga. Esiteks polnud ta kunagi Cadillacis istunud ka mitte aga nüüd, boonuseks veel näokas noormees ja möödujate kadedad pilgud. Või nägi neiu neis kadedust, võta siis kinni.
Auto peatus uhke luksusrestorani kõrval ning sohver avas Gerolinile ukse ning ulatas käe. See oli neiule esimene kord elus, kus ta ennast tõelise printsessina tundis. Lausa uskumatu oli see kõik talle. Endale üllatuseks tundis ta seda vana tunnet, millest vanad inimese rääkima kippusid, ta kõhu olid hõivanud kõhuliblikad ja seal oleks neid olnud justkui suurem pesakond.
„Uskumatu, ega ma ju ometi armunud ei ole! Hakkan vist ära pöörama!“ Gerolin pidas enesega sõnatut monoloogi.
Kalarestoran, mis oli linna hinnalisem ja väljapeetum, pani algul neiu nina kirtsutama, sest ta omast arust ei armastanud kalatooteid. Kui vanaema kala praadis, kadus Gerolin tema koduseinte vahelt nii kauaks kuni mereasuka lehka enam toas polnud. Kas tahtis ta printsessi mängida, või ajas see teda tõesti öökima, seda teab vaid tema ise.
Valgest veinist veidi svipsis toodigi viimaks kalavaagen lauale ning see oli hõrgutisi tulvil. Endalegi märkamatult tõstis Gerolin vaagnalt kalmaare oma taldrikule ja sõi isukalt, nagu ei kunagi varem. Lisaks veel kaheksajalad ja krevetd, kõik maitsesid imeliselt ja hästi. Ainult, et iga vähekese aja tagant võttis Gerolin ridikülist oma taskupeegli ja värskendas huulevärvi.
„Kas sa tead miks mu valik sinu kasuks osutus?“ Lenno avaldas tõe nende viiendal kihlumisaastapäeval.
„Sa ära hakka ennast huvitavaks tegema ja midagi välja mõtlema!“ Gerolin ei tundnud üldse sõbralik, sest ta veidike pelgas oma otsekohest meest, kellel oli alati mingi vürtsitera tagataskust võtta.
„Aga kui ma just tahangi ennast huvitavaks teha? Kas ma siis polegi sinu jaoks enam atraktiivne ja põnev?“ Lenno kruvis teemat üles.
„No oled , oled, aga ära hakka.....!“
„Kallis naine – Lenno poetas plaattinast südame naise pihku – palun tule mulle naiseks! Ahjaa, ma valisin sinu, sest sa armastad kalu,“ muigas mees ja tuli tõega lagedale.
„Uhh, küll mul ikka vedas,“ suudles naine meest vastu ning suvatses vaikida kuidas ta enne nende tuvumist igasugust kala jälestas. 1. september 2022.a. Vana-Rääma
Pane oma hõlmad koomale
PANE OMA HÕLMAD KOOMALE
Kuu, see verevärvi kuu oli täna eriti lahmakas. Ma pole enne elus sellist kuud näinud, kuigi olen kuu usku ja suhtlen selle kõige võimsama taevakehaga pidevalt. Aga see verine kuu, see on tõesti hõivanud mu meeled. Ma ei suuda isegi elementaarsemid toiminguid lõpuni viia, ikka ja jälle maalib kuu ennast silme ette. Ikka ja jälle ta üha suureneb ning tõstab ennast männimetsa tagant välja, et ma ikka teda tervenisti näeksin.
Kunagi, kui ma väike olin ja järjekordset vestlust kuuga pidasin, lausus vanavanaema, et ma olen kuulaps. Et paljud minuealised pigem kardavad kuud, põgenedes kuu saabudes tuppa. Et mina olen erand, minu silmadesse ilmub kuu saabudes mingi eriline helk, mis püsib seal kuni uinun. Ka täiskuuöödel pidavat ma rahutult magama ja kogu öö ainult kõnelema, ning mitte üksnes. Jah, ema pidas mind tõesti kuutõbiseks, sest ma isegi mäletan kuidas ma lapsena öösiti mööda elamist kondasin ja midagi ainult ilmselt enesele arusaadavas keeles pomisesin, või suisa manasin. Joig on see, mitte mana, oskas vanavanaema alati emale märkuse teha. Mitte, et ma midagi aru saaksin, ma arvasin, et joig on jonnimine ning näitasin vanavanaemale isegi solvumist. Aga tema, kas ei pannud seda tähele, või ei saanud aru, piidles ainiti mu helkivaid silmi ja oli nendest suisa vaimustuses.
Huvitav miks kuu küll mulle nii eriliselt mõjub? Miks teised inimesed näevad temas üksnes suurt ja tähednuseta taevakeha? Miks mina muutun kuu saabudes alati ülitundlikuks, lausa nii tundlikuks, et pean enda ohjamaist raskeks, aga teised mu tuttavad ei märkagi kuud.
Jah, ma mäletan kuidas ühel öösel, kui ma olin just kolme aastaseks saanud, hiilisin ma salaja õue, sest ema pidas sünnipäeva ja uks oli lukust lahti. Kuna möödunud päev oli mulle pisarad silma toonud, et ma ema käskudele ei kuuletunud, otsustasin kuuga oma muret jagada. Ja uskuge, peale seda hakkas mul kergem. Kuu kõneles minuga, ta ütles, et kuni olen laps, võiksin ema sõna kuulata, eriti veel päeval, millal ema ona sündimise päeva tähistab. See on talle väga oluline. Ja üleüldse kõneles kuu, et elementaarne viisakus on elus edasiviiv jõud. See on hea energiaga teguviis, mis muudab, mitte üksnes sinu, vaid ka sinu sõpruskonna üha positiivsemaks ning nad ei näöe enam kolli seal, kus seda ei ole. Nii see ka on.
Kui ühel heal päeval ema taas pahandas, et mu kleidnööbid olid lahti ja mainitses neid kinni panema, aga mina ei pannud, sest nööpe lihtsalt ei olnud, aga ma ei julgenud sellest emale rääkida, kartsin riielda saada. Nimelt olin ka poistega puu otsa roninud ning alla naastes kleiti pidi oksa külge jäänud.
„Sa näed välja nagu kassi-imetaja, pane oma hõlmad koomale,“ tõreles ema.
Küll mina nuputasin ja kujutöesin milline küll kassi-imetaja välja näha võiks, kas tal on sarnaseid jooni minuga, aga vastust ma ei saanudki. Hiilisin salaja tuppa ja panin teise kleidi selga ning õhtul, kui kõik juba magasid, hiilisin kööki ja õmblesin kleidile uued nööbid ette, mis sest, et need olid erivärvilised ja kujulised, vähemalt olid ees, aga ma ei osanud arvastada kas nööp ka nööbiaugust läbi mahub. Omast arust olin suure tööga hakkama saanud ja rõõmustades vajusingi unenägudeta unne.
„Tere, vabandust, kas te oskate öelda kui kaugel asub siit lähib majutusasutus? Jah, ma ei ole moodne, ei kasuta mingeid äppe ega asju, lihtsalt kulgen omasoodu mööda kalli kodumaa kauneid paiku ja vajadusel lepin puhkamiseks ka tähistaeva all, aga mõnikord, eriti täiskuuöödel, armastan eluruumis puhata.
„Teereee, ahjaa, okei... noo,“ ei suutnud ma koheselt õigeid sõnu leida, sest taas oli teemaks kuu.
„Noo?“ Võõras mees vaatas mulle oma suurte roheliste silmadega otsa ja ootas vastust.
Seisin nagu keeletu, ühtegi verbi enam üle huulte ei tulnud, sest verine kuu ja noormehe sügavad silmad uputasid mind enesesse.
„Hkmamhh, vabandust!“ Ta äratas mind justkui letargiast.
„Ahsoo, no seda, et ... mida te küsisite? Kuidas saan teile kasulik olla?“
„Kasulikkust ma teilt ei oota. Pigem sooviksin öömaja.“
„Minult palute öömaja?“ Ma lausa ehmatasin. Üksi siin metsasopis elades polnud ma iial arvanud, et ma julgen vastu ööd võõrale teelisele öömaja pakkuda, ent ometigi ma tegin seda.
„Kas sa mäletad meie esimest kohtumist ja tutvumist?“ nostalgitses Ranet 10 kooselu aasta täitumise järel, laskudes ühele põlvele ja ...
„Vaata, ta on taas kohal! Jaa-jaa-jaa,“oli mu vastus,mille Ranetile edastasin, pärast täiskuuga kõnelemist.
Ja ma ei pannud enam oma hõlmasid koomale, vähemalt mitte abikaasa ees. 1. september 2022.a. Vana-Rääma
Tellimine:
Postitused (Atom)