Juba kell 22.00 jõudsime koju

lava nägi välja selline

   Nagu ma päeval juba mainisin, läksin ma kontserdile rohkem Germo pärast, tema nautis. Kahjuks pean tunnistama, et ma ei suutnud lõpuni olla ja Saragossa Band jäigi nägemeta/kuulamata. Lihtsalt, kui olin 2 ja pool tundi seda vaibakloppimist kuulanud, hakkasid kõrva trummikiled ise trummi mängima ja Hellade Vellede ajal sai mõõt ikka täitsa täis. Germo sai nautida peaaegu 3 tundi kontserti, arvan, et piisas.
  Pole midagi parata, selline muusika ei ole minu jaoks. Kunagi kuulasin diskomusa ka, aga see oli kunagi. Võimalik, et vanad diskolood läheks peale, aga...

rahvas hakkas kogunema...

laval Respekt

pisike poiss mängib kitarri

Patune Pool laval

Respekti ma ju tegelt olen kuulanud, isegi osad lood on meeldinud, aga, no enam ei. Kohe kindlasti ei lähe ma enam kunagi Respekti kontserdile, sest läks bändist Jane, suri minu jaoks see bänd välja. Jane oli Respekti hing, siiras ja õrnahäääleline, ülinaiselik laulja, kes tegi minu jaoks Respektist Respekti. Praegu kajab uue naissolisti hääl Kerdo Mölderi häälest üle, on kuidagi vokaalselt liiga tugev ja tema ning Kerdo hääled lihtsalt ei kõla kokku. Lood on miskitud diskolikumaks ja lauljate vahel ei ole sellist sünergiat, nagu kunagi.  No, nende vahel ju võib olla, aga mina seda ei näe, või ei taha näha. Paljud võivad pahandada mu blogipostituse peale, aga räägin tõtt, räägin otse mida kuulen ja näen ja julgen oma arvamust avaldada. Kindlasti paljud fännavad uut Respekti, las fännavad, tore ju. See pelgalt minu arvamus.

 Patune Pool võib ka paljudele huvi pakkuda ja usun, et sellel bändil on palju fänne, kuid....Jah, tegelikult on selle solistil Sünnel väga hea ja tugev tsässi(jazz)laulja hääl, kuid ju siis talle meeldib disko rohkem. Hääletämber on iseenesest võimas, aga lood ei ole mulle. Vähemalt lapsed fännasid, üks poiss mängis lausa kitarri ja blond tüdruktita tantsis, neid pildistasin ka. Õhtu meeldivam elamus. Ahjaa, mõnda head tuttavat nägime ka ning kallite Ülle ja Eneliiga istusimegi koos esirea pinkidel, või, noh, Enelii oli kaaslasega meie taga. Kaidiga kallisime ka.

  Helladest Velledest ma ei viitsi üldse kirjutada, sest juba paari esimese loo ajal tekkis tahtmine ära minna ning lõpuks me seda ka tegime. Saragossat ju kuuleb ja näeb vajadusel ja youtubest ning ega ma pole neid kunagi fännanud.
  Aga kõigele vaatamata võin suve kordaläinuks pidada, sest mul on plaan vähemalt korra suvel Vallikas kontserdil ära käia ning nüüd on käidud. Germo õhtu läks vähemalt korda.

Lisan siia ka väikese videojupi Patuse Poole esinemisest. Kuulata ja vaadata saate SIIT.

30. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

Saragossa Band - Big bamboo täna Vallikäärus

   Jah, täna lähme Germoga retrolegendi Saragossa Bandi kuulama-vaatama Pärnu Vallikääru. Korra aastas peab ikka Vallikäärus ära käima, siis on suvi korda läinud. Ise vast ei jaksakski neid hirmkalleid pileteid osta, aga üks hea inimene kinkis meile need ja tuleb minna.

Kuulata saate SIIT.

  Ma kuulaks ja vaataks küll parima meelega Metsatölli või Terminaatorit, või Marju Länikut, või....aga see retrobänd paneb ehk nostalgitsema. Saragossa Band saab ju järgmisel aastal lausa 40 aastaseks. Olin päris titt, kui juba osad selle bändi lood pähe kulusid, nagu ikka laulusõnadega lood on.
  Hellad Velled ja Patune Pool pole just minu jaoks, aga paar Respekti lugu meeldivad mulle küll. Samas tean, et Germo fännab väga Eesti diskomuusikat ja retrolegende ka. Temal saab kindlasti huvitav olema.

  Süldi keetsin ka eile valmis, nüüd ei pea iga päev süüa tegema. Kuum keedukartul, kurgi-hapukoore salat ja sült, paras suvine toit.

minu jutuke ajakirjas Müstilised lood

Imre Vallikivi imeline luule ajakirjas Saatus & Saladused

  Augustikuu ajakirja Saatus & Saladused saatsin Imre Vallikivi luuletused ning augustikuu ajakirjas Müstilised lood on üks mu lühijutuke.

  Nüüd aga külapeale pessu ning õhtuks lille lööma.
Kena laupäeva!


30.juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

Miks ma eile Bluusipäevadele ei jõudnud

koduukse esine...

   Vahel juhtub ka nii, et plaanid kipuvad minema vett vedama, mitte pidama. Kolmapäeva hilisõhtul Bluusipäevadelt naastes olin ma kindel, et lähen neljapäeval taas, aga neljapäeval enam väga kindel ei olnud, kuna helistasin poolvennale ja selgus, et see on ainus päev mil ta saab mulle appi tulla. Kohe, kohe on Weekend algamas, seal on tal palju tööd ning nädalavahetuseti käib maal asjalik olemas. Juba täna õhtul sõidab maale. Nii me siis eile 15 euroalust ette võtsimegi. Saagima me ei hakanud, kuna (nagu pildilt näha) plaanin enda elamise välisukse juurde väikese terrass-platvormi teha. Poolvend sõrgkangis aluseid ja mina viskasin lauad kuuri, millalgi võtame nendega järgmise töö ette. Õigemini mina ei tee, ikka poolvend, kes on alati võimalusel minu jaoks olemas. Lihtsalt ukseesine on nii kole ja jube, et midagi tuleb ette võtta. Sõnajalataimed, mille oli eelmine üürnik siia kuivkäimlate juurde ja mädaleva majaseina vastu istutanud, kaevas poolvend üles ja viis mujale. Ma ei tea kus on inimeste mõistus, kuna taimed lõhuvad omakorda vettinud majaseinu ja pealegi tõmbavad need koledale nurgale tähelepanu. Jah, mul on ukse ees kuivkäimlate kaaned, neid me kinni ehitada ei saa, aga euroalustest saab kenasti terrassi küll. Algus on tehtud, varun kannatust ja küll ükskord ka valmis saab. Maamesilastel on pesa otse mu välisuke ( maja )all, Zorro käib neid seal jahtimas. See tuleb ka kinni katta. Üleüldse olen hädas, kuna hoovikassid käivad mu ukse juures kogu aeg häda tegemas ning tuul toob Vana-Rääma tänavalt kõik prahi (sügiseti ka puulehed) mu ukse ette. Värava plaanin ka teha, siis ei astu enam ükski sininina, kes olid harjunud siin kunagi joomas käima, mu uksest nii naljalt sisse. Terve suve olen välisust ka lahti hoidnud, vahel lausa kella kaheni öösel, sest tänavapoolsed aknad pean ööseks kinni panema ja õhku on ju vaja. Igatahes algus on sisse tehtud ja nüüd lõpuni välja. Pean mõtlema mis katte hiljem sinna peale panen, aga sinnani veel aega. Mõni väravameister võiks värava meistardada, aga paraku olen maksujõuetu. Lootus jääb, et ehk poolvend saab hakkama.

meie titake Zorro

meie nunnu Zorro

   Lisan Zorrost ka paar pildikest siia. Ta on endiselt mu sabarakk, praegu magab, aga muidu käib väljas vaid koos minu või Germoga, üksinda ei lähe, kuigi uks on lahti. Paras rõõmurull on ta meile, vallatu titake, kes meeletult sööb, mängib ja magab. Eile keeras kahjuks mu kuldvuntsi taime kummuli, aga sain selle päästa. Ja oma toas olen enamus lilledest lauale tõstnud, sest talle meeldivad nende lehed kohe väga, väga. Aga sööb ta kõike, kuigi krõbinaid ma talle ei anna, sööb liha, maksa, hakkliha ja kassikonserve, vorsti jmmm...kuid müstiline on see, et mitte kuidagi ei taha ta piima ja vaid paar lonksu vett joob päevas. Kummaline Zorroke meil, hüüdnimega Sorts, Pätu, Gaaga.

punasõstrakompott

  Naabrinaisel jäi eile purgitäis punasõstraid üle, tegin kompotiks. Varsti tuleb kurke sisse tegema hakata ja juba potsatab ka valgeid klaare õunapuult maha.
  Seenele ma ei jõudnud, aga keedan taas sülti. Hea, odav ja toitev toit ju. Kuu lõpp on käes, tuleb sente lugeda, nagu tavaliselt.

  Nüüd tegudele!

29. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

Pärnu Bluusipäevad

Karin, Germo, mina, Terje. foto: Ave Nõmmik

  26-30.07. 2016.a. toimuvad Pärnus järjekordsed Bluusipäevad. Need pildid siin on 27. juuli Bluusipäevade pildid Jahtklubis, kuigi kava on tihe ja rohkem sündmusi toimub kohvikus Versus. Meie jõudsime täna õhtul kell 21.00 laulvate näitlejate - Lauri Kink, Jaanus Mehikas ja Ott Kilusk (täna oli nendega ka Kait Kallau) ühisprojekti "10 minutit hirmu" kuulama. Oli ärataundmisrõõm, kuigi hästi kuulda ei olnud, intensiivne rahva sumin summutas hääled. Mina olin küll kirjandusõhtul nende esinemist juba nautinud ja kavatsen millalgi poisid taas esinema kutsuda, sest ruumis kõlab kuidagi paremini, tundub see kava ka kompaktsem. Aga lemmikud on nad mulle sellegi poolest, et täna palju kaduma jäi. Üleüldse võiks Jahtklubi omanik hoolt kanda selle eest, et lava ees võiks pingid olla, ei peaks inimesed püsti seisma terve eeskava aja. Aga muidu oli nii laulvate näitlejate, kui Inglismaalt kohale tulnud Dave Arcari esinemine super! Mina igatahes nautisin sajaga. Dave läksime juba lava ette kuulma, sest tema esinemise ajal ei saa lihtsalt tummalt ja liikumatult istuda.

  Avekesega saime taas kokku, ning temaga oli ka Aet. Nemad olid enne bluusiõhtut ühte näidendit nautinud ning jäid ka bluusi kuulama. Ave tegi meist ka osad pildid, kvaliteetsemad, kuna minu telefoniga lihtsalt ei tule hämaras häid pilte.

  Pidime tegelikult suurema pundiga bluusima minema, aga lõpuks jõudsime ikka Germoga kahekesi sinna ja tagasi jalutada. Seal ootasid meid ka juba kallid Terje ja Karin. Mõnda tuttavat nägin veel. Germol oli eriti hea meel Janely nägemise üle, sest terve tee koju, jala üle silla kuulsin teda Janelyt rääkimast. Nii me kõik koos nautisime päikeseloojangusse vajuvat bluusiõhtut.

  Homme on taas tihe esinemisgraafik bluusaritel. Ehk jõuame ka homme Jahtklubisse, kuigi sada prossa ma selles kindel veel ei ole. Aga Enn Veid tahaks väga kuulata-näha. Ja Dave esinemist naudiks veel, sest olen ikka sajaga tema muusika ja esinemise fänn.

fantastiline Dave Arcari

  Nüüd lisan siia pisikese galerii ja tänan kõiki ägeda õhtu eest!

koos Germoga. foto: Ave Nõmmik

sild mis viib Jahtklubisse

vana ankur Lootsi tänaval

laval on 10 minutit hirmu

päike loojub vaikselt

kallid terje ja Karin

Germo, mina, Terje

fantastiline Dave Arcari

armas Karin lahkub öösse

vaade Jahtklubi eest jõele

pildistasin Kihnu Jõnni

võrratu Dave Arcari

27-28. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

Kodurajooni telgitagustes

  Õhtuni on veel aega, siis plaanime minna Bluusipäevadele Jahtklubisse.Selliste palavate ilmadega ei suuda eriti midagi kodus teha, seega otsustasime jõe äärde jalutada. Pealegi oli see jõeäär suhteliselt avastamata minu jaoks, sattusin sinna vast üldse kolmandat korda.

Germo kesklinna silla all

  Kuigi ma ei ole suurte kortermajade elanik loomult, no, lihtsalt vanad agulimajad inspireerivad rohkem, aga need kõrghooned jõe kaldal tundusid kuidagi kodused ja hubased, vaatega jõele ja Jahtkluibile.
   No, mõne kummelitaime ja raudrohu korjasin ka, jäid teepeale ette. Siis ronisime üle ühe pisikese müüri (kui nii ütelda saab), et jõuda Japsi hoovile paate imetlema. Sealt paistis ka laev ning selle juurde pääsemiseks pidime pikema maa maha käima, ning siis tuli üks onu ja mainis, et tegelikult seal käia ei tohi, on videovalve jne...Aga me olime viisakad ja meiega ta ei pahandanud, pigem pidavat soomlastega probleeme olema. Isegi ühe pildi sain laevast teha. Ilus on meil Pärnus!

Germoga ühe huvitava puu juures

Pildiallkirja lisamine

kõige kõrgemad majad jõe ääres

peaaegu Japsi taga

Japsi hoovil

suur laev sadamas

  Ja, Seili, sain Omnivast plakatid kätte, aitäh! Lähen õhtul ja pakun ühte neist Jahtklubisse. Teised siis mujale. Aitäh ka märgi eest!

Seilile tänud!

27. juuli. 2016.a.
Vana-Rääma

Pisut ravimtaimedest

  Täna panin kuivanud ravimtaimed purkidesse, ning tegin ruumi hea Eve poolt toodud melissile. Kirjutan väikese kokkuvõtliku jutu siia nende ravimtaimede kohta. Selle talve teevarud on vast nüüd olemas, kuigi osasid ravimtaimi saab veel ka augustis korjata ja seda ma kavatsen ka teha, kuigi hirmus tuhin on nüüd juba  seenel käia. Täna tahtsime ka, aga meeletu palavus ei ajanud kuidagi kodust välja sellepärast jäid plaanid katki.

raudrohi ja angervaks

 Raudrohi- sisaldab eeterlikke õlisid, mõru- ja parkaineid. Kuivatatud võsutükkidest ja õitest valmistatud tee mõjub seedimist soodustavalt ning lõdvestavalt. Takistab põletike tekkimist, mõjub verejooksu sulgevalt ja aitab menstruatsioonivaevustepuhul. Pikemaajalisel tarbimisel võib põhjustada liigset vere hüübimist.

Värskelt kogutud noored lehed sobivad leivakatteks või salatite, kohupiima ja köögiviljatoitude lisandiks. Rasvased toidud seeduvad raudrohu mõjul kergemini.

Kauaõitseva (õitseb juunist septembrini) ning vastupidava püsikuna sobib harilik raudrohi peenralilleks ja konteinerites kasvatamiseks. Raudrohu sortidest on iluaianduses tuntuimad: 'Red Beauty', 'Summer Pastels', 'Paprika', 'Terracotta'.

Kui taimed noorelt tagasi lõigata, siis moodustab tiheda tallamiskindla muru. Selline muru on sobilik kuivadele ja kivistele nõlvadele, kus kõrreliste muru rajamine enamasti ei õnnestu. Taim talub hästi ka tolmu ja linnade mürgiseid gaase.

Alkoholitööstuses kasutatakse nastoikade maitsestamiseks.

Andmed Vikipeediast.

Angervaks-lõhna tõttu on taime kasutatud mitmesuguste jookide maitsestamiseks.

Angervaks on hea meetaim.

Valgeõielist angervaksa on leitud Lõuna-Walesist pronksiaegsest kääpast, milles oli 3 inimese ja vähemalt ühe loomapõletusmatus. Sarnaseid leidusid on välja tulnud ka Lõuna- ja Kagu-Šotimaalt. Pole teada, millisel eesmärgil angervaksa hauda pandi: seda võidi teha meeldiva lõhna tõttu, kuid ka meelõhnalise mõdu või isegi lõhnastatud õlle tähistajana.

Kogu taimel on meeldiv maitse ja lõhn. Ka tema rohelised osad lõhnavad samamoodi nagu õied. Sellepärast kasutati angervaksa vanasti niinimetatud puistetaimena: tema õisi ja tükeldatud teisi osi visati hea lõhna tekitamiseks põrandale. Isegi kuivatatud õisi kasutati tubade lõhnastamiseks. Hautised ja moosid, millele lisati angervaksaõisi, omandasid peenemandlimaitse.

Harilik angervaks sisaldab hulgaliselt parkaineid (8–12%), eeterlikku õli (kuni 0,2%, peamiselt õites), C-vitamiini (näiteks värsketes lehtedes 300–400 mg%), glükosiidi spireiini ja kollast värvainet^[3].

Angervaksa ürdi keedist ja leotist on kasutatud näiteks sisemiste verejooksude ja kõhulahtisuse korral^[3].

Angervaksajuurest saab eraldada looduslikku musta värvainet, kui kasutada vaske värvikinnistina.

1897 eraldas saksa keemik Felix Hoffmann angervaksast salitsiini sünteetiliselt muudetud variandi, mis ärritasseedeelundkonda vähem kui puhas salitsüülhape. See aine oli atsetüülsalitsüülhape, mille Hoffmanni tööandja Bayer AGnimetas aspiriiniks angervaksa vananenud teadusliku nimetuse Spiraea ulmaria järgi. Aspiriin oli esimene paljudest leiutatud mittesteroidsetest põletikuvastastest ainetest. Kooritud ja purustatud juuretükkide närimine toimibki natuke aspiriini moodi, sest juuretükid sisaldavad neid lähteaineid, millest aspiriini valmistatakse, ja aitab valu vaigistada.

Igal viiendal astmaatikul aspiriin süvendab astmat. Sellepärast peaksid astmaatikud teadma, et ka angervaks võib neil haigushoogusid esile kutsuda ja süvendada.

Andmed Vikipeediast

naistepuna ja madar

  Naistepuna- 

Liht-naistepuna

Foto:Wikipedia

Naistepuna on üks põhjalikumalt uuritud ravimtaimi. Tema sisaldusaineid ja nende mõju on uurinud paljud teadlased. Sellegipoolest pole naistepuna oma müstilist võlu kaotanud. Germaanlased hindasid naistepuna kui maagilist taime ja pidasid teda päikesejõu sümboliks. Õitsev naistepuna kaunistas sageli altareid.

Naistepuna on mitut liiki. Meditsiiniliselt on kõige rohkem huvi pakkunudliht-naistepuna  (Hypericum perforatum).

Liht-naistepuna kasvab loodudel, kuivadel nõlvakutel, aruniitudel, põlluservadel ja kraavikaldail. Teda võib kasvatada ka aias.

Liht-naistepuna 30-60 cm pikkune vars on püstine, ümmargune, kahe servikuga, seest säsine ja ülalt harunenud. Vastakud, rootsutud lehed on piklik-ümmargused, neil on palju heledaid punkte - eeterlikku õli sisaldavaid näärmeid. Juurikas on peenike ja tugevasti harunenud. Rohked kuldkollased õied moodustavad kilbikujulise sarika. Liht-naistepuna õitseb juulist septembrini. Vili on kupar, pruunikad seemned on väiksed, pikliku kujuga.

Ravimina kasutatakse ürti, mida kogutakse õitsemise ajal, enne viljade tekkimist. Lõigatakse ära taime 25-30 cm pikkune, puitumata ladvaosa. Ürdil on palsamilõhn ja mõrkjas maitse. Kuivatatakse kimpudena või laiali laotatult pööningul, kuuris või mujal tuulutatavais ja päikese eest varjatud kohtades või siis kuivatis temperatuuril 50-60 °C. Säilitatakse kotis, klaas- või puunõus 2 aastat.

Hoiatus

Suures koguses võib naistepuna põhjustada mürgistusi. Seejuures sageli avaldub mürk alles siis, kui heledale nahale paistab päikesevalgus. Seega muutub inimene või loom valguse suhtes ülitundlikuks. Õnnetumatel juhtudel võib naistepunamürgistus viia ka krampide ja ajukahjustuseni.

Põletikuvastane, seedimist ja sapieritust soodustav

Liht-naistepuna preparaatidel on sapiteede silelihaseid ning soolte ja kuseteede veresoont lõdvestav toime, mis kõrgendab sapieritust ja vähendab selle seismajäämist sapipõies, aitab jäme- ja peensoole spasmide korral, kõrgendab kuseeritust ja parandab kuse filtratsiooni neerudes, tugevdab kapillaarveresoonte seinu, parandab venoosset vereringlust ja mõnede siseelundite verevarustust. Peale selle on liht-naistepunal tänu parkainetele mikroobivastane toime, ta suurendab maomahla eritust, reguleerib aine vahetusprotsesse, ergutab regeneratsiooni ja suurendab naha tundlikkust ultraviolettkiirguse suhtes. Ürdis sisalduv hüperetsiin tekitab ultraviolettkiirte toimel nahasse mürgituse - hüperetsismi. Nahk läheb paiste, eriti näo ja pea piirkonnas, ning hakkab sügelema. Ultraviolettkiirte toimeta seda ei teki ning vilus olles mürgitusnähud kaovad.

Neid preparaate võetakse sisse reumatismi, haavandtõve, kõhulahtisuse, gastroenteriidi, koliidi, kusepõie-, sapipõie ja maksahaiguste, hemorröa, tuberkuloosi, ülemiste hingamisteede katarri, peavalu, emakaverejooksu ja teiste naistehaiguste raviks.

Nahahaigused ja haavad

Naistepunaõlil on antiseptiline toime ja ta sobib hästi haavade raviks. Seda on saada apteekides, kuid võib ka ise teha. Selleks on vaja värskeid naistepunaõisi, need asetada liitri oliivõli hulka ja lasta päikeselises kohas seista. 14 päeva pärast tuleks segu läbi sõela valada. Hoida hästi suletavas pudelis ja jahedas kohas. Naistepunaõlis leotatud lapp asetada haigele kohale, protseduuri korrata mitu korda päeva jooksul.

Spordivigastused

Naistepunaõli leevendab ja ravib verevalumeid, põrutusi, lihaserebendeid, muljumishaavu, nihestusi. Vaigistab kiirelt valu. Takistab verevalumite laienemist.

Kasutatakse kompressina või siis asetatakse haigele kohale naistepunaõlis leotatud lapp.

Depressioonid

Depressiooni raviks on üsna palju erinevaid antidepressante, kuid hinnatud alternatiiviks nendele on ka naistepuna, mis juba alates 17.sajandist on tuntud kui depressioonide leevendaja. Erinevad uurimused on näidanud, et naistepuna aitab kerge ja keskmiselt raske depressiooni korral.



Allikad: Tatjana Gorbunaova, Gudrun Raig

  Madar-Roomav madar

(Galium aparine)
kare virn, virnarohi, kiskjarohi, kassitapp

Roomav madar väärib kindlasti nime kiskjarohi. Ta haakub alati kõigi mööduvate loomade ja inimeste külge, isegi tema kõrval kasvavad taimed ei pääse raudsest haardest. Seevastu on raskem ära arvata, millest on tekkinud vana taimenimi “virn”. Kuid ometi on see kindlalt kõige laiemalt, kogu Eestis tuntud, roomava madara nimi. Tegelikult on aga olemas veel üks sarnane liik: põldmadar. Vanarahvas on neid ilmselt üheks pidanud, sest eristamine ei ole alati jõukohane isegi kogenud taimeteadlastele. Looduses esineb rohkesti kahe liigi vahepealsete tunnustega taime. Millegipärast on virn antud nimeks just roomavale madarale. Ka on põldmadar sagedasem põlluumbrohi, seega oleks loogiline arvata, et inimesed puutusid sagedamini kokku põldmadaraga ja iseloomulik nimi “virn” sobiks just temale.
Mis on siis nende kahe liigi tüüpiline tunnus, mis eristab neid kõigist teistest madaratest? See on see sama omadus haakuda häbenemata kõigi möödujate külge. Nagu eesnimi “roomav” ütleb, roomab see taim (ka põldmadar) sagedasti mööda maad, harvem tõuseb teistele taimedele haakudes ka veidi kõrgemale. Alati jääb ta ette inimese jalgade liikumisteele. Kuna need madarad kasvavad aga küllaltki pikaks, siis ei pääse inimesed tema moodustatud tõketest mööda ja nii võibki varsti märgata, et miski on ümber jalgade. Seejuures peab aga märkima, et roomava madara varred võivad olla kuni kaks korda pikemad põldmadara omadest (kuni 1,2 meetrit). Seega takerduvad inimesed kergemini just roomavasse madarasse. Teiseks ründab roomav madar inimest sageli salaja, paksu rohu sees mõnel aiateel, kui põldmadar kasvab enamasti lagedamal põllul nähtaval kohal, nii et inimene saab teda vältida. Võib-olla need kaks fakti ongi põhjuseks, et salakaval nimi “virn” on saanud just roomavale madarale.
Roomava madara karedus on tingitud teda katvatest haakjatest harjastest. Eriti palju on neid neljakandiliste varte teravatel kantidel ja lehtede servades ning alumisel pinnal. Kuid loomulikult mõtleb taim ka oma paljunemise peale, nii on ilmselt kõige haakuvamateks siiski tema viljad. Need haakuvad julgelt kõigi möödujate, eriti meelsasti aga inimese püksiriide ja saapapaelte külge, lootuses, et leiavad peagi uue koha, mida vallutada. Viljades on ka üks roomava ja põldmadara erinevus: roomava madara omad on umbes viie millimeetrise läbimõõduga, põldmadara viljad aga üle kahe korra väiksemad.
Lõpetuseks olgu öeldud, et roomav madar ei ole vaid nuhtlus ja tülikas umbrohi. Ta on ka mitmeti kasutatav ravimtaim. Näiteks aitab ta närvihaiguste, eriti just mitmete tõmblemist põhjustavate haiguste korral. Kuid samas kuulub virn paljude teesegude koostisesse, osadega neist võideldakse isegi vähi vastu. Roomava madara pikkadest peentest juurtest on saadud punast värvainet.

Andmed http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/roommadar.htm

saialill ja pärnaõis

Saialill- on armastatud lõikelill ning võib nauditavana vaasis püsida umbes nädala vältel. Kasvatatakse ka ravim- javärvitaimena. Saialillest valmistatakse teed, tinktuuri, salvi ja õli. Saialillel on haavu parandav ja põletikuvastane toime.

Andmed Vikipeediast

Pärnaõis- Harilik ja suurelehine pärn

Nii harilik pärn (Tilia cordata), mida kutsutakse ka lõhmuseks või niinepuuks, kui suurelehine pärn (Tilia platyphyllos) on lehtpuud, mis kasvavad 30–40 meetri kõrguseks. Hariliku pärna lehed on väiksemad, südajad, pealt tume- ja alt sinakasrohelised ning ilma karvadeta, all külgroodude nurkades on punakaspruunid karvatutid. Lehe serv on peensaagjas. Suurelehelise pärna lehed on suuremad, ümarad, alt valkjad ja pehmekarvalised, roodude nurkades on valkjad karvatutid. Lehe serv on teravsaagjas.

Pärnad õitsevad juulis lühikest aega, vaid 10–15 päeva. Sel ajal on pärnade läheduses tunda tugevat magusat lõhna. Nende õied on väikesed ja valkjaskollase värvusega, tavaliselt 3–6 kaupa õisikutes. Õisikuvarrel on lai tiibjas kollane kandeleht.

Mesi ja õied

Tugev magus lõhn meelitab ligi mesilasi. Puhas pärnaõiemesi on kõrgelt hinnatud. See on hea maitse ja raviomadustega, lisaks mõjub rahustavalt.

Ravimiseks kasutatakse kuivatatud õisikuid koos nahkja kandelehega. Korjama peab noori, äsja puhkenud õisi. Õisikud tuleb kuivatada varjulises kohas õhukese kihina, kiireks kuivatamiseks võib kasutada veidi kõrgemat temperatuuri (mitte üle 40 kraadi). Kuivatatud pärnaõied peab ära kasutama kahe aasta jooksul.

Milleks neid kasutatakse?

Pärnaõitest valmistatud teed juuakse kõige rohkem palavikualandajana külmetushaiguste ja gripi ajal, see soodustab higi- ja uriinieritust ning on põletikuvastase toimega. Pärnaõieteed kasutatakse köha leevendamiseks ja kurgu kuristamiseks. Ülemiste hingamisteede katarri korral soovitatakse teha pärnaõieauru. Arvatakse, et pärnaõied tõstavad organismi vastupanuvõimet nakkushaigustele.

Pärnaõitest valmistatud teed, millele on lisatud pärnaõiemett, tasub juua rahutuse, ärrituse, närvilisuse ja unetuse puhul. Pärnaõieteed soovitatakse juua spasme lõõgastava ning valu vaigistava vahendina seedeprobleemide ja gaasivalude korral, sapipõie tegevuse ergutamiseks ning isegi veresoonte lupjumise, kõrge vererõhu, südamekloppimise, mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandi, kuseteede põletike ja seeninfektsioonide korral.

Vanniveele lisatuna leevendavad pärnaõied lihaspingeid, reumavalusid ja podagrat. Pärnaõiekompress pleegitab tedretähti ja pigmendilaike. Selleks soovitab Aili Paju võtta kolm supilusikatäit peenestatud pärnaõisi klaasi keeva vee kohta, lasta tund seista ning seejärel tupsutada saadud tõmmisega tedretähti või teha kompressi.

Ägedate südame- ja veresoonkonnahaiguste puhul tuleks meditsiinidoktor Aili Paju soovitusel pärnaõietee joomist vältida. Arvatakse, et pidev pärnaõite kasutamine viib organismist välja kaaliumi ja seetõttu südamelihase jõudlus väheneb.

Et pärnaõites on palju keemilisi ühendeid, siis annavad rohuteadlane Ain Raal ja Soome botaanikaprofessor Sinikka Piippo nõu raseduse ja rinnaga toitmise ajal pärnaõietee joomisest loobuda või kasutada seda ettevaatlikult.

Päevane optimaalne annus on 2–4 grammi pärnaõisi. Erinevate keemiliste ühendite sisalduse tõttu pärnaõites võiks pärnaõieteed tarbida kuni kolmenädalaste kuuridena.

Mis peaks meelde jääma?

Pärnaõitest tehtud teed jooge palaviku alandamiseks külmetushaiguste ja gripi põdemise ajal. Pingelisel perioodil mõjub pärnaõietee rahustavalt, samuti aitab see kergemate seedehäirete korral. Pigmendilaikude ja tedretäppide pleegitamiseks tupsutage neid pärnaõieteega. Lihaspingete, reumavalude ja podagra leevendamiseks lisage pärnaõisi vanniveele.

Andmed- http://www.60pluss.ee/2791180/miks-tasub-juua-parnaoieteed

meliss

Meliss- 

Kulinaarias[muuda | muuda lähteteksti]

Meliss sobib tänu oma sidrunilõhnale kõikide toitudega, millega sobib sidrun: salatid, kala ja supid. Sobib ka külmadesse kastmetesse (eriti remulaadkaste), rohelisemajoneesi ja või koostisse ning äädika, kala- ja lihamarinaadide, magushapude puuvilja- ja köögiviljakonservide maitsestamiseks.

Melissist saab suurepärast teed, eriti hästi sobib ta kombinatsioonis kibuvitsamarjade, hibiskuse- ja apelsiniõitega.

Melissi kasutatakse konservi- ja kalatööstuses ning alkoholitööstuses likööride (benediktiin ja sartröös), viina ja õlle maitsestamiseks.

Ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]

Melissi eeterlik õli mõjub rahustavalt ja seda soovitatakse stressi ja unehäirete korral. Park- ja mõruained aitavad maovaevuste puhul.

Karmeliitide ordu mungad valmistasid alates 1611. aastast melissist nn karmeliidivett ehk karmeliitvaimu "Mellisengeist", mida peeti tõhusaks ravimiks ^[3]. Melissi segati sidrunikoore, koriandriseemnete, muskaatpähkli, nelgi ja kaneeliga ning leotati viinas. Usuti, et karmeliitvaim aitab oksendamise vastu ning paneb higistama. Tänapäevalgi müüakse apteekides sarnase koostisega toodet nimega Carmolis.

Aroomiteraapias kasutatakse melissiõli masendust, ärevust, unetust ja närvidest tingitud peavalu raviva vahendina.

Andmed Vikipeediast

26. juuli. 2016.a.

Vana-Rääma