Mari-Liis võpatas. Kogu tema keha tõmbus krampi, nagu oleks esimest
korda elus talisuplust tegema läinud. Kulon kirjaga „Läänest
väljas“ pudenes ta sõrmede vahelt kiriku kivipõrandale ja kõrvu
jäi kajama mingi kummaline helin, mida tüdruk oleks juskui enne
kusagilt kuulnud. Ta kummardas kulonit võtma, kuid kirikuõpetaja
käsi jõudis temast ette.
„Läänest väljas“ luges ta kirja kulonilt ja miski tema
alateadvuses hakkas tööle. Miski, millele ta seletust ei osanud
anda. Ta vaatas tüdrukule otsa ning tema silmad küsisid, kuid suu
vaikis. Mari-Liis vaikis ehmatusest, või oli ta alles kuloni helide
meelevallas, seda teab vaid tema ise. Igal juhul nad seisid seal ja
vaikisid mõne hetke.
„Õpetaja, ma vaatan, et te olete uued inglid siia toonud. Ühest
minu lähedasest inimesest sai ka just ingel. Temast sai mulle vähese
ajaga väga kallis inimene, nüüd ta lahkus ja just tema pärast ma
täna siia jõudsingi, palvetama, et ta hing saaks rahu.“ Tüdruk
näppis kulonit, nagu ammutaks sellest jõudu. Kirikuõpetaja võttis
Mari-Liisilt õlgade ümbert kinni ja juhatas neiu peaaltari taha,
käärkambrisse istuma, et rahulikult vestelda. Selles kirikus oli
lausa kolm käärkambrit, kuid igal kambril oli oma ülesanne, ühes
neis hoiti kiriku kirjatarbeid ja nõusid, teises kirjavara ja
kolmandas riideid. Just riietekäärmabris asusid massiivsed, käsitsi
puidust nikerdatud kirstud, lauad ja toolid, ning seal toimusid ka
konvendid. Mari-Liis võttis laualt vana ja kõneka krutsifiksi, mis
oli paari tunni eest meistrimehelt uue hingamise saanud, see olevat
leitud ühe hinge heitnud endise preestri vanast aidast mitmekordse
jõupaberi seest, kuid aastatega oli ta seal launema hakanud.
Asjatundjad tegid kindlaks, et see pärineb lausa 10. sajandist ja
tollel ajal hoiti seda laual või altaril, kuigi
reliikviakrutsifiksid hakkasid levima juba 7. sajandil. See
ristilöödud Jeesuse kuju on tänaseni üks olulisemaid kristluse
sümboleid.
Kuloni oli tüdruk nagu muuseas poetanud oma taskusügavustesse,
kuna ta ei olnud sellest valmis kirikuõpetajale rääkima, kuigi
ilmselgelt õpetaja oli sellest huvitatud.
„Tead tütreke, need uued inglikujud tõi siia üks vanatädi. Ta
toob alati neid siis, kui mõni ta tuttav siit ilmast lahkub. Memm
ise on meie koguduse liige aastakümneid. Kunagi neljakümnendatel ta
küüditati koos ema, isa ja kahe vennaga loomavagunites Siberissse.
Vennad surid nälga ja tuberkuloosi nendes võikates vagunites, ning
vanemad lahkusid Siberisse jõudes. Vaid tema jäi ellu, sest ta oli
juba lapsena sügavusklik ja kiriku liige. Nüüd käib ta juba
üheksakümnendat aastat ja vaid paar aastat tagasi pani ta meie
kiriku aedniku töö maha, sest reuma, mis ta liigestele haiget teeb,
ei lasknud tal enam seda tööd teha. Aga kirikus käib ta igal
nädalal, vahel isegi paar korda nädalas, kuigi elab linnast viie
kilomeetri kaugusel. Ka pool oma pensionirahast annetab ta igal kuul
kirikule. Ta on üks meie kõige ustavamaid teenereid või köstreid
aeg ajalt siiani. Alles viimasel jumalateenistusel mängis ta orelit
ja veel tänagi annab ta usuõpetuse tunde, aga seda oma kodus, kuna
seal asub ta enda altar ja meil siin kirikus tegutsevad juba nooremad
usuõpetajad, kuid vanemad inimesed armastavad ikka memme juures
kodus käia. Ise nad kutsuvad seda koduvisiiti usuõpetuse
kontserdiks, sest seal nad laulavad kirikulaule ja tihtilugu käivad
pooled külaelanikud sellest osa saamas.“ jutustas kirikuõpetaja.
Mari-Liis asetas krutsifiksi tammepuust lauale ning tõusis püsti.
„Lapsuke, kas sind vaevab mure? Tahad sa sellest mulle pihtida?“
küsis kirikuõpetaja.
„ Eee, ei vaeva. Minuga on kõik korras,“ tunnistas tüdruk.
Tegelikult oli ta alles mõtetes kuloni kinkinud taadi juures. Natuke
jäi ta hinge vaevama ka tolle onu ootamatu lahkumine kasesallu, kuid
need olid teemad millest ta kirikuõpetajale rääkida ei tahntnud,
tüdruk tahtis nendest kõigevägevamaga kõnelda. Ta sammus alatari
ette ja jäi sinna oma mõtetega üksinda. Kirikuõpetaja kohmitses
käärkambris laua sahtlis ja leidis seal flaieri ning ulatas selle
tüdrukule. Mari-Liis pani selle ridikülli ja sulges peagi enda
järel kirikuukse. Ta oli juskui õnnistatud olekus, jalutas veidi ja
istus pargipingile. Kotist telefoni otsides, avastas ta alles flaieri
usuõpetuse konvendile ning vajus uuesti mõtteisse. Tüdrukule
meenus vana häärber, mida ta mõne tunni eest oli uues valguses
silmanud. Tüdruk tõusis pingilt ja hakkas seda häärberit uuesti
otsima, ning tee peale jäi vanu ehitisi juba hulgim, osad neist olid
renoveeritud, kuid osad kõnelesid vanaaegses keeles. Mari-Liis
tundis, et ta elab valel ajal, elab vales ajastus, valede inimeste
keskel. Korraga unistas ta ennast aega, kui Miralda oli alles nooruk
ja esimest korda armunud. Tüdrukule tundus, et hämarduv päev läks
palju valgemaks, ta nägi isegi vanades lagunenud kuurides ja
kõrvahoonetes elu, nägi sellist elu, kus pere hoidis rohkem kokku
ja lapsed olid siiramad ja sõbralikumad. Mari-Liis oleks endale
justkui prillid saanud, sellised võluriprillid mis suudavad näha
mineviku piirjoonte taha, mis suudavad viia teda vanavanemate või
vanavanavanemate aega. Selles ajas ei ummistanud tänavaid kallide
autode karavan, ega vedelenud narkouimas noorukite poolelutud laibad.
Tüdruk unistas ennast õukonnadaamiks, kes kõnnib graatsilisel
sammul, lumivalge maani kleit seljas, pitsiline kübar peas ja
päevavari peakohal, mööd tänavaid, kui lehepoisid müüvad lehti
ja talunikud müüvad tangusoola. Kes teab kui kaua ta seal unistas,
kuid ühel hetkel avastas ta ennast taas kaasajast. Mari-Liis jõudis
tühja ja kõledasse häärberisse, kuid seal valitses vaikus, isegi
ühtegi majavaimu häält ega samme polnud kuulda. Ta panin
külalistetoas televiisori mängima, ühelt kanalilt tuli
„Padjaklubi“, mis oli temaealiste lemmikseriaal, kuid
Mari-Liisile ei meeldinud üldse. Lõpuks ta uinus ooperi kanalit
kuulates. Unenäos kondas ta taas aegade alguses, nägi kuidas ta
vaarisaga pajukoorest vilepilli valmistas, kuidas ta puujuurtest,
männipeergudest ja vitstest korve punus, kuidas vaaremaga käsitsi
karjamaal lehmi lüpsis, lambaid karjatas ja hobust rautas. Mari-Liis
kogus unenäos põllult leitud hobuseraudu, lihvis need puhtaks ja
asetas hea õnne ootuses ukse kohale, sest vanad Keldid uskusid, et
need toovad õnne ja ajavad eemale kurjad vaimud, sest vaimud kartvat
rauda ja nii ei pääsevat ka saatan inimesele ligi. Tüdruk nägi
unes kuidas ta metsloomade sarvetükke ja hambaid, kui õnnetalismane
vanasse veimevakka kogus. Kes teab mida kõike ta veel oleks unes
näinud, kui jutuvadin poleks teda üles äratanud. Tüdruk ei saanud
unisena esimese hooga arugi kus ta on ja kes ta on. Ta oli nii
unenäos sees, et raske oli eristada unelmat reaalsusest, kui väliust
lukust avama läks. Nimelt, Mari-Liis oli alati harjunud üksinda
kodus olles võtme risti lukuauku jätma, et vanatühi ei pääseks
majja, nii oli talle vanaisa õpetanud.
Ust avades ootas tüdrukut üllatus.
08.03.2016.a.
Vana-Rääma
