Kutsumata külalised

    KUTSUMATA KÜLALISED

Kevad oli alles lapsekingades. Katuseräästast ladises vett ja läbi puumaja hõredate majaseinte kostus see ladin tuppa nii selgelt, nagu seisaks joa ääres ja vaataks ning kuulaks kogu seda ilu. Aga ometi oli selles midagi kurba, midagi eriskummalist, sõnuseletamtut, midagi sellist, mis mind ettevaatlikuks tegi. Panin veekeetja elektrivõrku, käisin kusel ja süütasin sigareti ning jäin pikisilmi köögi aknast asfaldisse imbuvat lund silmitsema. See vajus nagu tina tuhka ja mõne hetke pärast ei olnud lumest enam kübetki järgi. Kummaline, mõtlesin endamisi. Olin segaduses, sest arvasin ennast unenäo meelevallas olevat, kui tegu oli unenäoga.

Naabermaja kurikaelad rüüpasid maja ees januga kangepöördelist walterit, justkui elu viimast suutäit. Nii algab iga hommik neile, alkohoolikutele siin lähiümbruses. Nende elu, tühja sellest, mõtlesin endamisi. Iga inimene vajab eluks erinevaid asju, igal ühel oma elu. Samas näen ma varahommikuti aknast kuidas naaberuulitsa noorema korjab prügikastidest pudeleid, ikka ellujäämise nimel. Pole inimest, pole probleemi, mõtlen endamisi.

Ühel kargel talveõhtul, kui olin vaevalt nädalajagu päevi uues elamises elanud ja hirmuga nentinud, et mõni sininina ebakaines olekus mu aknaid sisse ei kukuks, kuulsin koputust uksele. „Oi, raisk, kutsusin kurja kaela,“ mõtlesin. Õnneks ei. Ust avades nägin seal seismas võhivõõrast meest, kes ebalevalt Mari nimelist inimest otsis. Pettumus mõlemale, sest majarahva andmetel ei ole sellenimelist inimest kunagi siin korteris elanud. Mina muidugi sattusin hämmingusse, kui murdosa minuteid hiljem naabrinaise käest kuulsin, et sininina olevat tükk aega mööda mu aknataguseid luusinud. Tühja temaga! Puhastasin eluaseme energeetika, panin bambusest tuulekella välisukse juurde võõraid ja negatiivseid energiaid neutraliseerima ja elan rõõmsalt edasi. Inimesed ikka eksivad, eks ole, kes võõraste uste taha, kes kuhu iganes.

Täna öösel ta tuli. Või õigem oleks ütelda nad tulid. Oletan, et tulijad olid endised selle korteri elanikud, kelle keha tuleroaks sai. Võimalik, et mõne hing jäi korteriseinte vahele vangi? Kõik võib olla. Naabrid igatahes teavad rääkida, et siin elasid aastaid napsulembelised üürnikud, isa ja poeg, kes läbi punase kuke oma hinge kuradile müüsid. Kus tegijaid, seal nägijaid!

Igal õhtul, kui ma raamatulugemise lõpetan ja voodi kohalt seinatule kustutan, tunnen ma spetsiifilist lehka. Ei, ei, see ei ole laibalehk. Ei ole see ka läbi hõredate majaseinte tungiva kuivkäimla lehk. See on kas odekolonni või tontteabmille lehk. Olen muidu igal õhtul enne uinumist küünalde või viirukite ja vaimutööga sellest haisust suutnud vabaneda, kuid eile unustasin ja nii nad tulid, kutsumata külalised.

Kuigi ahiküttega elamine ja minu energeetika sobivad paremini kokku, kui kesküttega korteri oma ja ahiküttega elamise energeetika ongi parem, sest selles asuvad küttekolded, mis puhastavad elamise nurkadesse seisma jäänud negatiivse ja surnud energia, vajab ka ahiküttega elamise energeetika aeg ajalt puhastamist, sest surnud energia hakkab neelama nii elamise kui selles elavate inimeste energeetikat. Aga minu voodi asub just nurgas.

„Kuule, vanamees, oo-s ka midagist vä? Mul kurk kuivab ja seitse päkapikku on suus sital käinud,“ kuulsin ma hääli ja võpatasin, tõusin voodisse istukile, avasin silmad, kuid ei näinud kedagi. Heitsin uuesti pikali, tõmmates vana vatiteki üle pea ning uinusin.

„Õhh-õ, õhh-õõ, surm ei võta ka sealt, kus võtta ei ole!“ kuulsin nüüd juba teise külalise häält, natuke mahedamat. Sellele järgnes kohutav läkastamine ja vandumine. Tõusin uuesti üles, kõndisin mööda elamist ringi, kuid ei midagi, ega kedagi. Vastu hommikut jäin taas magama ning ärkasin, nagu igal hommikul, kell 7.04, kui linnaliinibuss nr 14 hirmsa kolinaga möödus. Huvitav on see, et just sellel kellajaal mööduv buss mulle äratust teeb, kuigi neid möödub siit iga kahekümne minuti tagant. Tõmbasin seeliku selga ja hakkasin kusele minema. Kuivkäimla asub välisukse juures ning sellest möödudes riivab õlg tuulekella, kuid mina olin alles köögis ja poeg magas oma toas õndsat und, kui kuulsin tuulekella helinat. Avasin kiiresti köögiukse, kuid läinud ta oligi. Teda jäi saatma ja mind hommikutervitama minu bambusest tuulekell. Kuivkäimlast naastes lasin järgmise külalise uksest sisse, majakass Kiti, kes tormas välgukiirusel tuppa, nagu oleks tonti näinud.

10.03.2016.a.

Vana-Rääma