teisipäev, 8. märts 2016

Westoffhauseni häärberi saladus 52.peatükk



  Mari-Liis võpatas. Kogu tema keha tõmbus krampi, nagu oleks esimest korda elus talisuplust tegema läinud. Kulon kirjaga „Läänest väljas“ pudenes ta sõrmede vahelt kiriku kivipõrandale ja kõrvu jäi kajama mingi kummaline helin, mida tüdruk oleks juskui enne kusagilt kuulnud. Ta kummardas kulonit võtma, kuid kirikuõpetaja käsi jõudis temast ette.
„Läänest väljas“ luges ta kirja kulonilt ja miski tema alateadvuses hakkas tööle. Miski, millele ta seletust ei osanud anda. Ta vaatas tüdrukule otsa ning tema silmad küsisid, kuid suu vaikis. Mari-Liis vaikis ehmatusest, või oli ta alles kuloni helide meelevallas, seda teab vaid tema ise. Igal juhul nad seisid seal ja vaikisid mõne hetke.
„Õpetaja, ma vaatan, et te olete uued inglid siia toonud. Ühest minu lähedasest inimesest sai ka just ingel. Temast sai mulle vähese ajaga väga kallis inimene, nüüd ta lahkus ja just tema pärast ma täna siia jõudsingi, palvetama, et ta hing saaks rahu.“ Tüdruk näppis kulonit, nagu ammutaks sellest jõudu. Kirikuõpetaja võttis Mari-Liisilt õlgade ümbert kinni ja juhatas neiu peaaltari taha, käärkambrisse istuma, et rahulikult vestelda. Selles kirikus oli lausa kolm käärkambrit, kuid igal kambril oli oma ülesanne, ühes neis hoiti kiriku kirjatarbeid ja nõusid, teises kirjavara ja kolmandas riideid. Just riietekäärmabris asusid massiivsed, käsitsi puidust nikerdatud kirstud, lauad ja toolid, ning seal toimusid ka konvendid. Mari-Liis võttis laualt vana ja kõneka krutsifiksi, mis oli paari tunni eest meistrimehelt uue hingamise saanud, see olevat leitud ühe hinge heitnud endise preestri vanast aidast mitmekordse jõupaberi seest, kuid aastatega oli ta seal launema hakanud. Asjatundjad tegid kindlaks, et see pärineb lausa 10. sajandist ja tollel ajal hoiti seda laual või altaril, kuigi reliikviakrutsifiksid hakkasid levima juba 7. sajandil. See ristilöödud Jeesuse kuju on tänaseni üks olulisemaid kristluse sümboleid.
Kuloni oli tüdruk nagu muuseas poetanud oma taskusügavustesse, kuna ta ei olnud sellest valmis kirikuõpetajale rääkima, kuigi ilmselgelt õpetaja oli sellest huvitatud.
„Tead tütreke, need uued inglikujud tõi siia üks vanatädi. Ta toob alati neid siis, kui mõni ta tuttav siit ilmast lahkub. Memm ise on meie koguduse liige aastakümneid. Kunagi neljakümnendatel ta küüditati koos ema, isa ja kahe vennaga loomavagunites Siberissse. Vennad surid nälga ja tuberkuloosi nendes võikates vagunites, ning vanemad lahkusid Siberisse jõudes. Vaid tema jäi ellu, sest ta oli juba lapsena sügavusklik ja kiriku liige. Nüüd käib ta juba üheksakümnendat aastat ja vaid paar aastat tagasi pani ta meie kiriku aedniku töö maha, sest reuma, mis ta liigestele haiget teeb, ei lasknud tal enam seda tööd teha. Aga kirikus käib ta igal nädalal, vahel isegi paar korda nädalas, kuigi elab linnast viie kilomeetri kaugusel. Ka pool oma pensionirahast annetab ta igal kuul kirikule. Ta on üks meie kõige ustavamaid teenereid või köstreid aeg ajalt siiani. Alles viimasel jumalateenistusel mängis ta orelit ja veel tänagi annab ta usuõpetuse tunde, aga seda oma kodus, kuna seal asub ta enda altar ja meil siin kirikus tegutsevad juba nooremad usuõpetajad, kuid vanemad inimesed armastavad ikka memme juures kodus käia. Ise nad kutsuvad seda koduvisiiti usuõpetuse kontserdiks, sest seal nad laulavad kirikulaule ja tihtilugu käivad pooled külaelanikud sellest osa saamas.“ jutustas kirikuõpetaja.
Mari-Liis asetas krutsifiksi tammepuust lauale ning tõusis püsti.
„Lapsuke, kas sind vaevab mure? Tahad sa sellest mulle pihtida?“ küsis kirikuõpetaja.
„ Eee, ei vaeva. Minuga on kõik korras,“ tunnistas tüdruk. Tegelikult oli ta alles mõtetes kuloni kinkinud taadi juures. Natuke jäi ta hinge vaevama ka tolle onu ootamatu lahkumine kasesallu, kuid need olid teemad millest ta kirikuõpetajale rääkida ei tahntnud, tüdruk tahtis nendest kõigevägevamaga kõnelda. Ta sammus alatari ette ja jäi sinna oma mõtetega üksinda. Kirikuõpetaja kohmitses käärkambris laua sahtlis ja leidis seal flaieri ning ulatas selle tüdrukule. Mari-Liis pani selle ridikülli ja sulges peagi enda järel kirikuukse. Ta oli juskui õnnistatud olekus, jalutas veidi ja istus pargipingile. Kotist telefoni otsides, avastas ta alles flaieri usuõpetuse konvendile ning vajus uuesti mõtteisse. Tüdrukule meenus vana häärber, mida ta mõne tunni eest oli uues valguses silmanud. Tüdruk tõusis pingilt ja hakkas seda häärberit uuesti otsima, ning tee peale jäi vanu ehitisi juba hulgim, osad neist olid renoveeritud, kuid osad kõnelesid vanaaegses keeles. Mari-Liis tundis, et ta elab valel ajal, elab vales ajastus, valede inimeste keskel. Korraga unistas ta ennast aega, kui Miralda oli alles nooruk ja esimest korda armunud. Tüdrukule tundus, et hämarduv päev läks palju valgemaks, ta nägi isegi vanades lagunenud kuurides ja kõrvahoonetes elu, nägi sellist elu, kus pere hoidis rohkem kokku ja lapsed olid siiramad ja sõbralikumad. Mari-Liis oleks endale justkui prillid saanud, sellised võluriprillid mis suudavad näha mineviku piirjoonte taha, mis suudavad viia teda vanavanemate või vanavanavanemate aega. Selles ajas ei ummistanud tänavaid kallide autode karavan, ega vedelenud narkouimas noorukite poolelutud laibad. Tüdruk unistas ennast õukonnadaamiks, kes kõnnib graatsilisel sammul, lumivalge maani kleit seljas, pitsiline kübar peas ja päevavari peakohal, mööd tänavaid, kui lehepoisid müüvad lehti ja talunikud müüvad tangusoola. Kes teab kui kaua ta seal unistas, kuid ühel hetkel avastas ta ennast taas kaasajast. Mari-Liis jõudis tühja ja kõledasse häärberisse, kuid seal valitses vaikus, isegi ühtegi majavaimu häält ega samme polnud kuulda. Ta panin külalistetoas televiisori mängima, ühelt kanalilt tuli „Padjaklubi“, mis oli temaealiste lemmikseriaal, kuid Mari-Liisile ei meeldinud üldse. Lõpuks ta uinus ooperi kanalit kuulates. Unenäos kondas ta taas aegade alguses, nägi kuidas ta vaarisaga pajukoorest vilepilli valmistas, kuidas ta puujuurtest, männipeergudest ja vitstest korve punus, kuidas vaaremaga käsitsi karjamaal lehmi lüpsis, lambaid karjatas ja hobust rautas. Mari-Liis kogus unenäos põllult leitud hobuseraudu, lihvis need puhtaks ja asetas hea õnne ootuses ukse kohale, sest vanad Keldid uskusid, et need toovad õnne ja ajavad eemale kurjad vaimud, sest vaimud kartvat rauda ja nii ei pääsevat ka saatan inimesele ligi. Tüdruk nägi unes kuidas ta metsloomade sarvetükke ja hambaid, kui õnnetalismane vanasse veimevakka kogus. Kes teab mida kõike ta veel oleks unes näinud, kui jutuvadin poleks teda üles äratanud. Tüdruk ei saanud unisena esimese hooga arugi kus ta on ja kes ta on. Ta oli nii unenäos sees, et raske oli eristada unelmat reaalsusest, kui väliust lukust avama läks. Nimelt, Mari-Liis oli alati harjunud üksinda kodus olles võtme risti lukuauku jätma, et vanatühi ei pääseks majja, nii oli talle vanaisa õpetanud.
Ust avades ootas tüdrukut üllatus.


08.03.2016.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar