reede, 4. märts 2016

Westoffhauseni häärberi saladus 51. peatükk



 
      51. peatükk

„Mis toimub? Päise päeva ajal uks lukus! Hulluks hakkate minema või?“ hüüdis tuttav hääl verandaukse tagant.
„Ee, ma, ma ei tea. Mina küll ust ei lukustanud omast arust!“ oli Ralf segaduses. Esimese hooga ei tundnud ta venna häält äragi, sest ehmatus oli suur. Ralf arvas, et keegi võõras, ilmselt see sama keegi, kes treppidele jäljed oli jätnud, koputab nüüd ja püüab oma majas kondamist varjata. Ta katsus veranda ust, see oli lukus, kuid häärberi välisust avama ka ta ei söandanud minna. Mees vaatas lastele otsa, justkui otsiks nende silmist vastust, kuid kõik kolm hoidsid silmi maas, sest ka nemad olid insidendist ehmunud. Mees istus vanale sohvale, kratsis kukalt ja nuputas mida järgmisena teha, kuid siis avanes häärberi välisuks ja sisse astus Kardo.
„Ma mõtlesin, et te teete minuga nalja, aga nemad istuvad nagu vahakujud ja vaikivad. Heakene küll, tahtsin vaid teada kas sa Ralf saaksid poisid nädalaks enda juurde jätta, ma pean komandeeringusse sõitma?“ küsis Kardo.
Mis kuradi komandeeringus need sibid tänapäeval käivad, esitas Ralf endale küsimuse ja muigas vaikusesse. Ta irvitas veel enda ette, et vend on ehk ametikõrgenust saanud ja ehk sibiametilt torujüriks edutatud, nagu ühe ta töökaaslasega eelmisel aastal olevat juhtunud, kuid mingeid komandeerimisi Ralf küll ei mäletanud ning ta vaikis endiselt.
Kardole tundus, et ta räägib seinaga, sest nii lapsed, kui Ralf olid kuidagi ära, eriti veel Kerdo ja Keiro, kelle käest isa üldse ei küsinud kas poisid on nõus nii kauaks külapeale jääma. Kuigi nad kindlasti olid, aga hirm keldris kondamise pärast oli nende keeled lukustanud ja nad pidasid õigemaks vaikida.
„Jeee, onu Kardo! Jeee! Poisid, onju te tahate siia jääda!?“ rõõmustas särtsakas Mari-Liis, kuid häärberis valitses ikka vaikus.
Kardo muigas, kuid ei saanud ikka veel aru mis poisse ja Ralfi vaevab. Ta jälgis pingsalt kõikide näoilmeid, kuid need olid nagu kurvad teatrimaskid, ei mingeid emotsioone, erinevalt Mari-Liisist.
„Kuulge, mul ei ole aega siin pikalt passida, töö ootab. Sina, vennas anna mulle siis paari tunni jooksul teada, muidu ma ei teagi mis saab. Ma pean bossule teatama. Ei taha komandeeringust ka ilma jääda. Aga pole parata, kui sa nõus ei ole. Nii rongaisa ma ka ei ole, et oma lapsi turvakodusse selleks ajaks viima hakkan.“ kõneles ta, keeras jala pealt ringi ja haaras välisuksest, kui Ralf justkui unest ärkas.
„Missa, vennas tegid nalja minuga vä? Mis kuradi ukse lukustamisest sa rääksid? Läbi ukse astusid majja vä? See pole üldse asi millega naljatada. Ja pealegi mul ei ole üldse naljatuju praegu. Mis sul üldse mureks oli?“ peatas ta venna mineku.
„Onu Kardo, onu Kardo, kas sa oled võlur? Kas sa võlusid ennast läbi ukse? Kas sa saaksid võluda nii, et issi lubasks Kerdol ja Keirol siia jääda?“ hüüdis Mari-Liis vahele, sest talle tundus nagu tahaksid vennad oma vahel tüli kiskuda.
„Ah, mis võlur mina nüüd! Heakene küll, kas poisid võivad siis nädalaks siia jääda? Mul tõesti hetkel on aeg raha.“ tahtis Kardo viivitamatult teada.
„Võivad, võivad, miks nad siis ei võiks. Võivad jääda ka kauemaks,“ vastas Ralf, kuigi tundus, et ta mõtted olid ikka eemal.
„Tänud!“ kallistas Kardo kõiki kolme last ja sulges enda järel välisukse.
„Jesss! Onu Kardo on nii armas! Poisid, lähme ülesse minu tuppa mängima. Issi, me lähme mängima. Kuuled ka või?“ seisis rõõmus tüdruk isa ees, kuid viimane oli ikka apaatne. Ta vaid noogutas ning ehmatas reaalsusesse tagasi alles siis, kui telefon helises.
„Kerdo, mis sa arvad, miks mu isa nii imelik on? Kas ta sai ikkagi aru, et me keldris käisime? Äkki ta sai ja nüüd saame pahandada ning ta ajab teid koju. Aga te ju ei saa koju minna, kui teie issi ära sõidab.“
„Ma ei tea ju, Mari-Liis,“ vastas Kerdo ja Keiro korrutas nagu papagoi kaksikvenna sõnu. Nad vähemalt vastasid, aga tundus, et poisid on palju rohkem pabinas, kui tüdruk.
„Teate, ma korra piilun millega isa alumisel korrusel tegeleb. Ma nii tahaks taldrikut keerutada. Üks vana memm kunagi ütles, et taldrikut keerutades saab vaime välja kutsuda. Mina tahaks väga seda haldjat välja kutsuda, kes on minu sõber juba palju aastaid. Tahaks tema käest niiiii palju küsimusi küsida. Aga isa ei tohi sellest teada.“ vadistas Mari-Liis ja juba lahkuski ta hiirvaikselt toast.
„Jah. Selge. Tulen kohe.“ vastas Ralf ja katekestas kõne. Mari-Liis oli hiirvaikselt trepimademel. Ta ei tahtnud isale vahele jääda, et teda hiilimas käis. Ralf ei läinud lastele isegi midagi selgitama, ta kadus nagu tuulispask majas välja, käivitas auto ja sõitis minema.
„Poisiiiid, me oleme kolmekesi majas! Issi läks just minema. Tulege, tulge nüüd ruttu! Läheme keldrisse!“ hüüdis Mari-Liis poisse ja juba nad jooksidki trepist alla. Lapsed avastasid kledritrepilt mustad jäljed. Mari-Liis kamandas Keiro vannitoast moppi ja veeämbrit tooma, ning Kerdo jooksisn igaks juhuks häärberi välisukse juurde, et olla kindel Ralfi lahkumises. Mõne hetke pärast oli keldri trepp puhas, nagu poleks seal ühtegi jälge olnudki. Nüüd hoidsid lapsed hinge kinni, et Ralf kohe tagasi ei tuleks ja ei avastaks märga treppi. Mari-Liis arvas ju, et isa ei saanud kauaks ära minna, sest tavaliselt ta alati ütleb kuhu ja kui kauaks ta läheb, kuid sellel korral kadus vaikides. Tüdruk arvas, et isa on kusagil ligidal ning võib ika hetk uksest sisse astuda. Ta võttis peeglisahtlist Marelle juuksefööni ja hakkas treppi kuivatama ja peagi oligi tulemus käes, trepp sai kuivaks. Poisid plaksutasid käsi ja nende silmades oli taas rõõmusäde.
„Mis te rõõmustate! Sina Keiro mine tee pööninguuksed lahti, sest, kui me taldrikut keerutama hakkame, saab haldjas kergemini meile külla tulla ja pealegi siis ei kuule isa uste krikusumist, kui ta juhtub koju tulema. Kerdo, võta köögist kapi sahtlist üks üleni valge taldrik, ilma mustrita ja sihuke suurem, mida täiskasvanud praetaldrikuks kutsuvad. Ei, ei, ma ei taha sinist!“ kamandas Mari-Liis poisse, nagu range ema oma lapsi.
„Eiiii, ma ei taha siin olla! Eiii!“ hüsteeritses tagasihoidlik Keiro, kui ta treppidest häärberi ülemisele korrusele astus.
„Mis sul viga on?! Sa oled nagu mingi plika, ei taha, ei saa, ei julge!“ ei saanud Mari-Liis aru mis Keirol hakkas.
Keiro istus trepil, hoidis pead käte vahel ja lausa värises hirmust. Tal ei tulnud ühtegi sõna suust. Mari-Liis ja Kerdo jooksid ta juurde, ka nemad olid hirmul. Mari-Liis läks trepist üles, tema ju ometi haldjat ei kartnud, ta vaatas pöönigukambritesse, kuid ei näinud midagi. Samas ta teadis mis majas toimub, kuid, kui Keiro midagi ei rääkinud, ei saanud teised lapsed ju millestki aru.
„Venna, mis on? Kas sa igatsed issit? Sa oled nii issikas, et sinuga ei saa kusagil käia, ega midagi teha. Hullem, kui mõni eit!“ pahandas Kerdo kaksikvennaga. Keiro vaikis endiselt, kuid venna solvang pani tal lausa pisarad voolama. Kerdo raputas pead ja kõõritas silmi, sest taas oli see hetk, kui ta oma venda ei mõsitnud.
„Ehee, eit, eit! Eit on ju eriti ilus tüdruk! Eit, eit!“ ajas see sõna Mari-Liisi naerma. Talle meenus, kui Ralf Marellet oli eideks kutsuma hakanud ja ega Marelle ju ka suu peale kukkunud ei olnud, ta oskas väga vingelt Ralfi suud kinni panna. Ralf ei saanud küll algul aru mida Marelle sellega ütelda tahtis. Jah, mees ju teadis, et naine on endast heal arvamusel, aga ta rõhutas seda „eriti“ sõna kuigai eriliselt. Alles siis, kui Marelle pöidla ja nimetissõrmage jutumärke tegema hakkas, taipas Ralf millele naine vihjas. E- eriti, I- ilus, T- tüdruk. Mari-Liis muigas endamisi, talle meenus küll selle sõnaga ema, aga hetkesituatsioon, kus ja millises olekus ta lihane ema viibib, ei meenunud.
Mõnda aega vaikuses istunud, hõikas tüdruk poisid tuppa ja kamandas nad taldrikut tegema.
„Ma ei tahaaaaa! Eiiii!“ läks Keiro taas endast välja.
„Mis sul on, venna?“ küsis Kerdo.
„Ma ei taha taldrikut! Ma ei taha siin enasm olla! Tahan koju!“hüsteeritses Keiro edasi. Ta ei julgenud ütelda, et ennist hääli kuulis, kartes, et teised hakkavad teda norima. Keiro õnneks keeras Ralfi auto häärberi hoovi.
Ralf astus uksest sisse, mille peale lapsed ülevalt korruselt alla läskid. Mees tormas kohe keldri poole ning märkas, et jäljed, mis enne keldri treppi ehtisid, olid kadunud nagu vits vette. Mees arvas, et hakkab hulluks minema, et näeb juba viirastusi.
„Kas keegi käis siin? Ma käisin korra poes, aga kas keegi käis vahepeal siin majas?“ küsis ta lastelt. Kõik kolm kehitasid nagu kokkulepitult õlgu.
„Ohjah, okei, kui ei käinud, siis ei käinud,“ lõi Ralf käega, võttis vööruselt kirve ja läks kuuri puid lõhkuma.
„Issiiii, issiiii, üks võõras onu istub veranda trepil ja popsib piipu! Issiii, issiii, me kardame!“ tormasid hirmunud lapsed kuuri Ralfilt abi otsima. Ralf lõi kirve pakku, kamandas lapsed kuuriesisele pingile istuma ja läks asja kontrollima.


04.03.2016.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar