51. peatükk
„Mis toimub? Päise päeva ajal uks lukus! Hulluks hakkate minema
või?“ hüüdis tuttav hääl verandaukse tagant.
„Ee, ma, ma ei tea. Mina küll ust ei lukustanud omast arust!“
oli Ralf segaduses. Esimese hooga ei tundnud ta venna häält äragi,
sest ehmatus oli suur. Ralf arvas, et keegi võõras, ilmselt see
sama keegi, kes treppidele jäljed oli jätnud, koputab nüüd ja
püüab oma majas kondamist varjata. Ta katsus veranda ust, see oli
lukus, kuid häärberi välisust avama ka ta ei söandanud minna.
Mees vaatas lastele otsa, justkui otsiks nende silmist vastust, kuid
kõik kolm hoidsid silmi maas, sest ka nemad olid insidendist
ehmunud. Mees istus vanale sohvale, kratsis kukalt ja nuputas mida
järgmisena teha, kuid siis avanes häärberi välisuks ja sisse
astus Kardo.
„Ma mõtlesin, et te teete minuga nalja, aga nemad istuvad nagu
vahakujud ja vaikivad. Heakene küll, tahtsin vaid teada kas sa Ralf
saaksid poisid nädalaks enda juurde jätta, ma pean komandeeringusse
sõitma?“ küsis Kardo.
Mis kuradi komandeeringus need sibid tänapäeval käivad, esitas
Ralf endale küsimuse ja muigas vaikusesse. Ta irvitas veel enda
ette, et vend on ehk ametikõrgenust saanud ja ehk sibiametilt
torujüriks edutatud, nagu ühe ta töökaaslasega eelmisel aastal
olevat juhtunud, kuid mingeid komandeerimisi Ralf küll ei mäletanud
ning ta vaikis endiselt.
Kardole tundus, et ta räägib seinaga, sest nii lapsed, kui Ralf
olid kuidagi ära, eriti veel Kerdo ja Keiro, kelle käest isa üldse
ei küsinud kas poisid on nõus nii kauaks külapeale jääma. Kuigi
nad kindlasti olid, aga hirm keldris kondamise pärast oli nende
keeled lukustanud ja nad pidasid õigemaks vaikida.
„Jeee, onu Kardo! Jeee! Poisid, onju te tahate siia jääda!?“
rõõmustas särtsakas Mari-Liis, kuid häärberis valitses ikka
vaikus.
Kardo muigas, kuid ei saanud ikka veel aru mis poisse ja Ralfi
vaevab. Ta jälgis pingsalt kõikide näoilmeid, kuid need olid nagu
kurvad teatrimaskid, ei mingeid emotsioone, erinevalt Mari-Liisist.
„Kuulge, mul ei ole aega siin pikalt passida, töö ootab. Sina,
vennas anna mulle siis paari tunni jooksul teada, muidu ma ei teagi
mis saab. Ma pean bossule teatama. Ei taha komandeeringust ka ilma
jääda. Aga pole parata, kui sa nõus ei ole. Nii rongaisa ma ka ei
ole, et oma lapsi turvakodusse selleks ajaks viima hakkan.“ kõneles
ta, keeras jala pealt ringi ja haaras välisuksest, kui Ralf justkui
unest ärkas.
„Missa, vennas tegid nalja minuga vä? Mis kuradi ukse
lukustamisest sa rääksid? Läbi ukse astusid majja vä? See pole
üldse asi millega naljatada. Ja pealegi mul ei ole üldse naljatuju
praegu. Mis sul üldse mureks oli?“ peatas ta venna mineku.
„Onu Kardo, onu Kardo, kas sa oled võlur? Kas sa võlusid
ennast läbi ukse? Kas sa saaksid võluda nii, et issi lubasks Kerdol
ja Keirol siia jääda?“ hüüdis Mari-Liis vahele, sest talle
tundus nagu tahaksid vennad oma vahel tüli kiskuda.
„Ah, mis võlur mina nüüd! Heakene küll, kas poisid võivad
siis nädalaks siia jääda? Mul tõesti hetkel on aeg raha.“
tahtis Kardo viivitamatult teada.
„Võivad, võivad, miks nad siis ei võiks. Võivad jääda ka
kauemaks,“ vastas Ralf, kuigi tundus, et ta mõtted olid ikka
eemal.
„Tänud!“ kallistas Kardo kõiki kolme last ja sulges enda
järel välisukse.
„Jesss! Onu Kardo on nii armas! Poisid, lähme ülesse minu tuppa
mängima. Issi, me lähme mängima. Kuuled ka või?“ seisis rõõmus
tüdruk isa ees, kuid viimane oli ikka apaatne. Ta vaid noogutas ning
ehmatas reaalsusesse tagasi alles siis, kui telefon helises.
„Kerdo, mis sa arvad, miks mu isa nii imelik on? Kas ta sai
ikkagi aru, et me keldris käisime? Äkki ta sai ja nüüd saame
pahandada ning ta ajab teid koju. Aga te ju ei saa koju minna, kui
teie issi ära sõidab.“
„Ma ei tea ju, Mari-Liis,“ vastas Kerdo ja Keiro korrutas nagu
papagoi kaksikvenna sõnu. Nad vähemalt vastasid, aga tundus, et
poisid on palju rohkem pabinas, kui tüdruk.
„Teate, ma korra piilun millega isa alumisel korrusel tegeleb.
Ma nii tahaks taldrikut keerutada. Üks vana memm kunagi ütles, et
taldrikut keerutades saab vaime välja kutsuda. Mina tahaks väga
seda haldjat välja kutsuda, kes on minu sõber juba palju aastaid.
Tahaks tema käest niiiii palju küsimusi küsida. Aga isa ei tohi
sellest teada.“ vadistas Mari-Liis ja juba lahkuski ta hiirvaikselt
toast.
„Jah. Selge. Tulen kohe.“ vastas Ralf ja katekestas kõne.
Mari-Liis oli hiirvaikselt trepimademel. Ta ei tahtnud isale vahele
jääda, et teda hiilimas käis. Ralf ei läinud lastele isegi midagi
selgitama, ta kadus nagu tuulispask majas välja, käivitas auto ja
sõitis minema.
„Poisiiiid, me oleme kolmekesi majas! Issi läks just minema.
Tulege, tulge nüüd ruttu! Läheme keldrisse!“ hüüdis Mari-Liis
poisse ja juba nad jooksidki trepist alla. Lapsed avastasid
kledritrepilt mustad jäljed. Mari-Liis kamandas Keiro vannitoast
moppi ja veeämbrit tooma, ning Kerdo jooksisn igaks juhuks häärberi
välisukse juurde, et olla kindel Ralfi lahkumises. Mõne hetke
pärast oli keldri trepp puhas, nagu poleks seal ühtegi jälge
olnudki. Nüüd hoidsid lapsed hinge kinni, et Ralf kohe tagasi ei
tuleks ja ei avastaks märga treppi. Mari-Liis arvas ju, et isa ei
saanud kauaks ära minna, sest tavaliselt ta alati ütleb kuhu ja kui
kauaks ta läheb, kuid sellel korral kadus vaikides. Tüdruk arvas,
et isa on kusagil ligidal ning võib ika hetk uksest sisse astuda. Ta
võttis peeglisahtlist Marelle juuksefööni ja hakkas treppi
kuivatama ja peagi oligi tulemus käes, trepp sai kuivaks. Poisid
plaksutasid käsi ja nende silmades oli taas rõõmusäde.
„Mis te rõõmustate! Sina Keiro mine tee pööninguuksed lahti,
sest, kui me taldrikut keerutama hakkame, saab haldjas kergemini
meile külla tulla ja pealegi siis ei kuule isa uste krikusumist, kui
ta juhtub koju tulema. Kerdo, võta köögist kapi sahtlist üks
üleni valge taldrik, ilma mustrita ja sihuke suurem, mida
täiskasvanud praetaldrikuks kutsuvad. Ei, ei, ma ei taha sinist!“
kamandas Mari-Liis poisse, nagu range ema oma lapsi.
„Eiiii, ma ei taha siin olla! Eiii!“ hüsteeritses
tagasihoidlik Keiro, kui ta treppidest häärberi ülemisele
korrusele astus.
„Mis sul viga on?! Sa oled nagu mingi plika, ei taha, ei saa, ei
julge!“ ei saanud Mari-Liis aru mis Keirol hakkas.
Keiro istus trepil, hoidis pead käte vahel ja lausa värises
hirmust. Tal ei tulnud ühtegi sõna suust. Mari-Liis ja Kerdo
jooksid ta juurde, ka nemad olid hirmul. Mari-Liis läks trepist
üles, tema ju ometi haldjat ei kartnud, ta vaatas
pöönigukambritesse, kuid ei näinud midagi. Samas ta teadis mis
majas toimub, kuid, kui Keiro midagi ei rääkinud, ei saanud teised
lapsed ju millestki aru.
„Venna, mis on? Kas sa igatsed issit? Sa oled nii issikas, et
sinuga ei saa kusagil käia, ega midagi teha. Hullem, kui mõni eit!“
pahandas Kerdo kaksikvennaga. Keiro vaikis endiselt, kuid venna
solvang pani tal lausa pisarad voolama. Kerdo raputas pead ja
kõõritas silmi, sest taas oli see hetk, kui ta oma venda ei
mõsitnud.
„Ehee, eit, eit! Eit on ju eriti ilus tüdruk! Eit, eit!“ ajas
see sõna Mari-Liisi naerma. Talle meenus, kui Ralf Marellet oli
eideks kutsuma hakanud ja ega Marelle ju ka suu peale kukkunud ei
olnud, ta oskas väga vingelt Ralfi suud kinni panna. Ralf ei saanud
küll algul aru mida Marelle sellega ütelda tahtis. Jah, mees ju
teadis, et naine on endast heal arvamusel, aga ta rõhutas seda
„eriti“ sõna kuigai eriliselt. Alles siis, kui Marelle pöidla
ja nimetissõrmage jutumärke tegema hakkas, taipas Ralf millele
naine vihjas. E- eriti, I- ilus, T- tüdruk. Mari-Liis muigas
endamisi, talle meenus küll selle sõnaga ema, aga hetkesituatsioon,
kus ja millises olekus ta lihane ema viibib, ei meenunud.
Mõnda aega vaikuses istunud, hõikas tüdruk poisid tuppa ja
kamandas nad taldrikut tegema.
„Ma ei tahaaaaa! Eiiii!“ läks Keiro taas endast välja.
„Mis sul on, venna?“ küsis Kerdo.
„Ma ei taha taldrikut! Ma ei taha siin enasm olla! Tahan
koju!“hüsteeritses Keiro edasi. Ta ei julgenud ütelda, et ennist
hääli kuulis, kartes, et teised hakkavad teda norima. Keiro õnneks
keeras Ralfi auto häärberi hoovi.
Ralf astus uksest sisse, mille peale lapsed ülevalt korruselt alla
läskid. Mees tormas kohe keldri poole ning märkas, et jäljed, mis
enne keldri treppi ehtisid, olid kadunud nagu vits vette. Mees arvas,
et hakkab hulluks minema, et näeb juba viirastusi.
„Kas keegi käis siin? Ma käisin korra poes, aga kas keegi käis
vahepeal siin majas?“ küsis ta lastelt. Kõik kolm kehitasid nagu
kokkulepitult õlgu.
„Ohjah, okei, kui ei käinud, siis ei käinud,“ lõi Ralf
käega, võttis vööruselt kirve ja läks kuuri puid lõhkuma.
„Issiiii, issiiii, üks võõras onu istub veranda trepil ja
popsib piipu! Issiii, issiii, me kardame!“ tormasid hirmunud lapsed
kuuri Ralfilt abi otsima. Ralf lõi kirve pakku, kamandas lapsed
kuuriesisele pingile istuma ja läks asja kontrollima.
04.03.2016.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar