Aa meie käisime eile seenel!
Paar päeva on olnud (no 3 viimast) selline leitsak, nüüd küll lõppes sadu aga vähemalt Pärnus kestab leitsak edasi.
Eile tegelesin põhimõtteliselt mittemidagitegemisega. No olgu, korra käisin Rimis ja korra Handymannis, aga ikkagi oli mittemidagitegemise päev. 35 sooja on ka minu jaoks natuke liig. Õhtul tundsin ennast väga imelikult, mõõtsin selle tunde peale veresuhkrut ja vererõhku, no rõhk oli liiga madal 100/71 ja pärast tassikest kohvi (õhtul kell 19.30) sain sellise energialaengu, et juba umbes tunni aja pärast olime me Maarjaga metsas seenel. Jah, lugesite õigesti! :)
Just lõppes Pärnus padusadu, see oleks võinud kauem kesta, aga nüüd on lootust, et seeneniidistik hakkab vohama. Maarja leidis eile täitsa korraliku puraviku. Mina nägin vaid paari sitaseent ja noppisin ühe lambatatiku, mis osutus täiesti ussitanuks, no kuiv on olnud. Lisaks veel oli metsas ka ussitanud pilvikuid. Ja värskeid ämmatossusid ka ning mingeid kännu küljes kasvavaid seeni, nime anda ei oska. No igal juhul on seenelkäik alguse saanud, see üks mu suurimaid kirgi, seeni korjata, puhastada, kupatada, sisse teha ja süüa ikka ka. Pane mind marju korjama - no ei! Aga seened - ma armastan neid!
Kahjuks mu inspiratsioon magab talveund, ei sünni ühtegi luuletust, novelli, romaani, artiklit jne ... no ma ei hakka neid pastakast välja imema, ootan millal inspiratsioon mind taas üles leiab, kõik mu lugejad ju niiiiii ootavad uut romaani. Mina ise ka!
Mis seal ikka, naudime suve edasi, nii vähe kui seda meile antakse! Olge õnnelikud!
Mõni foto ikka ka:
 |
| peale padusadu |
 |
| raju padusadu |
 |
| iludused kännu küljes |
 |
| värske ämmatoss |
 |
| kes kaotas oma pesa? |
28. juuni. 2020.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar