No nii, selleks nädalaks on rannas käimine otsas. Ei saa enam minna, kuigi ma püüan päikest eirata, põlen ma ka suisa vee all ära. Täna käisime korraks vette, lausa kaelani ja tagasi, siis ruttu autosse, sest eile tulime rannast jalgsi ja ma suutsin ennast ära praadida. Germol ei ole häda midagi, tema nii ruttu ei põle, läheb pruuniks aga pikaldaselt, aga mina oma albiinonahaga mitte. Poisid lähevad mul mõlemad pruuniks.
Vares oli ka muidugi kohal, sibas ümber koti aga ei saanud mitte meie riideid pihta panna, sidusin need kinni. Taas kell 10.00 olime kohal ja hämmastav on see, et siis pole palju rahvast, aga kui hakkasime ära tulema, oli rannatee autosid tulvil. Millegipärast lähevad inimesed randa just selleks kellaajaks, mil päike on kõige mürgisem 12.00- 14.00. Mina lebotan siis jaheda nurga taga, mõnuga.
Täna helistasin perearstile ja rääkisin et ei saa hetkel kepikõndimisega ka tegelda, ta ei soovitanudki, see on piinamine ja lausa ohtlik. Samas merevesi mõjub hästi, ka Germo nahale, mis on selle talvega vinniline, aga juba, pärast 3 rannas käiku on paranemise märke näha. Päikese käes ei tohi ka tema olla, epilepsia tõttu ja ega ta ei kipugi, istub toas ja vaatab telekat. Nagu Simba, magab kogu päeva maha ja alles õhtul annab endast elumärki.
Aga me oleme rõõmsad ikka, kena ja kuum suvi on, mida sa veel rohkem tahad! Olge teie ka!
Mõni jäädvustus:
 |
| meie lemmikpaik! |
 |
| Germo ikka ka |
26. juuni. 2020.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar