Neil päevil nägi ilmavalgust minu 13. luuleraamat ehk 30. raamat "50 aastat hiljem." Antud raamat sisaldab enamjaolt minu uuemat luulet ja on ristivastand septembris ilmunud luuleraamatule "Kahe Eesti vahel," mis koosneb üksnes proosaluulest. Kuna ma kirjutan äärest - äärde, armastan tegelikult luuletused just segi paisata, need ei pea olema nn joone järgi sätitud. Mulle just meeldib kui eelmine luule on näiteks lembelüüriline sonett ja järgnev punkluule, mis on kirjutatud vabavärsina. Erinevused rikastavad ise loeksin meelsasti just sellist luuleraamatut, kus leidfub kõike. Ainult ühes luulezanris kirjutatud raamat jääb minu jaoks üksluiseks ja ma leian, et inimene, kellel on sügavam huvi luule vastu, võiks katsetada kirjutada erinevates zanrites. Aga see on vaid minu soovitus. Antud raamatust leiab palju erinevates zanrites kirjutatud luuletusi, isegi vist üks sisukamaid luuleraamatuid minult. Aga ma kogu aeg kirjutan juurde, sestap pole ime et mul nii tihti neid luuleraamatuid ilmub. Pmst terve elu kirjutatud ka. Ja tänud võlgnen kirjastusele HEA TEGU, kes neid üha ka avaldab. Aitäh! Valloga koostöö on imehea ning Irene Õmbluse toimetamisega olen ma ka ülirahul. Armastan! Nüüd aga Apollo lehelt väike tutvustus: „50 aastat hiljem“ on mu 13. luuleraamat. Minu jaoks on alati tähtsal kohal olnud arvud ja numbrid, nii sündis ka selle raamatu pealkiri. Lisaks panen rõhku nimiluuletusele – täpselt selline olengi mina hetkel, kuid eks ajal ole võime meid muuta. Saa sinagi endaga sõbraks, veel parem, kui saad kõige paremaks sõbraks. Elu on imeline! Ma armastan ennast ja ka Sind, mu kallis lugeja.
Margit Peterson 22. november. 2021.a. Vana-Rääma
