 |
| astun kohe koduuksest välja... |
Täna oli siis see päev mil vabatahtlikud Toidupangale annetusi kogusid. Kui mind sinna appi kaubeldi siis ei suutnud ma ei öelda, sest olen peaaegu 2 aastat ise Toidupanga klient ning viisakusest saigi täna esimest korda Pärnus, Ülejõe Selveris annetusi kogumas käidud.
Loomulikult läksin ma sinna kepikõndides ning usun et edasi-tagasi tuli kokku üle 4 km, mis polegi ju palju, aga lisaks sellele olin neli ja pool tundi jalgel, istuda ei saanud ja nüüd vaevlen hüppeliigeste valude käes, ikkagi betoonpõrand ning aus oleks olnud kui pool nendest tundidest oleks kaaslane seisnud, faliereid jaganud ja toitu sorteerinud, kastidesse ladunud ning koha ja kuupäeva, pluss kasti numbri peale kirjutanud. Aga täna langesid need tegevused kõik mulle ja ausalt öeldes olin ikka päris läbi omadega. Ma võin liikuda pikki kilomeetreid, aga tunde kivipõrandal seismine tapab mu liigesed, see lihtsalt ei sobi mulle. Aga nüüd ma tean ja ilmselt enam ei lähe, tervise nimel. Aga mõistan ka paarilist, eakamat naist kes ei jaksa tunde paigal seista. Pealegi olin ma esmakordselt sellel tööl ning võttis aega sorteerimine, millega (lõpuks tuli välja) ei olnud üldse kiire. Jah, Germo soovitati ka kaasa võtta, aga ta ei suudaks tunde mitte kuidagi paigal seista ning siis oleks mul pmst topeltkoormus olnud, valva Germot ka jne...Tänusõnad lähevad siit naabrinaisele Küllile, kes need tunnid Germo järele vaatas, sest ma siiski ei saa teda nii pikalt üksinda jätta. Aitäh, Külli!
Jah, lihtne on öelda, et võtaksin poisi kaasa, aga ilmselt ei tea paljud, et ma tegelikult olen Germo valves 24 h ja tema kohalolek oleks takistanud mu tööd. Just mu kallis pojake (tema tervis) ongi mulle takistuseks, miks ma juba üle aasta ametlikult tööl ei käi, vabakutselisena kopikaid korjan. Oleks ta mul terve ega ma siis kodus töötaks. Ja tegelikult Toidupanga töötajad, kes värbasid sellel korral kampaaniasse Toidupanga kliente, ei kujuta ette ega teagi mis põhjusel paljud toiduabi vajavad. Seega mõistan. Ja, no kliente on ju igasuguseid. Ma püüdsin küll jääda viisakaks flaiereid jagades ja annetusi kerjates, aga ikka leidus üks kuri memm kes väitis, et Toidupangas käivad ja töötavad vaid joodikud. Tänasin muidugi viiskalt ja tegin oma tööd edasi.
Aga eks nalja sai ka, üks hispaanlane, kes algul hispaania keeles "mutsos gracias" ütles, hakkas ühtäkki inglise keeles kõnelema ja palus mind naiseks. Vastasin tema pettuseks ei, sest mul on mees olemas. Vaene tema!
Aga üldiselt olid kliendid viisakad ja annetati päris palju, eriti annetasid vaesemad inimesed ja mida rohkem ma rahvaga suhtlesin seda suuremad pakid annetati. Rahvas just tahab, et temaga suhtled. Kogesin seda. Ei ole nii nagu mulle öeldi, et ma ei tohi ülearu suhelda, täpselt vastupidi on.
Kas ma läheksin veel? Jah, kui kahepeale teha seda tööd kolm tundi ja töö kahepeale ka ära jaotada, mitte nii, et üks seisab tunde kohal, siis ehk oleks mõeldav, aga mitte nii peagi, sest katsun oma haavad terveks ravida. Pealegi on Pärnu Toidupangal umbes 500 klienti, las käivad ka teised. Jah, ma tahan muidugi, et vaesust kannatavad pered saaksid abi, aga see töö ei ole mulle, ma tõesti ei ole särtsakas tibi, nagu öeldi, ma pole enam kolmekümnene ega ka neljakümnene, viiskümmend ei ole enam mägede taga ja...
Õnneks tuli Maarja poodi käima ja vahetas mu mõneks ajaks enne lõppu (10 minutit enne kella 16.00) välja ning ma kepikõndisin koju...
Uhh, päev kirjas!
 |
| minek... |
 |
| Tallinna mnt... |
 |
| Sirje |
 |
| õnneks tuli Maarja appi... |
 |
| tööl... |
 |
| flaier.. |
 |
| Sirje annetamas... |
 |
| Heli Künnapas tõi oma uusi raamatuid minu juurde müüki |
 |
| Aitäh, kallis Heli! |
11. mai. 2018.a.
Vana-Rääma
