Täna kell 17.00 esitles Marileen Laagus Pärnu Rahva Raamatu kaupluses oma debüütjutustust "Võta mind kaasa." Autoriga vestles Margit Vellend. Fb esitlusleheküljel on järgmine info: „Võta mind kaasa“ on päevikuvormis jutustus ühest sügistalvest, mil noor gümnaasiumiõpilane Triin seisab silmitsi vägivalla, enesevigastuse ja valikuga jääda ellu — mitte kangelaslikult, vaid ausalt.
Tekst jälgib noore tüdruku sisemaailma päev-päevalt: kodust, kus turvatunne puudub, kooli, kus tuleb teeselda tavalisust, ja hetkedeni, kus ainus viis valuga toime tulla näib olevat enesele haiget tegemine — mitte soovist kaduda, vaid soovist midagi üldse tunda.
Päevikuvorm loob vahetu ja usaldusliku suhte lugejaga, kus mõtted, hirmud ja vaikimised jäävad alles sellistena, nagu need tegelikult on: katkised, korduvad, vahel segased.
Raamat ei paku lihtsaid vastuseid, kuid pakub äratundmist ja tuge nendele tunnetele, mida paljud noored kogevad, ent harva sõnastada julgevad.
Marileen Laagus on Pärnu Ühisgümnaasiumi õpilane. Tema jutustus „Võta mind kaasa“ valmis 11. klassi lõputööna. * * * Raamatut ma endale ei soetanud, ei ole lugenud ega osanud ka küsimusi esitada, sest esitlus läks kahjuks minu kõrvadest mööda, peaaegu mitte midagi ei kuulnud. Vaid ühte vastust, et jutustuse lõpu oli autor lahtseks jätnud. Kuulsin kahjuks vaid küsimusi. Autor rääkis lausa sosinal ja Rahva Raamatu tehnika ka kahjuks ei tööta. Tahtsin poole pealt lahkuda, aga austusest noorautori vastu istusin esitluse lõpuni. Tubli noor naine igatahes! Kui juba abiturient annab välja raamatu, kirjutab järgmist .. siis ... Igal juhul edu minu poolt. Võibolla loen kunagi läbi ja blogin ka. Ja ikka inspiratsiooni! 26. mai 2026. Vana-Rääma
Ma kuulsin küll kõike mis rääkis
VastaKustutaTere. Istusid esimeses reas ja ilmselt teadsid millest su pruut rääkis. Meie teises reas pidime ikka väga pingsalt pingutama, et midagigi kuulda. Ja osad inimesed lahkusid selle pärast et ei kuulnud. See ei ole halvas mõttes öeldud, ma alati ütlengi oma arvamuse välja ja kurb kui suur esitlus on plaanitud, inimesed tulevad kohale, aga kuuldavus on nulli lähedane.
KustutaTere!
VastaKustutaAitäh tagasiside eest. Mul oli tegemist esimese raamatuesitlusega ning olin enne väga närvis, seega on täiesti võimalik, et rääkisin kohati liiga vaikselt.
Samas oli ka tehnilise poolega probleeme ning mulle on mitmed inimesed öelnud, et kuuldavus sõltus saalis üsna palju sellest, kus istuti.
Mis puudutab lahkujaid, siis vähemalt need inimesed, keda mina isiklikult teadsin ja kes enne lõppu ära läksid, tegid seda töö või muude varasemate kohustuste tõttu.
Igal juhul on kahju, et kõik kuulajad esitlust ühtemoodi kuulda ei saanud. Aitäh kohale tulemast ning aitäh ka heade soovide eest! :)
Parimat
Marileen
Tere, Marileen! Jah, nagu ma aru sain ongi teil vaikne hääl ja mainisin blogis ka tehnilist apsakat, mis on neil seal Rahva Raamatus kahjuks juba pikaajaline probleem. /vahepeal vabandan, et tekst siin endal blogis jookseb ühe jutina, siin on ka mul pikalt tehniline probleem, mida keegi ei oska parandada, kaasa arvatud ma ise/. Hiljuti näiteks oli Hedvig Hanson sunnitud oma kontserdi pooleli jätma, sest Rahva Raamat ei suutnud tagada majaraadio sulgemist, et muusik saaks klaveril ennast saata. Loomulikult on närv sees, kuigi ma seda närvi isegi ära ei tundnud, tundusite suhteliselt enesekindel, sestap veel eriti oli nii kahju, et kuuldavus väga halb oli. Ma ei oleks üldse tulnud, kui mul poleks huvi teie ja raamatu vastu olnud, sest meie seas on päris mitu andekat koolitüdrukut, kes on viimasel ajal raamatu kirjutanud. See ei ole kerge töö ja paljud üldse ei esitlegi, lihtsalt pole selleks valmis. Olen seda meelt, et need, kes raamatu kirjutavad, mitte ei õpi seda kirjutama, vaid see tuleb neist endist /nagu ilukirjanduse puhul reeglina on/ on tegu andega. Tean millest räägin. Kirjutamiskirg on kaasa antud, see kas süveneb või kaob. Ükski mentor ei pane sind raamatut tegema, see tuleb kirjaniku seest, siis on tegu raamatuga, mis on autori nägu. Ma teen väga paljudes kirjandusžüriides tööd, vast juba üle mitme aasta ja ma oskan väga hinnata, kellel on annet ja kellel mitte. Mis puutub lahkujaisse, siis 2 inimest lahkusid kindlasti mittekuuldavuse pärast, teiste kohta puudub mul info. Meie 2 (mina ja mu poeg) jäime lõpuni, nagu blogis mainisin, austusest autor vastu. Empaatia paneb mind tundma, et eriti mõnus pole, kui su esitluselt lahkutakse. Olen kogenud ka. Aga see oli ühes külas, kus osalejaid tõttasid bussile aga see selleks. Ma kindlasti loen selle raamatu kunagi läbi ja ehk isegi tulen ja küsin pühenduse. Täna saingi ühe Ühisgümnaasiumi neiu raamatu, mida peagi lugema asun ja reeglina ma ka blogin kõigist loetud raamatutest. Tellitud blogipostitused teen põhjalikumad, aga mittetellitud kirjutan vabas vormis ja lähtuvalt oma emotsioonidest. Kiri tuli kaootiline, no nii otse, nagu ma siin vastan, vastavalt siis ka selle taandrea kiiksule, tehnilisele. Igal juhul ma oma blogipostitusega midagi halba ei soovinud ega mõelnud ka mitte, pigem jään ikka selle juurde, et mul on kahju, et esitlus minu kõrvadest mööda läks. Poja omadest ka. Aga ikka inspiratsiooni ja motivatsiooni! Ja kui tekib küsimusi, võin olla abiks. Ma juba üle 3 aasta ka kirjastan oma raamatuid. Noorautoril võib vahel tekkida 1001 küsimust millele ta ise veel vastust ei tea. Olgem ikka positiivsed ja pakin siit head soovid teele, milles on kübeke inspiratsiooni, terake motivatsiooni ja pisut ka kaootilisust, sellest, nagu sassis vanaema lõngakera, mis vajab harutamist! :) Margit
Kustuta