Eelmisel nädalal jõudis minuni Anneli Metsaoja luuleraamat "Värsirõõm," mille autor mulle isiklikult saatis. Aitäh! Läheb mu pühendustega raamatute riiulisse. Ja loomulikult ootab Anneli taas tagasisidet, millega ma hetkel ka tegelen, kuigi loen viimasel paaril aastal teatud põhjustel vähe ja endiselt jäävad mu blogis postitused kõik ühe joruga, sest see lehekülg ei tunnista taandridu ega ... Aga see selleks. Selgus, et see on Metsaojal koguni juba 4. luuleraamat. Väga vapper! Minu on olemas tema "Mõttemosaiik," mida olen ka oma blogis arvustanud. Saad lugeda siit: https://margitpeterson.blogspot.com/search/label/Anneli%20Metsaoja. Antud luuleraamat on tunduvalt tugevam, igas mõttes. Anneli mainis, et mina soovitasin rohkem vabavärssi kirjutada. Võimalik, sest mäletan, et ta eelmises luuleraamatus tundusid riimid nagu otsitud olevat, mitte loomulikud. Lisaks juhivad tolle raamatud riimid ka luuletuste sõnumeid, seega jääb sõnum tagaplaanile. See luuleraamat üllatas mind tõsiselt, autori looming on tõesti palju paremaks läinud. Kohati on siin ka geniaalsed leide ja mõnusaid väljaütlemsi ehk otseütlemisi. Luule ju tulebki otse, autor paneb selle lihtsalt kirja. Osad lühiluuletused on fenomenaalsed ja geniaalsed. Luulenäiteid ma välja ei too, loe ise. Lisaks ei lase blogi mul luuletusi korrektselt lisada. Näiteks lugu üleolevast mehest Ja üleüldse on Metsojal palju põnevat sõnamängulisust siis ridades ja ka ridade vahel, mis on omaette anne, mida paljud tänapäeva kirjutajad ei valda. Õnneks on kogumik kirjutatud mitmes erinevas luuležanris, mis on minu jaoks väga tähtis, sest ma arvan, et inimene, kellel on sügavam huvi luule vastu, kirjutab erinevates žanrites luulet. Luuleampluaa on ju avar. Mina sain hingekosutust. Aitäh, hea Anneli, selle raamatu eest! 29. aprill. 2022.a. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar