reede, 15. mai 2026

Pärnumaa 5. palvushommikusöök Rannahotellis

Täna toimus Rannahotelli restoranis juba 5. Pärnumaa palvushommikusöök. See kannab nime "Kuidas siis ehitada sildu?" ja fookus oli suunatudki sildadele ja seda mitmes mõttes. Minule isiklikult läks hinge Rooma-Katoliku kiriku Tallinna piiskopkonna esindaja Piiskop Philippe Jourdani kõne, kus ta hästi mõnusalt sildade teema lahti seletas ning fookuses oli tõsiasi, et ilma teeta silda ei oleks. Nii ka on. Sillad on ületamiseks, aga teekond ju viib edasi ja seda igas mõttes. Kuid kui tekivad takistused teele, ongi vaja silda! Ja üleüldse oli üks imeline hommik väga positiivses ja rõõmsas seltskonnas. Aitäh ka teile, lauanaabrid! Oli mõnus teiega järgemööda tutvuda! Nüüd pean vajalikuks ka päevakava siia trükkimist, mida tegin ka aasta eest, et oleks vajadusel spikker olemas. Avakõne tuli Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu Pärnu Immaanueli Baptistikoguduse pastorilt Eenok Palmilt. Seejärel laulsime koos ühislaulu "Su headus," mille esilauljaks oli Pärnu Kristliku Vabakoguduse pastor Aarne Heide. Järgnes Piibli lugemine: * Jesaja 2:2-4 loeb Eesti Karismaatilise Episkopaakiriku Pärnu Barnabase koguduse preester, isa Thomas Eriste. * Johannese evangeelium 4:7-14 loeb Rooma-Katoliku Kiriku Pärnu Püha Apostel Johannese kogudusepreester, isa Wodzislaw Szczepanik. * Efeslaste kiri 2:14-22 loeb Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Pärnu koguduse pastor Janno Peensalu. Algus- ja söögipalve luges Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Pärnu Issandamuutmise koguduse preester Ülempreester Ardalion Keskküla. Siis algas hommikusöök. Kava jätkus taas muusikaga, Aarne Heide poolt kõlas lugu "Kes ma olen." Siis astus tervitussõnadega lavale Pärnu linnapea Kristel Voltenberg ja peale teda EEKBKL Pärnumaa Immanueli Baptistikoguduse emeriitpastor Joosep Tammo. Jätkas Aare Heide looga "Elulõng - El Shaddai." Järgmisena pidas Rooma-Katoliku kiriku Tallinna piiskopkonna esindaja Piiskop Philippse Jourdan kõne "Kuidas siis ehitada sildu?" Muusikaline vahepala tuli taas Aarne Heidelt ning lugu kannab pealkirja "Laota mu peale käed." Vahepeal lasime toidul he amaitsta ning pidasime vastluspausi. Lõpupalve pidas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Pärnu Eliisabeti koguduse pastor Toomas Nigola. "Meie Isa palve" lugesime ühiselt püsti seistes, millele järgnes ka ühislaul "Hoia, Jumal Eestit." Õnnistussõnad tulid Eesti Metodisti Kiriku Pärnu Agape koguduse pastor Emeriitpastor Tõnu Kuusemaalt. Aitäh! Olge õnnelikud ja õnnistatud! 15. mai 2026. Vana-Rääma P.S. Viimased 8 fotot: Heino Tõnissaar

neljapäev, 14. mai 2026

Jaansoni rada 843. päev

Nonii, tänane teekond tuli 8,5 km pikkune. Lõpetasime trennipäeva välijõusaalis Tervise sanatooriumi taga. Ei pingtanud üle, vaid 20 minutit tegime seal intensiivset trenni. Lihtsalt on vaja ja ma tõesti naudin. Ilm ka lubab, sest tuulega ma ei suuda. Eile käisin Bellissimas kulmusid pähe joonistamas. Täna võitsin Super Summiga 10 eurot. No see on vist kõige parem lotopilet, võidan sellega igal nädalal juba. Eile mängisin Bingot ka, 2 jäi puudu, närvid olid kapi otsas juba :D Üks armas kutse ootas ka postkastis, seega hommikul vara on juba start. Ahjaa, pärast 3 nädalast ootamist, jõudsid ka Apollost tellitud raamatud poodi, käisime suurel portsul järgi. Küll mul nüüd on lugemist! Aitäh, Apollo! Oli ootamist väärt ja ma pole pahane, et nii kaua aega kulus, sooduskampaaniaga saavadki osad raamatud otsa. Selline mõnusalt kirev päev on õhtus. Ahjaa, kallis vennake käis ka täna külas ja juttu jätkus kauemaks. Vahepeal ju sai ka mälumängus 2. koht saavutatud, see lisas nii palju enegiat juurde et võin seda sõprdele ka kinkida. Igal juhul kena kevad on käes, meie oleme terved ja õnnelikud, olge teie ka! 14. mai 2026. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

Mälumäng "Gulliveri kultuurikilb" (3)

Täna osalesin juba kolmandat korda "Gulliveri kultuurikilbi" mälumängus, mida korraldavad Jaak ja Karin Känd. Osalen võistkonnas "Vanad Sõbrad" ning tänane koosseis oli järgmine: Margit Peterson, Teolan Pärtels, Jaak Eamets ja Meelis Sarv. Saime auväärse 2. koha. Veel enne viimast küsimust jagasime esimest kohta ja Jaak juba kartis et peab lisaküsimuse küsima. Aga viimase küsimusega oli võimalik 5 punkti teenida, meie teenisime 4 punkti ning alistusime võitjale vaid 1 punktiga. Küsimusi oli äärest äärde, nii kirjandusest, kutuurist, arhidektuurist, ajaloost, muusikast, variast jne... Meil läks täna väga hästi ja ma tänan meie üliägedat võistkonda, sest tõesti oli põnev. Aitäh, et olete mind enda punti võtnud, naudin seda sajaga! Saab üle pikkade aastate oma mälu mälumänguga taas treenida. Ja selleks hooajaks on Gulliver pillid kotti pakkinud, näeme sügisel. Imeline ajude ragistamine kuus korra Pärnu "Endla" teatri kohvikus. Kniks! 14. mai 2026. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

ÖÖEMA - Lilli Luuk

Lilli Luugi "Ööema" on esimene teos tema seni ilmunute hulgast, läbi mille mina kirjanik Luugiga tutvusin, läbi lugesin. No muidugi käisin ma eelnevalt ka temaga kohtumisel ning soetasin sealt raamatu ning see raamat läheb mu eriliste raamatute riiulisse, sest on pühendusega. Pean mainima ka, et ma oma raamatublogi kirjutan ka rohkem enda tarvis, et oleks hea spikker läbiloetud raamatutest siit võtta, enne kui hakkan uusi raamatuid soetama. Siltide järgi on hea vaadata ja silte kasutan ma iga blogipostituse juures. Kui minu käest tellitakse arvustus, kirjutan sisukama ja konstruktiivsema arvutuse, aga siin blogis ma reeglina panen kirja oma emotsioonid, mis mind neid raamatuid lugedes valdavad. Sestap ei pruugi need emotsioonid ühtida sinu omadega. Me kõik oleme erinevad, võimalik, et saame raamatutest aru ka erineval moel ning see, mis ühele meeldib, ei tarvitse teisele meelejärgi olla ja vastupidi. Ise ma aktsepteerin samuti konstruktiivsemat laadi arvustust, kuigi autori jaoks võiks iga arvutus vajalik olla, nii saab ta läbi teise inimeste teada ka oma nõrgematest ja tugevamatest külgedest läbi loome. Aga see kõik on pelgalt minu arvamus ja taju. Olen kiire aga emotsinaalne lugeja. Kui ühe autori raamat väga meeldib, ei pea ma paljuks soetada koju kõik tema raamatud, mida olen ka teinud. Aga suure lugemusega, nagu ma olen (vähemalt 100 raamatut aastas) ei jaksa ma kõiki kalleid raamatuid osta, sestap ostan neid soodukaga ja loen aastaid hiljem, sest tahan endiselt raamatuid omada ja mu koduraamatukogu kasvab aastas lausa 100 raamatu võrra. Mõnus! Ja no boonuseks veel need pühendustega raamatuid, mida mul on kodus mitusada. Pean varsti uuesti üle lugema, enam täpset arvu ei mäleta, sest neid tuleb pidevalt juurde. Mulle tundub, et ma ise tunnen juba pooli Eesti kirjanikke, osadega me vahetame raamatuid. Aga see selleks, nüüd raamatu juurde. Aga näete, mille see raamat esile kutsus. Nii kutsus "Öööema" lugemine esile ka minu lapsepõlve, sest oleme autoriga pmst ühevanused. Ma täiesti jahmusin, sest suuremalt jaolt oleks see raamat kirjutatud nagu minu lapsepõlvest. Olin siiani 100% kindel, et mittekeegi peale minu (ja mu õe) pole iialgi maal piimapukil istudes autosid loendanud, aga võta näpust! Siin raamatus üks tegelane tegi sama. Lisaks ühtib veel nii mõnigi seik, mulle on lausa uskumatu, et keegi suudab nii minu lapsepõlve jäädvustada, lisaks veel ka mu vanemate ja vanavanemate lapsepõlve, nooruspõlve, aga mis teemal, seda ma ei ütle, sellest saab aimu iga lugeja ise, kui saab. Ma olen nii seda usku, et see raamat hakkaks loorbereid lõikama ka paljudes teistes tuhendetes keeltes, sest see on ülihea raamat. On igasugust tunnustust väärt. No ausõna. Aitäh, Lilli, et kirjutad ja meie lugemielamusi täiendad. See kõik on nii oluline iga eestlase jaoks, vähemalt võiks olla. Oma isamaa ajalugu võiks iga endast lugupidav eestlane teada, kasvõi põgusalt, kasvõi läbi "Ööema." Ma ei taha üldse millelgi ega kellelgi kauem peatuda, lihtsalt soovitan raamatut lugeda ja mõelda ja mõelda ning vajadusel ka öelda, kuigi mina ise tahaks sellest arvustusest vaikselt mööda põigelda, mõne aja pärast taas selle raamatu lugeda võtta ja ... õnneks on ta mu raamaturiiulis olemas! Tänud univensum, Pärnu Keskraamatukogu ja kirjnik Lilli Luuk selle raamatu eest! Nüüd kopeerin ka tutvustuse. „Ööema“ on romaan naiste ja meeste võimatutest valikutest II maailmasõja järgses Eesti külas, lugudest, mida ei räägita, ja küsimustest, millele pole õigeid vastuseid. Ääretute rabade ja hämarate metsade keskel tuleb elada ja elu edasi kanda ka siis, kui sõda on senise elukorralduse purustanud. „SEL talvel oli kõik raskem, vaevalisem kui eelmistel, selle talvega oli midagi valesti. Ehk oli viga selles, et Leo oli olnud kindel, et seda talve enam ei tule. Et seda ei tule enam metsas, midagi muutub, maailm pöördub, teisiti pole lihtsalt võimalik, see, mis toimub, ei saa kestma jääda. Aga lehed kolletasid, langesid, lumi tuli maha ja kõik jäi samaks. Õigemini läks halvemaks, surve oli läinud kõvemaks, kand kõri peal raskemaks. Uue punkri saare teise serva olid nad ehitanud kiiruga veel hilissügisel, vahepeal jõudis lumigi korraks maha sadada.“ Lilli Luuk (1976) tuli eesti kirjandusse 2017. aastal. Tol hetkel veel tundmatu autori debüütnovell „Auk“ pälvis Tuglase novelliauhinna ning mõni aasta hiljem sai sama tunnustuse osaliseks tekst „Kolhoosi miss“. 2022. aastal ilmunud samanimeline novellikogu nomineeriti Eesti Kultuur kapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale. 2023. aastal sai Luuk Loomingu aastapreemia novelli „Mäed“ eest. Luugi esimene romaan „Minu venna keha“ võitis 2022. aastal ajalooliste romaanide võistlusel III koha, nomineeriti Tammsaare kirjandusauhinnale ning 2023. aastal pälvis Luuk sama teosega aasta kirjaniku tiitli. „Ööema“ on Luugi teine romaan. 14. mai 2026. Vana-Rääma