neljapäev, 11. aprill 2019

Jaansoni rada 143.päev


 Nonii. Täna jõudsime lõpuks rajale kepikõndima. Sellel nädalal küll alles esimest korda, kuna mul oli esmaspäeval väike terviserike, aga tänaseks on see õnneks möödanik.

 Jah, ma panin eesmärgiks vähemalt kahel päeval nädalas rajal käia, aga esmaspäeval olin omadega päris läbi. Ma ei tea küll millest, aga kahtlustan, et ma ei kannata enam rammusat toitu. Või on hoopis probleem selles, et ma ei suuda valehammastega toitu korralikult läbi närida....või on sapikivid tagasi? Aga kuidas see võimalik on, kui mul opereeriti 15 aasta eest sapipõis koos kividega välja? No igatahes mingid kohutavad valud niitsid mind nii maha, et ma oleks peaaegu kiirabisse helistanud, aga õnneks need möödusid, võtsin Dolmeni, mis mind veidi zombiks tegi, aga abi sain. Ja uni tuli ka hea.

 Pidin tegelikult esmaspäeval minema blenderi järgi, mille ühest grupist avastasin müügiks olevat. No ma eriti ei konda mööda neid ostan-müün-vahetan gruppe, aga millegipärast see postitus viskas mul fb teadetesse, nagu oleks fb kõikvõimas ja teaks, et ma aastaid unistasin blenderist, kuid teadsin, et Eestist ei saa head blenderit osta. Aga ma ei olnud esmaspäeval suuteline kodust liikuma, nii armas Üvi nõustuski seda kodumasinat hoidma kolmapäevani mulle. Olen siiralt tänulik. Aitäh, hea Üvi! Ja taas ma usun, et õiged esemed ja inimesed jõuavad abivajajale õigel ajal. No me tavaliselt joome Germoga peale rajalt naasmist klaasitäie keefiri või jogurtit, aga täna jõime smuutit, jee! Ja Üvile ka suured ja siirad tänud, et ta mulle veel ühe üllatuse tegi, viis mind kokku inimesega, kellega me polnud 29 aastat kohtunud. Uskumatu, onju? Aga näed, elu on kord selline, et vahel ei lähe isegi plaanitud kohtumised täide. Rõõm oli kohtuda ka sinuga, armas Norani!

 Täna läbisime umbes 5,5 või 6 km kõigest. No mul ei olnud pedomeetrit kaasas, aga ma oskan juba ka aja ja vahemaa järgi välja nuputada mitu kilomeetrit läbitud on. Tänane rada oli ka pisut teistsugune, sest mul oli taas asja postimajja. Kirjarahvas, kas teie AHF avaldused on tehtud ja teele pandud? Minu oma on. 15. aprillil tiksub tähtaeg ja see kuupäev pole enam mägede taga!

 Enesetunne on hea, kuigi rajal oli tegelikult külm, õhk Pärnus on väga jäine, aga lootus, et ilmad kevadiseks tagasi muutuvad, on olemas. Loodame ja rõõmustame ikka iga hetke üle. Olge musid!

Ja fotod rajalt:
blender ja smuuti- mu parimad sõbrad! :)
kesklinn
kunagine kodutänav. Pikk tn
prrrr....külm oli!
endine Pärnu vangla
kurb on vaadata Pärnu kunagist haiglat lagunemas...
Vana haigla...seal üleval 3. korrusel sündisin min aja sündisid mu mõlemad pojad...
sellised uued ja uhked ehitised jõe ääres...
...
...
rajal
kohustuslik pilt, aga sedakorda eksitav :)
peaaegu kodus tagasi,  veel üle silla ja...

11. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 10. aprill 2019

Andrus Eelmäe raamatu "Igavene poisike" esitlus Pärnus


 Täna esitlesid Pärnu Keskuse Apollo raamatupoes legendaarsete näitlejate Herta Elviste ja Lembit Eelmäe poeg, näitleja Andrus Eelmäe ja raamatu toimetaja ning kirjastaja Kerttu Rakke Andrus Eelmäe poolt kirja pandud elulooraamatut „Igavene poisike.“

 Pikemalt kirjutan Nelli Teatajas, aga fotosid saate piiluda siit:
IGAVENE POISIKE
Apollo on päevakangelaste ootel...
Andrus ja Kerttu
musitseerib Steven Ilves
Andrus kingib muusik Steven Ilvesele tänutäheks kommikarbi
Kerttu kingib oma joonistatud kaaneillustratsiooni Andrusele
mul on HÄBI :)
jälle üks pühendusega raamat juures, aitäh, kallis Kerttu!
tegime bussika kohvikus aega parajaks :) foto: Kerli Suija




10. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 9. aprill 2019

A. KIRJAD - Mihkel Nummert


 Järjekordne raamat sai loetud, sedakorda Mihkel Nummerti "A. Kirjad."
Algus oli paljutõotav, sest ma olen inimene, kes veel usub muinasjuttudesse. Aga siis kõik pöördus, pöördus minu jaoks nii halvaks, et ma kaalusin mitmel korral lugemist pooleli jätta, kuid ei tihanud ka, nagu tavaliselt.

 Ma ei nimetaks mitte mingil juhul seda teost romaaniks, sest romaan see kohe kindlasti ei ole. Pigem on tegu mitme erineva novelliga, mis siiski ühte tervikut kokku ei anna. Süžee on väga hüplik, tohutult kaootiline ja täiesti segane.

 Olgugi, et raamatu lõpupool hakkas taas huvi pakkuma, see täiskasvanute muinasjutt, kus mees läks metsa oma puud otsima, et see jalalt maha saagida. Aga jah...

 No järjekordne raamat, mille puhul ma küsiksin "milleks?"

 Mingi osa raamatust tohutult venib, ometi pole tegu paksu raamatuga. Pikki lehekülgi kirjeldatakse mingit mõttetut teemat. Toon tekstinäite:

Seekord ei ole löök nii täpne, roobi laba tabab riivamisi naise nägu ja kisub selle lahti. Põsk, nina, huuled ja üks silm on hetkega kadunud, nende asemel on pruunikaspunane löga, verd voolab. Naine vajub löögist hetkeks põlvili, ent hakkab end kohe taas püsti ajama. Neid on liiga palju.
  Jaan tahab roobi minema visata, aga teab, et see oleks viga. Naise näo jäänused ripuvad roobi küljes. Jaan proovib neid maha raputada. Järgmised tulijad on mõne sammu kaugusel, lõhutud näoga naine ajab end sirgu ja vaatab teda oma allesjäänud silmaga. Ühe liigutusega surub Jaan roobi jala alla, vajutab käigu sisse ja võtab kohalt. Keegi jõuab teda õlast haarata, aga Jaanil on juba hoog sees ja sõrmed libisevad maha.

* * *

 Sellist lögast jama on ikka pikki lehekülgi lugeda....No milleks?

Aga jah, ehk on ka selliste raamatute lugejaid olemas...

Rahva Raamatu lehelt:


Raamat

A. KIRJAD

 14 Google +0  0 Share0

Selles romaanis on mitu lugu: jutustus kunstniku kirest oma töö vastu ja kaunis armastuslugu, postapokalüptiline lugu laipu ja varemeid täis linnast, mida asustavad zombid ning fantaasialugu kahest iidsest vastastikku vaenutsevast linnast ja nende vahel asuvast lossist, mida tabab hukk. Põgenema pääseb vaid lossi aednik, kes läheb oma salapärase nõuandja käsul otsima oma puud, et saada iseendaks. Mis aga neid lugusid ühendab ja kuhu süžee järgmiseks pöörab?
Mihkel Nummerti esikromaani võib kõige lühemalt kokku võtta sõnadega, et tegu on teosega, mis kõneleb hea ja kurja vahelisest võitlusest – seda ka inimese enda sees – ning mille eesmärgiks on näidata, mis juhtub, kui müürid inimeste vahel kasvavad ületamatult kõrgeks. Autor on varem avaldanud novelle, neist viimane, „Psühholoogid maal”, ilmus 2010. aastal ajakirjas Looming.
ISBN 9789985331354
Ilmumisaasta 2014
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 192 lk
Mõõt 216x135x14 (mm)
Kirjastus VARRAK
Lisamise aeg: 30.04.2016   
14.900.94 €Toodet on alles vähem kui 10 eksemplari!
Lisa Lisa
 
9. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma 

pühapäev, 7. aprill 2019

Imeline pühapäev


  Ma küll enam igapäevaselt ja oma argitegemistest ei blogi, aga oma armsad sugulased tuleb ju ometi blogisse jäädvustada. Jah, kallis õepoeg Egon käis oma armsa perega meil külas. Ja no vaadake neid pisikesi piigasid, nad on nagu nukud! Juba tänane hommik algas väga armsasti.

 Siis sain veel ühe hea uudise, mis ei ole avalikustamiseks ning sellele kõigele lisaks tegime ühe šašlõkitamise ka. Ilus ilm ju.

 Tahtsin veel millestki rääkida, ah,..las jääb. Targu vaikin.

 Mul on lähipäevade logistika paigas, 2 tundi rajal, 2 tundi lugemist, 2 tundi kirjutamist ning kõik ülejäänu on vaid boonuseks.

 Ühesõnaga kevad on hinges ja elamises, lausa nii, et eile õhtul ajasime Germoga mööda elamist sääski taga.

Olge mõnusad!
4 särasilma
maitsvad kanakesed ikka ka..
aed rohetab juba
liha peab sööma! :)


7.aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

laupäev, 6. aprill 2019

Jaansoni rada 142.päev


 Täna, täpselt 2 aastat tagasi alustasime kepikõnniga. Vahelduva eduga oleme taas rajal. Järgmiseks talveks tuleb ilmselt koju trenazöör muretseda, sest iga aastaga vähem kannatan ma külma ja niiskust. Talvel sai vähe rajal käidud just haiguste tõttu, sestap tulid ka mõned kilod tagasi, mida ma taas üritan maha kepikõndida. Aga loobumisplaane mul kohe kindlasti ei ole, kuigi enam ei kipu kaal langema ja lihasmass aina kasvab. Kohutavlt kole on see muskulatuur tegelikult. Ma ei saagi enam kleite kanda ilmselt. Aga see selleks.

 Olgu siis öeldud, et kepikõndides vabanesin 30 kg-ist aga mõned kilod on tagasi tulnud.

 Täna läbisime 6,3 km. Ilus ilm oli, soe ka, aga ma kutsusin ennast korrale, ei pea üle pingutama. Lisaks annab vasaku jala hüppeliiges aeg-ajalt tunda, pean seda tinktuuritama. Aga muidu on enesetunne hea.

 Ja endislt on mul plaan vähemalt 2 korda nädalas rajal käia. Olen plaani täitnud. Aga võimalusel kepikõnnin ka rohkem. Võhm on viletsamaks läinud, aga ma köhisin ja rögastasin ka poolteist kuud, ehk sellest. Ja suitsetaja olen endiselt. See tuleks ka käsile võtta.

 Mis seal ikka, päev kirjas ja las need fotod siis kõnelda:
minek...
tre
Germo
2 km läbitud...
3 km läbitud...
paus ja Germo
päike ja....
kevadkuulutaja
Germo jõel
peaaegu kodus tagasi



6. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

reede, 5. aprill 2019

PIMEDUSES KULGEB TEE - Aleksander Aina


 Tohutult hea raamat!
Kui su kätte juhtub nii põnev raamat, et sa ei raatsi isegi magada mitte, peab ikka hea raamatuga tegu olema. Ongi. Mul on kohutavalt kahju, et need 374 lehekülge juba loetud said!

 Mul on kodus juba paras kollektsioon Tänapäeva romaanivõistlusel osalenud raamatuid ja need kõik on vägagi loetavad. Eriti just see raamat! Ainult ma nüüd ei teagi kas see raamat saavutas Tänapäeva romaanivõistlustel 2.koha aastal 2014 või 2015. Ühes kohas on üks aastaarv ja teises teine. Ühel raamatul oli sama jama. Selliste asjadega võiks koostajad ja kirjastajad ikka tähelepanelikumad olla. Mind väga huvitab mis aastal miski raamat osales ja mis koha sai.

 Ma küll ei tea kes on Aleksander Aina, kuna väidetavalt on ta kirjutanud ennegi mõningaid raamatuid, väidetavalt olla see esikromaan. No igatahes on tegu väga hea kirjanikuga. Tõsiselt hea! Milline võime kõiki ja kõike detailselt kirjeldada, iga sõna kõneleb ja on kirja pandud läbimõeldult. Kirjakeel on ladus, haarav ja loetav. Ma kordan - tohutult põnev raamat!

 Kuna mul endal pole elu jooksul võimalust eriti reisida olnud, käisin, tänu sellele raamatule ära Afganistanis. Kabulis ja mujalgi. Milline võimas olustikukirjeldus autori poolt veel!

 Me kipume oma lapsi tihtilugu alahindama, pidades neid lasteks. Me ei näegi, kui neist on ühtäkki täiskasvanud saanud, sellised täiskasvanud, kes kipuvad me käske ja keelde eirama, kes on juba isiksused ja tahavad oma elu elada. Nii võib juhtudagi, et korralikust perekonnast pärist 16. aastane tütarlaps põgeneb kodumaalt, põgeneb kõigi ja kõige eest.

 Tüdruku ema sõidab oma tütart Kabuli otsima, kuid selgub, et tütar on kadunud. Ema saab nii meeldivatest kui ebameeldivatest seiklustest osa. Kas ta leiab oma tütre? Siit ma edasi ei kirjuta, lugege ja nautige! Üks põnevamaid raamatuid, mille viimasel ajal läbi lugenud olen.

 Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:

PIMEDUSES KULGEB TEE

 2 Google +0  0 Share0
Koolitüdruk Karita pageb kodust ning sõidab veebitutvuse ajel salaja Afganistani. Mõnda aega annab ta endast märku, kuni side katkeb. Kui Karita ema Marion oma 16-aastase tütre jälil Kabuli sõidab, ei aima ta tegelikult, mis seal ees ootab. Ema tutvub paljude abivalmis inimestega, tänu kellele avastab ta nii mõndagi nii tütre kui ka enda kohta. Marioni lootusrikas otsing kulgeb läbi erinevate paikade. Tee lahenduseni on paraku kõike muud kui sirgjooneline või ohutu.
Olen tüdinenud mõistukõnest, mõistatustest, kanoonilistest arusaamatutest lugudest. Mul on villand imelikest kommetest, keerulistest inimestest, eksitavatest vihjetest. Mida ma siin ometi teen, millega ma siin tegelen? Ma ei saa enam isegi aru. Reis, mis algas lootuses taaskohtuda tütrega, on pööranud mu elu pea peale. Terve galerii tegelasi libiseb mu silme eest mööda: Pekka, Ahmad, Uda, Saira, Damien, Jill, Farida ... Ainult minu armas tütar puudubki galeriist. Ainus inimene, keda ma tõeliselt näha tahaksin. Kus ta ometi on?
„Pimeduses kulgeb tee“ pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel teise koha. Autor on avaldanud erinevate nimede all nii dokumentalistikat kui ka ilukirjanduslikke teoseid. “Pimeduses kulgeb tee” on autori esikromaan, mille kirjutamisele kulus viis aastat.
ISBN 9789949279012
Ilmumisaasta 2016
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 376 lk
Mõõt 222x147x26 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Lisamise aeg: 30.04.2016     
19.90 2.70 €
Kaupluses püsikliendile: 2.70
Kaupluses: 2.70 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 08.04



5. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 3. aprill 2019

SÜGISE KULDNE KOOMA - Hugo Vaher


 Lõpetasin Hugo Vaheri romaani "Sügise kuldne kooma" lugemise. See on teine romaan, mille selle autori raamatutest läbi lugenud olen ja ei pole pidanud pettuma. Eelmine kannab nime "Ajutine elu."

 Raamat kõneleb ühs punkmuusiku õnnetust armastusloost, muusika tegemisest, punkariks olemisest ning punkarluse elustiilist, kui sellisest.

 Paljud kipuvad punkaritele näpuga näitama, pidama neid justkui alamklassiks, aga see on ilmselgelt tingitud punkarite julgusest erineda ja näidata välja oma mässumeelsust ühiskonna suhtes. Ei ole ainult nii, et punkar on kummiliiminuusutaja, narkomaan või toksikomaan. Nende hulgas ka palju haritud ja tarku inimesi. Nad lihtsalt julgevad olla nemad ise, olgugi, et pundivaim ja mässumeelsus lausa sunnivad neid vahel lollusi tegema. Aga kes julgeb väita, et ta pole elus lollusi teinud? Ma ei usuks teda!

 Väga haarav lugemine. Kirjutatud täiesti lihtsas ja loetavas stiilis. Hästi inimlik, aus ja südamlik raamat. Mulle igatahes väga meeldib.

 Romaan on ära märgitud ja Tänapäeva romaanivõistlusel 2016.aastal.

 Soovitan lugeda!

Rahav Raamatu lehelt:

Raamat

SÜGISE KULDNE KOOMA

Autor: HUGO VAHER
 12 Google +0  0 Share0

Hugo Vaheri „Sügise kuldne kooma” on raamatute „Punk ei ole surnud” ja „Skvotterid” järel kolmas punkarite elust jutustav raamat. Selleski teoses ei saa mööda muusikast ja teravatest olukordadest, mis peategelaste elustiiliga lahutamatult ja paratamatult seotud on. See on minategelase tagasivaade küpses nooruses läbi elatud segastele aegadele.
Käsikiri märgiti ära kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel.
ISBN 9789949851669
Ilmumisaasta 2017
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 188 lk
Mõõt 220x147x15 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Sari TÄNAPÄEVA ROMAAN
Lisamise aeg: 01.08.2017 
18.908.95 €
Kaupluses püsikliendile: 8.95
Kaupluses: 8.95 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 04.04


3. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

Ajakirjade aprillinumbrid on ilmunud


 Ajakirja "Saatus & Saladused" aprillinumbrisse kirjutasin jutukese "Pimekohting" ning saatsin avaldamiseks poetess Annika Kuzmina luuletused.

 Ajakirja "Müstilised lood" aprillinumbrisse kirjutasin jutukese "Armunud kaitseinglisse."

Eelmise nädala "Nelli Teatajas" oli minu värske lühiromaani "Vihmatüdruk" tutvustus.

 Jätkuvalt teen nende kahe ajakirja ja ühe ajalehega koostööd. Kui sul on mulle mõni põnev lugu rääkida, võta minuga ühendust juba täna! Ja kui sa tahad, et su luuletused ilmuks ajakirjas "Saatus & Saladused," võta ka minuga ühendust. Igakuiselt ilmuvad ajakirjas ühe poetessi värsid, selle tarvis on terve lehekülg, ehk siis foto poeedist või poetessist, 5-7 luuletust ning tutvustuseks mõned read. Saate piiluda siit pildilt, kus Annika luule on.

 Minu käest saate osta veel mõned mu novelli- ja jutukogud. VIRTUAALMEES tundub poodidest otsas olevat, aga minu käest saate selle endale soetada vaid 5 euro eest, postiga saates küsin 7 eurot.
 RÖNTGENNÄGEMISEGA MEEST on ka vaid mõned minu käest veeöl saadaval, hakkab poodidest ka otsa saama. Selle eest küsin 6 eurot ning postiga saates 8 eurot.
Ühte raamatut on järel veel vaid 4 ja teist 5 eksemplari, soovija - KIIRUSTA!

 Need 2 raamatut sisaldavad just neid jutukesi ja novelle, mis on läbi aastate ilmunud ajakirjades "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood." Tegelikult on järgmine MEES ka juba kokku köidetud, tuleks tpimetajale ja kirjastajale anda. Need raamatud oleks nagu järjeraamatud, aga tegelt sobivad ka eraldi lugemiseks. MEHI tuleb veel, sest mul pole plaanis kirjutamisega lõpparvet teha.

Aga nüüd fotod ikka ka:
Annika Kuzmina luule SASAs
jutuke SASAs
raamatureklaam NT- jas
jutuke ajakirjas ML
jutuke ajakirjas ML
jutuke ajakirjas ML


3. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 2. aprill 2019

Jaansoni rada 141.päev


 Nonii, plaan oli täna 8,6 km kepikõndida, aga tõmmati rajalt maha ja lõpptulemuseks jäi 6,6 km. Asi seegi!

 Ma ei tea kunagi rajale minnes kui pika maa suudan kepikõndida, see selgub alles rajal. Mõnikord tahaks pikemat tiiru teha, aga rajal selgub, et "pole minu päev." Täna arvasin, et piirdume vaid mingi 4 km-ga, aga oli minu päev. Väga minu päev oli!

 Tundub, et olen tinktuuritamistega oma liigesed normi saanud, aga jätkan ikka. Meil on kahjuks komme, et kui kusagilt just ei valuta - pole vaja ravida. On! Ja kastanitinktuur aitas seekord mu liigeste tervenemisele kaasa. Sügisel tuleb uus teha.

 Igal juhul on mu enesetunne hea, ei ühtegi lihas- ega liigesekrampi, ei väsimust ega tüdimust. Elan! Elame!

Nii ilus päikeseloojang oli, aga kahjuks mu telefon ei jäädvusta seda hästi, kuigi Sinise Ingli sai ta ikka peale. Jah, meiega on pidevalt Sinine Ingel rajal kaasas. Nimetagem teda Kaitseingliks.

 Rahvast oli rajal palju, kes rulatas, kes rulluisutas, kes sörkis, kes kepikõndis jne...Ilus ja tuulevaikne ilm ju. Esimest korda sellel aastal kepikõndisin ilma mütsita.

 Las fotod kõnelda!
2 km läbitud...
Teräää ;)
Sinine Ingel, päike ja vikerkaarevärvilised päikesekiired...

3 km läbitud...
ilus...
4 km läbitud...
uue silla juures...
Sinine Ingel ja päike
päike loojub. fantastilised värvid olid tegelt..

2. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma