Mida ma lugesin... Liiga hea raamat! No tõsiselt hea raamat. Üks parimaid Marje Ernitsa raamatutest, mille läbi lugenud olen. Ja neid on lausa 22. Ehk see on 22. Lugu haarab nii, et ei saa raamatut enne käest panna, kui tagakaas paistab. Lisaks kui teie tutvusringkonnas on teismeline, kes ei taha mitte kuidagi raamatuid lugeda siis soovin just seda raamatut lugeda. Siin on nii palju õpetlikku. Eluline ja tohutult hea süžeega raamat. Vat just selline raamat võiks olla põhikooli lõpuklasside kohustuslik kirjandus. Siin on kõike, mida üks noor inimene võib läbi elada, või pigem ei soovitaks. Samas on jube kurb seda kõike lugeda, sest peategelane on aus, korralik, eeskujulik ja sõbralik tüdruk, kes pimesi armub ühte noormehesse, nagu ikka elus on (või siis ei ole). Mis aga juhtub siis kui mängu tulevad meelemürgid? Rohkem ma ei reeda. Lugege ise ja ma lisan siia vaid raamatu tutvustuse ning tänan Marje Ernitsat, et ta kirjutab! Inimese täiskasvanuks saamisel on oma roll nii vanematel kui vanavanematel, õdedest-vendadest rääkimata. Seda arengut kujundavad õpetajad, treenerid, kaaslased ja muidugi sõbrad ning interneti suhtluskeskkonnad. Vaatamata tehnoloogia arengule, generatsioonide ja kõige muu kiirele vaheldumisele on inimese elus midagi, mis ei muutu, aga kordub alati uues võtmes: see on esimene armumine. Anabelil on kõik olemas: turvaline kodu, hoolitsevad vanemad ja taibukas väikevend, sõpradest rääkimata. Miks siis ikkagi läheb nii, nagu ei peaks? Ühel ööl ärkab neiu võõra maja trepi all ega suuda meenutada, kuidas ta sinna sattus ja mis temaga juhtus. Kõik näib justkui korras olevat, sest ta on elus ja terve, kuid tema mälus on üks tühik … 28. mai 2025. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar