SIDRUNID JA SIILID - Tiina Laanem

Sai loetud Tiina Laanemi romaan "Sidrunid ja siilid." Eelnevalt olen läbi lugenud sama autori kirjutatud romaani "Väikesed vanamehed" ja novellikogu "Öised hääled." Neinde kõikide raamatute ühiseks nimetajaks on huumor. Aga, nagu ma ausalt alati blogin, siis vanamehed ja hääled meeldisid mulle üliväga, kuid "Siilid ja sidrunid" hakkasid minu jaoks tööle alles viimasel veerandikul raamatust. Asi venis ja venis nii, et pidin juba vahepeal selle raamatu panema kõrvale, et ehk kunagi ... No ma väga austan selle raamatu autorit, sestap üritasin vähehaaval ikka edasi lugeda, mõnel õhtul piirdusin vaid 30 leheküljega, aga õnneks lõpu poole asi muutus positiivses suunas. Ja raamatut käest pannes tundsin, et tahaks hoopis edasi lugeda, et jäi poolikuks, kuid sama ka ei jäänud, jättis lugejale mõtlemisainet. Siis selline novellilik romaan. Aga siiski romaan. Jah, tean omast käest, et samal autoril mõni raamat on paremini õnnestunud kui teine. Kõik oleme inimesed ja tegelikult ka lugejad on erinevad. Mina avaldasin üksnes enda arvamust ja selline see tuli. Samas kui ikka pihku juhtub sama autori järgmine raamat siis loen ja ostan kindlasti. Kahtlemata. Mul ei ole üldse kahju igakuiselt raamatuid osta. Ostan vahel soodukaga lausa üle 10 raamatu kuus. Soovtan lugeda teil ise! Kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Ralf, Nora, Martin, Uku, Robert – terve rida tervetes kolmekümnendates Eesti inimesi elavad kriisieelses oravarattas, suutmata, tahtmata või oskamata sest võidujooksust välja astuda. Ralf korraldab uue partei suhteid ning rassib äririndel siin- ja sealpool piiri. Nora on näitleja, kelle üks roll ajab teist taga, ometi tunneb ta juba aastaid, et ei suuda enam ühtegi osatäitmisse sisse elada ega areneda. Martin kükitab pärast lahkuminekut päevad läbi arvuti taga ja põgeneb virtuaalreaalsusse, Uku aga elab oma alaväärsuskompleksi välja armastatud naise peal. Ainus, kes oma eluga paremini hakkama saab, on Robert, kes küll palju töö teeb, aga ka igal aastal paar kuud ilma mööda ringi rändab. Kõik nad kardavad, et elu jookseb eest ära, iga viimane kui hetk tuleb korrakski mõtlemata kinni püüda, seismajäämine on selles maailmas kõige suurem patt. Uus partei, uus etendus, uus kodu – kõik, kõik on uus aastas 2006. Toredate kõrvaltegelastena astuvad raamatust läbi hirmust hullunud varesepoeg, ammulahkunud vanaisa ja Lurichi poeg. 7. mai 2025. Vana-Rääma