Loetud sai kurblik ja ulmelise alatooniga romaan, mis on saavutanud 2013. aastal Tänapäeva romaanivõistlusel 3. koha. Romaani autoriks on Helen Eelrand, kelle loomingust olen eelnevalt läbi lugenud romaani "Pasodoble," peale mille lugemist viskasin vist lausa silda, no nii väga-väga meeldib see raamat. Kirjanik Eelrannal on väga omanäoline käekiri, kujundirikas ja kõnetav. Ütleb nii, et käib hingest läbi. Antud romaan kaldub küll suurelt jaolt ulmesse, sest stsenaarium on üles ehitatud koomaseisundis patsiendi elule, kus ta tutvub nii mõnegi lahkunud sugulasega. Ju autor kujutles, et selline võibki olukord olla antud situatsioonis. Vahepeal jäi küll palju segaseks, aga ulme on ulme, ei peagi me seda jagama. Kõik koomaväline (eetriväline) on ju reaalne ja loomulik. Pole mingi ime ka kui arst armub ära tantsijasse. Inimesed mõlemad. Aga lugu on kurb muidugi, sest ma tean mida tähendab kooma. Olen elanud üle ka situatsiooni, kuidas oma käte vahel oma poeg koomast naaseb. Seda tunnet ei saa kirjeldada, saab üksnes tunda. Pikemalt ma ei peatusk sellel, natuke rebis arme haavale. Aga lugesin ta kohe läbi, eile alustasin ja vastu tänast lõpetasin. Ei ole tegu mahuka teosega. Kuid nüüd siis kopeerin taas raamatut tutvustava teksti. Seitsmeaastane Laura jääb auto alla ja langeb koomasse. Tüdruk kõigub teispoolsuse piiril, tema vanemad aga võitlevad oma suhte pärast, mille traagiline olukord on proovile pannud. Samal ajal kerkib esiplaanile süüdlase karistamise küsimus. „Me veel näeme” pälvis kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanikonkursil kolmanda koha. 8. mai 2025. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar