Jaansoni rada 805. päev

Muidu ei meil põhiline teekond ikka mere äärde, aga veebruar kadus kuidagi ruttu kätte, polnud pikalt mereäärde saanud, aga täna parandasime selle vea, eelkõige enda jaoks. Mõnus on ju, õues on +2 soojakraadi ja me tegime täna 7 km-se tiiru. Kalamehed on hullud, osad jääpangad on lahti, pragunenud ja lagunenud, aga nemad püsivad ikka jääl. Vaadata on isegi hirm. Ööga sulas Pärnus enamus lumest ära, vett ok kõik kohad täis, paras oleks kummik jalga panna, aga sellega on jälle libe. Koju jõudes olid mul saapad ja sokid läbimärjad, aga tuju hea ja üleüldse on pärast igasugust liigutamist alati meeleolu veel parem. Kuigi ega mina ei ole depressiivne inimene, õnneks. Olen alati ise oma hingehädadega hakkama saanud, sest keegi meist ei saa öelda, et tal neid ei ole, siis poleks ju ka hinge sees. Igaljuhul armas lõpp viimasele talvekuule jäätnud mere ääremail. Täna on ka tuulevaikne, ahju oli raske tuld teha, tõmme halb. Samas õhuniiskus on ilmselt meeletu ja udu on õues nii paks, et ei näe isegi mis üle tänava asub. Tavaliselt on selline udulaam ennast üle maailma laotanud siis kui algab jääminek, kuid praegu on veel ju aega. Õhumassid põrkuvad, nii tekib ka udu. Muutlikud ilmad meil siis kallil kodumaal. Aga mis seal ikka, laon pildid ka blogisse. Tuli on ahjus ja pliidi all, tuba läheb peagi soojaks. Täna ongi kuidagi väga külm, vaid üle 16 kraadi toas. Aga pliit annab ruttu sooja. Olge terved ja õnnelikud! 28. veebruar 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Jaansoni rada 804. päev

Tänane rada tuli 5,5 km pikkune. Pärnus sajab vihma ja sooja on +1 kraadi. Hommikul uksest välja astudes avastasin, et katuse äär on lahti, plekk tilbendab ja teine on samuti kõrvalt alla kukkumas. Helistasin ja andsin asjast teada, tehti korda. Õnneks. Aga olge ettevaatlikud, kuna vihm on tänavad puhtaks pesnud, on libe, eriti Rüütli tänaval. Meie käisime täna ka tallataksot tegemas, viisime ühe raamatu Rüütli tänava adressaadini ja teised kaks postimajja. Esmaspäevaks ehk on raamatud kohal. Osades kohtades tuleb vist laupäeviti ka post. Vaadake igaks juhuks homme postkasti, sest ilmad on vihmased ja kõik postkastid pole vihmakindlad. Mulle meeldib, et ilmad soojenevad ja vihm seda lumekoormat sulatab, on lootust, et kevad pääseb sellest ängist ja ronib ägisedes lumevangist välja. Ja siis juba sinililled, ülased, lumikellukesed ...Uhh! Ja Germo kordab päevast päeva et soovib väga minna välijõuksi, eks ikka sinna Tervise taha. Polegi saanud ammu randa. Vahepeal ürtasin, aga sain pähkitest toidumürgituse, pidin sisikonna välja oksendama, no nii õudne ja siis veel kõik see, mis kaasneb seedimisega pärast sellist jama. Kuid täna olen juba peaaegu inimene, ehk õnnestub homme ka ennast liigutada. Mul on hetkel lugemisel üks raamat, mis ei haara, ei lähe edasi ja on minu jaoks mittemidagiütlevas käändes, no ausõna. Aga tuttava kirjutatud ja pooleli jätta ka ei raatsi, ehk ometi on asjal point sees. Näis. Möödunud öö oli nagunii magamata, sest kusagil haukus öö läbi koer, vahetpidamata, no ei saanud magada ka siis, kui tekiotsa kõrvale tõmbasin ja käe ka omakord kõrvale panin. Õudne. Ja ma ei tuvastanudki ära kus, igaljuhul siin läheduses. Inimesed, mõelge ometi, öö on siiski magamise jaoks, ärge jätke oma loomi ööseks välja karjuma! Magasin lõuna ajal 1 tunni, kohe hoobilt jäin, puhkasin välja. Ma juba ju 8. 15 hommikuti tõusen ja kella 8.40 lähen tööle, aga kui sa ikka kell 5 veel ei maga, on jama. Hommikul käisin nagu kass ümber palava pudru, ei saanudki aru kus see koer on. Kõrvaltrepikojas polnud, aga kusagil ta kisas siis ka alles, kaheksa ajal. Öösel juba tahtsin vaatama minna, et ehk sai autolt löögi, ehk on millegi küljes kinni, vahel vmmm... aga ei raatsinud ennast soojast voodist välja ka ajada, nii ma siis magamatuses piinlesin. Õnneks juhtub seda harva, sest Ukut meil siin enam ei ole, muu ei häiri. Intensiivne koera klähvimine, mis kestab kogu öö. häirib väga. Aga olge siis ikka terved ja liikuge ka! 27. veebruar 2026. Vana-Rääma

Jaansoni rada 803. päev

Kui me hommikul tööle läksime, oli vähemalt meie teekonnal pinnatuisk. Ikka selline et vahepeal oli silmade lahti hoidmisega raskusi. Mõneks ajaks tuisk taandus ja ilm muutus isegi ilusaks. Aga kui me pärast lõunat uuesti läksime, sadas juba jäävihma ja peksis vastu nägu nii, et ma olin nagu keedetud vähk, näost punane. Nagu ka tunni aja eest, kui me 5 km pikkuselt rajalt jõudsime, kuigi termomeeter kesklinna sillal näitas 0. Tuul on nii vastik, et kergematele inimestele ma Pärnu kesklinna sillale minna ei soovita kui telliskivi tasku panna ei ole. Meilgi oli raskusi silla ületamisega. Aga kodus me oleme. Elamine on küll köetud, aga sellise tuule juures ilmselt hommikul ärkame jahedast toast. Aga taas üks samm kevade poole. Olge terved ja hoitud, sest elu on üürike, iial ei tea meist keegi millal ta maapealne elu otsa saab ... Kurvad sõnumid teevad kurvaks. Kati lahkus olles vaid 51 aastane ...ei ole see päriselt kohale jõudnud. Tervist, sõbrad! 26. veebruar 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">