Andrus Kivirähk käis jälle Pärnus

Blogipostituse pealkiri on taotluslik. Just nii ongi, Andrus Kivirähk käis tõesti jälle Pärnus. Miks ta viimasel ajal seda tihedasti teinud on? Tead? Meie teame. Terve Pärnu Keskraamatukogu suure saalitäie jagu rahvast vähemalt teab. Just saalitäis rahvast oli kirjanikku kuulama ja vaatama tulnud. Ja me kõik nautisime seda kohtumisõhtut. Julgen teiste eest ka kosta. Mina isiklikult olen teda mitmel korral kuulamas käinud, aga positiivset inimest tahad ju ikka uuesti kuulda ja näha. Seda kirjanik Andrus Kivirähk on. Vaimukas ja lustakas on ka, kasvõi läbi oma teoste või dramatiseeringute. Kuigi Kivirähu memuaare on ka telekast kuuldud ja nähtud, on neid korduvkuulamisel ka põnev nautida. Lihtsalt lõbus, positiivne ja haarav. Aitäh korradamast, Pärnu Keskraamatukogu! 23. november 2023. Vana-Rääma

Jaansoni rada 412. päev

Kui ma hommikul ärkasin ja nina välja torkasin, ehmusin, et just täna on niiiiiiiii külm ilm on ja mina olen just teiselepoole kallast minemas, kooli nunnukatega kohtuma. Aga, nagu alati, sätin ma mitu asja ühte kokku, et siis täna taas kaks ühes. Kuigi, nagu tellimuse peale sõitis vahetult enne Pärnu Kristlikku Erakooli minemist auto mulle ukse ette ja sinna saingi autoga. Selle võrra tuli küll vähem kilomeetreid liikumiseks, aga mul on ju ka stepper. Praeguse seisuga liikusin üksnes veidi üle 4 km ja alla 7 000 sammu, kuid kohe lähen steppima. Kuid päev on siiski kirjas ja enesetunne on mõnus. Head liikumist ka teile! 22. november 2023. Vana-Rääma

Käisin Pärnu Kristlikus Erakoolis kirjanikutööst rääkimas

Täna käisin Pärnu Kristliku Erakooli lastega kohtumas. Vestlesin kirjaniku- ja kirjastajatööst, lastekirjanikuks olemisest, luuletamisest, raamatute sünnist jne... Hästi aktiivsed ja jutukad lapsed esitasid üha küsimusi ja väga põnevaid küsimusi. Aeg tõesti kadus kätte. Tore oli ka kuulda, et selle kooli lapsed armastavad lugeda ja kirjutada, ka luuletada ning raamatute vastu huvi on päris suur. Need vähesed, kes minu viimase lasteluuleraamatu omanikuks ei saanud, said võtta minu fotole, mille kool oli välja printinud, autogrammi ja pühenduse. Nii mõnigi armas laps mainis, et teeb sellest endale järjehoidja. Küll oli armas teada. Aitäh, Pärnu Kristlik Erakool ja erilised tänud õpetaja Merje Palmerile! Uute kohtumisteni ja pikka iga sellel armsale koolile! Väikesed koolid tasuvad ennast ära ja riik võiks ka neid toetada, sest iga laps ei sobi suurde kooli, vajab individuaalsemat lähenemist. Pärnu Kristlikus Erakoolis õpib täna 23 last ja tegutseb 3 klassi. Armsad olete! Oli väga südamlik päev. 22. november 2023. Vana-Rääma

Nõid Eha raamatu "Nõid Eha õpik" esitlus Pärnus

Täna esitles nõid Eha Pärnus Rahva Raamatu kaupluses oma esikraamatut "Nõid Eha õpik." Läksime meiegi kohale. Põnev ju. Pikad pimedad õhtud vajavad sisustamist, mitte, et mul igav oleks, kaugel sellest, kogu aeg on midagi teha ja kogu aeg on põnev. Üksnes Pärnu suved pole põnevad, põnevust leiab ka pimedas Pärnus sügises, talves, mis ajas iganes. Kui sul on igav, oled ise igav :) Okei, okei, ma ei targuta. Meil oli väga sisukas õhtu ja juttu jätkus veel kauemaks... Aga ega ma siis kõigest ka blogis lobise, igale asjale oma koht ja aeg. Muide, minu uut luuleraamatut "Olla kõigest vaba" on Pärnu Rahva Raamatus veel 2 tükki, kuigi alles ilmus müüki. Aga armas üllatus ootas mind veel, umbes 3-4 nädalat tagasi ilmunud Arkadi Kallaste raamat "100 aastase mehe elu lood," mille ma oma kirjastuse Kröömike poolt välja andsin, troonib edetabelis auväärsel 8. kohal. Ma olen siiralt õnnelik. Pean ikka tihedamini RR-i külastama, ükskord läksin Eveli Ilvese raamatu esitlusele ja toona troonis mu romaan "RIST TEEL" edetabelis, oi-oi, kui ammu see oli, oi-oi, kui paljudest üllatustest ma ilmselt ilma olen jäänud. Olgu siis veel mainitud, et olen oma kirjastuses Kröömike kirjastanud 4 raamatut, 9. novembril sai mu kirjastus alles 1 aastaseks ja sellised tunnustused teevad ikka head meelt küll. Ja olgu mainitud ka, et Arkadi raamatu ilmumise suhtes tegin erandi, aga mis mõttes, sellest olen juba pajatanud. Ühesõnaga, kõik, kes te veel Arkadi raamatut soovite, teadke, et veel on neid Rahva Raamatus ja minu käest ka saadaval, aga palju enam mitte. KIIRUSTAGE! 20.november 2023. Vana-Rääma

Jaansoni rada 411. päev

Üle paari päeva jõudsime siis täna taas rajale kepikõndima. Õigupoolest oli vaja Germoga Ristikusse arstile minna, ega meie ju ometi bussiga ei sõida. Milleks? kui jalgsi saab :) Minu pedomeetri järgi tuli teekonna pikkuseks 8,1 km ja 13 200 sammu. Aga tegelikult on seda (meie teekonda arvestades) rohkem, kuid ma pole siiani saanud veel pedomeetrit korda. Vahet pole, oluline on liikumine. Ja me liikusime mööda Rääma tänavat, Niidumetsast keerasime alla ja sealt mööda Oja tänavat haiglasse. Jaansoni rajale eriti hetkel ei kipu, eks ikka selle sillakoridori ehitamise pärast ja seal käivad ka mingisugused kaevetööd veel. Dr. Tulimini juures sai käidud, röntgenis ka ja vereanalüüsd andsime ka Germol ära ning uuesti lähme 28. novembril, siis radioloogiasse jne... Eks ikka iga poole aasta tagune arstlik kontroll, mis on hädavajalik pärast raske haiguse seljatamist. Aga Germo on vapper. Ülivapper ja tubli. Jaksab hullu empsiga pikki kilomeetreid tuhiseda. Ega me kumbki pole allaandjad, tõuseme taas tuhast ja tuhiseme edasi ;) Ilm on suht talutav täna, aga me panime juba naelad alla, ma olen liiga hell alles 10 kuu eest aset leidnud õlaliigese murrust, kuigi ise olen oma õlaliigese terveks ravinud, ei mingeid füsioteraapiaid ega asju. Kui ikka tahad, suudad ennast ise tervendada. Tahtejõud on asja nimi ja selle üle ma kurta ei saa. Vahel tuleb see kangus, tahtejõud ja eestlase jonn ja uhkus ikka kasuks ka. Aga mis seal ikka, smuuti ka joodud, nagu ikka pool tundi peale trenni seda teeme. Õhtul tuleb tööle minna, (aja)kirjaniku tööd tegema, pole siin molutamist midagi. Aga mõnusat päeva teile, hääd sõbrad! 20. november 2023. Vana-Rääma

SÜDAMED SÕELUVAD SALAJA - Esta Aksli

Seda raamatut lugesin ma kaua. No ikka päris kaua, sest raamat ei ole ju paks, üksnes 334 lk. Algusest vähemalt veerandi osa ei haakunud mitte kuidagi, igal õhtul lugesin paarkümmend lehekülge ja panin jälle öökapile. No ei saa ju nii olla, et mu lugejast kooliõde kiidab raamatut ja minul ei edene üldse lugemine. Sundisin ennast lugema ja vahepeal hakkas isegi tööle, hakkas lausa meeldima see vaikne kulgemine, mittemidagi tegemine. Aga jah, ma tegelikult ootan raamatus tegevust, mitte vegeteerimist. Muidu tundub raamat nagu ajaraiskamine, aga kuna mul ei ole kusagile kiiret ja ma ei tunne, et raiskan lugemisega aega, siis lugesin lõpuni. Lisaks olin enne juba ühe sama autori raamatu läbi lugenud ja see meeldis väga. Eks meil kõigil ole paremaid ja halvemaid raamatuid, mõni, mis meile endale eriliselt hea on, ei tarvitse lugejaile olla ja vastupidi. Palju oleneb sellest, mida lugeja välja lugeda tahab ja milline on ta hetke hingeseisund. Tegelikult pole halba raamatut, asi on siiski lugejas. Kui inimene on saanud nii suure tööga (jah, see on suur töö) hakkama, nagu seda on raamatu kirjutamine, siis ta on andekas, sest igale ühele ei ole seda annet antud. Aga mis ma siin ikka lobisen, lugege ise. Kopeerin siia ka Apollo lehelt tutvustuse. Jäin norgu kui leinakask. Ütleks keegi, miks südantliigutav ilu, mis enamuse inimestest naerma ja hõiskama sunnib, minule terve elu kestel nutu peale on ajanud? Kas sellepärast, et tajun selle möödumist, kaduvust, enda võimetust peatada aega, mis kõik kauni ning väärtusliku endaga kaasa viib? Kuigi tean, et meie väikesel maal õnneks vahelduvad aastaaegade värvid ja kõik mööduv kordub taas uuesti, on minus tõepoolest puhas hirm alailma peidus, mis sõnadesse valatuna kõlas lühidalt: "Aga kui mind siis enam seda kõike nautimas ei ole?" 20. november 2023. Vana-Rääma