JÕULUD JUULIS - Lea Jaanimaa

Eile sain loetud kirjanik Lea Jaanimaa viienda romaani "Jõulud juulis," mille lugemise jaotasin 3 õhtu peale, sest muidu oleks jäänud nii mõnigi öö magamata. Nüüd saan uhkusega öelda, et olen läbi lugenud kõik kirjanik Jaanimaa raamatud, 5 romaani, lasteraamatu MAYA ja jutukogumiku "Vikerekaare taga ja ees." Kõik raamatud on ka pühendustega ja lähevad mu eriliste raamatute riiulisse. See romaan pajatab hüljatud noore naise elust, kuhu on põimitud ka aktuaalseid aegu, pandeemia, piirangud jne ... Põnev lugu ketrab ja viib sind enesega lausa nii, et raske on raamatut käest öökapile panna. See ei ole romaan neile, kes ootavad kiiret kulgu, pigem kulgeb kõik ettevaatlikult ja aeglaselt, aga õnneks lõppeb kõik kenasti. Ei tahaksi rohkem reeta. Mulle raamat väga meeldib ja olen väga tänulik selle eest. Aitäh, kallis Lea! Soovitan kõigil lugeda ja kopeerin ka siia raamatukpoe lehelt tutvustuse. / Blogger ei lase endiselt taandridu panna, sestap on tekst ühe pika joruna kirjas/ Ootamatusteks pole me keegi nii valmis, et oma eluga joonelt edasi minna. Lugu räägib ühe mahajäetud noore naise Eleriini väga kiire tempoga kulgenud aastasest perioodist. Viimane pool aastast satub aega, kus mitte keegi mitte midagi ei tea. Päeval, mil kuulutatakse välja ülemaailmne pandeemia ning Eestis eriolukord, valib Eleriin oma Itaaliast haigena saabunud ülemuse peitmiseks saladustest tiine Kesk-Eesti metsatalu. Rahu asemel seab ta ohtu paljude inimeste elud. Mis selles metsatalus ikkagi toimub? Mis seos on hiigelsuurel kasvuhoonel ja kavandatud kahel atentaadil? Eriolukorra lõppedes, kui ennustatakse sügisese teise laine tulekut, peavad loo kangelased, üks edukas eksklusiivseid brändikaupu müüv firma ja bussitäis Soome pensionäre maha ühe korraliku jõulupeo. Etteulatuvalt juulis ja ikka metsatalus. 16. juuni. 2022.a. Vana-Rääma

Super õhtupoolik Lemmetsas

Täna oli see õnnelik päev, kui saime linnast välja, maale tsillima ja grillima. Olgugi, et tuul oli liiga vallatu ja lennutas isegi suuri esemeid, oli meil tõesti võrratu õhtupoolik Lemmetsas. Aitäh Ave, Aet, Helve, Tolik ja kõik teised! Uute kohtumisteni! 15. juuni 2022.a. Vana-Rääma

Grillfest 2022

vXsEhggpOs4TaC1PasyxT_tM90oQFJ6OO8y_JEM3SrPItO3Q8CJHxvByMMN7vI00skteYN52rNElfiY1GRhytrBwtYaACNCALUmcoq5PILRUbPwJQhOMO5gbm370TaUqGH4WpgpQZ9c4svdjiUM3QWURSMkIwXFFNT3kBXJhYTobQLWeMJLcouoGgSBjSY/s4128/GR2.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; ">

Jaansoni rada 264. päev

Täna on nii ideaalne ilm rajal kepikõndimiseks, ei külm, ei palav. Rajalt me ka tulime. Naabritüdrukud olid samuti sportimas. Hommikul korra liikus mõte merevette minemise suunas, aga arvan, et Germo jaoks on 19,2 veel külm, mina ise läheks juba 17 kraadiga. Ootame veel veidi, kuigi juba kibelen. Aga õnneks saab seniks rada nautida, 4,1 km ma naudin, üle selle on hetkel minu jaoks liig. Reedel ja laupäeval müttasin (mõlemal päeval) 5 km maha, hüppeliigesed olid pärast oioioi .... Aga kui sa oled harjunud üle 5 aasta kepikõndi harrastama, soovid sa seda teha tihti, muidu oleks nagu midagi elust puudu. Jah, ma tean, et ma ei tohi hetkel üle pingutada ega jõusaali minna (juba plaan oli) aga saan veidikene ikka kepikõndi harrastada. Kaal kõigub, ühel nädalal olen 2 kg kergem, teisel 2 kg raskem, ja raskust on lisandunud palju, kuid juba on plaanid paigas, millest kunagi ka pajatan. Peaasi, et endal mugav on ja tahtejõudu jaguks ning usku vähemalt endasse. Ja mul on ka ju Germo, kes samuti tunneb rajal käigust puudust. Täna ta hakkas juba hommikul kordama ja tahtis peale sööki kohe minna, aga ... eelistasin õhtust kepikõndi, sest eile õhtul sain ülipõneva romaani kätte ja panin selle öökapile alles kell 3 öösel. Täna jätkan lugemist. Meie oleme rõõmsad, olge teie ka! 13. juuni. 2022.a. Vana-Rääma

Õigel ajal õiges kohas

Lõunatuul puhus nii magusalt, et pani nii mõnegi mööduja ümisema, kasvõi habemesse. Õige päev pesu kuivatamiseks. Kes suvesoojaga ikka pesu umbsesse tuppa kuivama riputab! Birk, uje, rohesilmne noormees, kes sai kogu aeg millegagi hakkama või siis, väidetavalt, ei saanud üldse, riputas parasjagu oma hinnalisi kollaste karudega stringe nöörile, kui kamp nolke temast möödus. „Räige, emane ilmselt, ükski normaalne mees stringe ei kanna!“ avaldas üks kambajõmm oma arvamust. „Mida hekki, kollaste karudega ka veel! Puhta beebi. Raudselt pedokas!“ sähvas teine. „Mida fakki, kutid, te oleksite nagu vanavanemate aega kinni jäänud! Kui ma oma lillad stringid teile silme ette toon, kas siis sildistate ka mind eiteakelleks!?“ ei mõistnud üks noormees sõprade reaktsiooni. Birk, kelle eesnimi külvas alati segadust, oli tegelikult hämmingus. Kuigi ta pole noormees, kes moega kaasas käib, meeldib talle tänapäeva mood väga, sest sellel puuduvad raamid. Kunstnikuhingega inimesena armastab ta just värve ja oli seda meelt, et igaüks kandku millise värviga rõivaid tahes, ega riie ju meest ei riku. Või? Jah, ega ta ise ka mürsikueas just paipoisi imagot välja ei kandnud ega andnud, kuid ta ei mäleta et oleks kedagi riietuse pärast siaunanud või avalikult mõnitanud. Kevadeti, kui kasepuu oma hiirekõrvu taeva poole sirutama hakkab, ei suuda Birk enam umbses eluruumis pesu kuivatada. Tõsi küll, iga inimene ei pese ka ilmselt nii tihti pesu kui Birk. Hüperhidroosi ehk liighigistamisega kimpus oleva inimesena ei kanna noormees kunagi kahte päeva järjest ühtegi riietuseset ning palavate ilmadega vahetab ta oma garderoobi veel tihedamini. Küll on teda selle kõige pärast kõõrdpilguga vaadatud, küll pedeks ristitud. Inimesed on ju õelad. Kui julged olla sina ise, saad ilmtingimata kaele mõne sildi. Sildiatamine oleks nagu tänapäevane moehaigus, ilma milleta mõni inimene elada ei saa. Pesupesemisele lisaks armastab Birk kaski. Juba lapsena tekitasid need puud temas tibutagiefekti, millest isegi ta vanemad aru ei saanud. Puu nagu iga teine puu, armastasid nad öelda, kui poeg kasest vaimustatult rääkis. Lisaks pesupesemisele kollektsioneerib Birk ükssarvikuid ja tema kogu on lausa 250 pealine. Ajavad mind kodust välja, armastab Birk korrata ema sõnu. Miks just üksssarvikuid, seda ei oska ta ise ka selgitada, aga niikui ta mõnda müügil näeb, ei ole tal kunagi rahast kahju. Nii ongi ta teinekord salaja mänguasjade poodi hiilinud, hoidmaks ära uusi silte, millest saaks ka juba paraja kollektsiooni kokku. Kevadeti käib Birk kodutäva lõpus asetsevat maarjakaske kallistamas. Sosinal räägib ta kasele ära ka oma mured ja soovid. Seda rituaali on ta harrastanud niikaua kui ennast mäletab. Noormehel on tulnud ette ka situatsioone mil nii mõnigi tuttav puukallistamisele peale satub ja jahmunult teda silmab, aga ta õppinud aastate pikku sellest mitte välja tegema. Ühel järjekordsel reisil, mida kirglik reisisemu armastab, mis sellel korral päädis Šotimaa pealinna Eidenburghi külastamisega, tundis Birk äratundmisrõõmu. Just selle riigi rahvusloom on ükssarvik. Nii hakkski lahti rulluma teemadejada, huvi esemete vastu, mida noormehe kollektsioonid sisaldasid. Tuli tõdeda ka tõika, et ehk see tolerantsus riietusstiili suhtes tuleb ka Šotimalt, sest seal kannavad mehed seelikut ehk kilti. Veelgi rohkem hämmingusse sattus Birk siis, kui sai teada, et tema nimi on ka Šoti nimi. Iga inimene satub õigel ajal õigesse kohta vaid siis kui ta viibib õiges energias ja laseb oma ellu positiivsuse, blokeerides negatiivse energia, mis kipub elusid lõhestama ja hävitama. Birgil tekkis sügavam huvi kõigi ja kõige vastu, mis ta elus on, oli ja võimalik, et ka tuleb just Šotimaa reisil olles.. Nii sai ta ka teada, et tema nimi tähendab kaske ehk kasepuud. Siit sai ta ka vastuse, mida ta tegelikult ise ei otsnudki, miks kasepuud talle eriliselt mõjuvad. Tõsi küll, Birk on eestlaste hulgas vähelevinud nimi ning tuntust on toonud sellelel nimele üldse üks kirjanik, kes tegelikult on naissoost. Ju on ka temal oma põhjus, miks ta enda kirjanikunimeks mehenime valis. Mõnikord ajendab seda tegema ka meesenergia ülekaal ja seda naisterahva puhul või ka vastupidi. Nimi ei rikugi meest, kui mees ise nime ei riku. 8. juuni. 2022.a. Vana-Rääma